Hruštšov tuli juba esimese lausega teema juurde: “Keskkomitee pleenumitel pole just vähe räägitud isikukultusest ega selle kahjulikest tagajärgedest.” Delegaadid mõistsid: jutt käib Stalinist.

Partei juhtkond oli juba üht-teist teinud delegaatide häälestamiseks. Saalis polnud enam näha pilte Stalinist, tema raamatud olid kõik “läbi müüdud”.

Ometi tabas Hruštšovi neljatunnine kõne enamikke delegaate kui löök lagipähe. “Suures saalis oli nii vaikne,” kirjutas ta hiljem, “et võinuks kuulda lendava kärbse suminat.”

Hruštšov alustas ettevaatlikult. Korduvalt kiitis ta Stalini “teeneid”. Siis tsiteeris klassikuid, kelle järgi on isikukultus “marksismile-leninismile” võõ-ras. Seejärel jõudis Hruštšov 1936.–1938. aastate Suure Terrori aegsete massimõrvadeni: paljud ausad kommunistid olevat “võltsitud ja valetõendite” alusel vahistatud ja hukatud. Hruštšov maalis saadikute silme ette ühe varasema parteikongressi delegaatide saatuse: 1934. aasta XVII kongressi 1966 delegaadist oli diktaator lasknud 1108 mõrvata.

Stalin lasi end pärast Teist maailmasõda ülistada kui geniaalset strateegi, ent ta oli 1941. aastal jätnud tähele panemata arvukad viited peatsele Saksa rünnakule.

Kõne põhjustas rabanduse

Üht eriti delikaatset teemat puudutas peasekretär alles päris kõne lõpus. “Mõned seltsimehed võivad püstitada küsimuse: millest mõtlesid poliitbüroo liikmed, miks ei astunud nad omal ajal välja isikukultuse vastu ning tegid seda alles tagantjärgi?” Siin tuleb näha ajaloolist arengut: pärast Lenini surma aastal 1924 “võitles Stalin aktiivselt leninismi eest”, pälvides “sümpaatia ja poolehoiu”. Kuid üha enam hakkas ta kasutama ausate nõukogude inimeste vastu terrorit. Kes protesteeris, see hävitati. “On selge, et niisugune olukord asetas iga poliitbüroo liikme äärmiselt keerulisse olukorda.” Kuulajad pidid aduma: poliitbüroo liikmed on süüst puhtad. Hruštšov ise kuulus sinna alates aastast 1938.

Kui Hruštšov oli kõne lõpetanud, võis kuulda vaikset suminat. Arutelu polnud ette nähtud. Aleksander Jakovlev, kellest hiljem sai Mihhail Gorbatšovi lähedane kaastöötaja, meenutas: “Me ei saanud isegi üksteisele otsa vaadata. Ma ei tea, kas häbist või šokist või lihtsalt juhtunu ootamatusest.” Kui delegaadid suurest saalist lahkusid, kuulis Jakovlev neid üksnes pomisemas “da-a,” “da-a”. Märtsis laskis Hruštšov kõne saata kõigile parteiorganisatsioonidele – kirjaga “mitte pressi jaoks”.

Teksti tutvustati ka sõsarparteidele. Iisraeli salateenistus hankis endale poolakate eksemplari ning edastas selle CIA-le. 1956. aasta 4. juunil avaldas New York Times kõne tõlke. Nõukogude üldsus pidi ootama 1989. aastani. Muidugi tõukas Hruštšovi kõne NLKP kriisi. Paljud kaitsesid Stalinit, teised nõudsid, et eksdiktaator tuleb kuulutada “rahvavaenlaseks”.

Kõne tekitas suuri vapustusi eelkõige “vennasriikides”. Poola parteijuht Boleslaw Bierut sai teksti lugedes südameataki ning suri peagi. Paljudel parteikoosolekutel tuli ette nõukogudevastaseid väljaastumisi. Juunis kasvas protestiliikumine Poznanis avalikuks ülestõusuks. Moskvalt luba küsimata kutsus Poola poliitbüroo 19. oktoobril kokku Keskkomitee pleenumi, kus uueks parteijuhiks valiti paari kuu eest vangistusest vabanenud Wladyslaw Gomulka. Hruštšov kees vihast. Ta kiirustas Varssavisse. Juba lennujaamas ähvardas ta oma Poola seltsimehi rusikaga. Avameelselt hoiatas ta sõjalise sekkumisega. Vaevaliselt õnnestus Gomulkal veenda Hruštšovi, et poolakad on lojaalsed Varssavi Pakti liitlased.

Ungaris varises parteivõim kokku. 30. oktoobril avasid võimud ligi 100 demonstrandi pihta tule. Vihased inimhulgad tormasid parteihoonesse ning lintsŠisid funktsionääre ja salapolitseinikke. Peaminister Imre Nagy teatas Ungari väljaastumisest Varssavi Pakti maade hulgast. Päev hiljem otsustas Nõukogude Liidu juhtkond saata oma väed Ungarisse. Vaid Mikojan oli selle vastu.

Äikeseilm N Liidus

Hruštšov teadis enne XX kongressi väga hästi, et võtab suure riski. Ta otsustas selle kasuks eelkõige soovist säilitada initsiatiivi. Alates Stalini surmast kääris parteis ja kogu riigis. Totaalne terror oli lõppenud, tasahilju rehabiliteeris parteijuhtkond kunagisi lindpriisid. Valitses äikseline ilm.

“Meil oli hirm – tõeline hirm,” kirjutas Hruštšov hiljem. “Me kartsime, et äikseline ilm võib vallandada sulaveed, mida on võimatu kontrollida ning mis meid uputavad.” Paljud inimesed olid hakanud küsima: millist rolli mängisid Stalini terrori juures Hruštšov ja teised tipp-poliitikud? Võis loota, et arutelu saab kanaliseerida vaid juhul, kui teema tõstatatakse omal initsiatiivil parteikongressil.

See, mida Hruštšov alustas, oli rangelt kanaliseeritud destaliniseerimine: ta märkis mõningate etniliste vähemuste küüditamist, kuid muidu nimetas ta Stalini terrori ohvritena vaid kommuniste. Mitte ühtegi sõna revolutsiooni või kollektiviseerimise ohvritest, Hitleri-Stalini paktist, Ida-Poola ja Balti riikide annekteerimisest ega sealsetest hukkamistest ja küüditamistest.

Hruštšovi eesmärgiks oli nõukogude süsteemi ja partei diktatuuri säilitamine. Kuid Hruštšov jäi reformijana edutuks. Nagu Gorbatšov 30 aastat hiljem koges: süsteemi ei saanud reformida. Seda sai vaid konserveerida või likvideerida.

Sügisel 1964 Hruštšov kukutati. Tänu destaliniseerimisele oli võimalikuks saanud võimumängude kaotamine, ilma et seejuures oleks pidanud hüvasti jätma ka eluga.

Mõistagi olid Hruštšov, Kaganovitš, Molotov ja teised poliitbüroo liikmed palju sügavamalt terrorisse mässitud kui kongressil räägiti. Hruštšov oli Moskva parteikomitee esimene sekretär, kui 1936. aasta augustis algasid näidisprotsessid Grigori Zinovjevi, Lev Kamenjevo ja 17 endise juhtiva bolševiku vastu – ning koos sellega ka Suur Terror. 1936. aasta 22. augustil teatas ta ühel parteikoosolekul: “Nagu seltsimees Stalin oma terava leninliku silmaga on näidanud meie partei jaoks õiget teed, nii on ta osutanud ka nurgakestele, kus pesitsevad jätised. Me peame maha laskma nii selle inimrämpsu kui ka Trotski.”

See ei jäänud sõnadeks. 1937. aasta 2. juulil sai Hruštšov – nii nagu kõik regionaalsete parteiüksuste juhid – poliitbüroolt suunise: kõik pagendusest naasvad kulakud ja vangid tuleb jagada kaheks. Neist “kõige vaenulikumad” tuleb kohe vahi alla võtta ja maha lasta, “vähem aktiivsed, kuid ometi vaenulikud elemendid” tuleb uuesti küüditada. Otsustamiseks tuleb moodustada komisjonid (“troikad”), mis koosnevad ühest NKVD ohvitserist, prokurörist ja parteisekretärist.

Juhi märkamatu surm

10. juulil võis Hruštšov teatada, et tema piirkonda on tagasi pöördunud 41 305 isikut, 33 436 kurjategijat ja 7869 kulakut. Kurjategijatest 6500 kuulusid 1. kategooriasse. Selliste aruannete põhjal koostas NKVD korralduse nr 00447, mis andis kõigi piirkondade jaoks ette plaani, mitu inimest tuleb maha lasta ja mitu saata töölaagritesse.

Korralduse kinnitas 31. juulil 1937 poliitbüroo. Ohvrite ringi oli vahepeal laiendatud: nüüd hõlmas see ka tsaariametnikke, vaimulikke ja mittebolševistlike parteide liikmeid. Teadmata põhjustel oli Hruštšovi arve 20 protsendi võrra vähendatud. Korralduse täitmiseks kulus ligi aasta. Selle aja jooksul mõrvati ja saadeti laagritesse 770 000 inimest. Hruštšov ise ei olnud Moskva troikas tegev. Ent aastal 1938 sai ta Ukraina parteijuhiks. Nagu Molotov hiljem kinnitas, saatis HrusŠtsŠov troika liikmena “52 000 inimest teise ilma”.

Suure Terrori kohta on nüüdseks avaldatud arvukalt dokumente. Kuid ometi jääb Hruštšovi roll ebaselgeks. Paljud toimikud on kadunud. Hruštšov tegi 50-ndatel aastatel KGB juhile Ivan Serovile ülesandeks likvideerida NKVD arhiividest kõik tema allkirjaga paberid.

Teadmise kõigist neist kohutavatest kuritöödest võttis Nikita Hruštšov endaga hauda kaasa. Tema surm 1971. aasta 11. septembril vääris parteilehes Pravda vaid täpselt ühte lauset.

Wolfgang Zank, ajaloolane ja sotsioloog, Taani Aalborgi ülikooli professor

Artikkel ilmus esmakordselt 16. veebruaril ajalehes Die Zeit.