Yana Toom põrmustab Kaja Kallase väiteid: ühiskonna sidususe nimel võib vahel ühe restoranilõuna ka ära jätta

Minu hea kolleeg Kaja Kallas võtab viimasel ajal väga aktiivselt sõna maksureformi teemal, ja mida aeg edasi, seda rohkem ilmub tema tekstides imelikke väiteid. Erinevalt Kajast, olen Euroopa Parlamendi Tööhõive- ja sotsiaalkomiskoni liige, Euroopa semestri faili raportör ning osalenud variraportöörina üleeeroopalise Deklareerimata töö vastase platvormi loomises, sestap julgen nii mõnegi Kaja väite ümber lükata.

Väide: "...uus süsteem suunab inimesi bluffima ja riiki petma /.../ Kui elu on keeruline, siis peab maksusüsteem olema lihtne".

Tegelikkus: vaadakem üle lahe. Meie põhjanaabril Soomel on ülikeerukas tulumaksusüsteem, kusjuures kõrgepalgalised töötajad maksavad koguni 31,5%. Riiklikule tulumaksule lisanduvad veel kohalikud ja kirikumaksud ning tervisekindlustus, mis, olenevalt elukohast, moodustavad veel 18-26%. Seega „halvimal" juhul annab kõrgepalgaline soomlane maksudeks ära koguni 57,6%. Samas ümbrikupalka saab Soomes vaid 2% töötajatest (Eurobarometri andmed).

Maksu- ja tolliameti 2015. aasta andmete kohaselt deklareerimata tööd tegi Eestis alla 10% inimestest. Minu büroo tellimusel Saar Polli poolt tehtud uuringu tulemuste kohaselt ümbrikupalka sai jaanuaris 2016 Eestis 5,2% töötajatest. Euroopa Komisjon väidab (European Platform tackling undeclared work Member State Factsheets and Synthesis Report, 2016), et reeglina pole ümbrikupalk inimeste endi valik ja sellega lepitakse hirmust kaotada ka olemasolev vilets tööots. Teisisõnu, siin pole pistmist maksusüsteemiga, pigem ikka vaesusega - see, kes on sunnitud igat senti lugema, nõustub ümbrikupalgaga kergemini.

Väide: „Enamus inimesi ei tööta ühe kindla kuutasu ja töölepinguga ühe tööandja juures".

Tegelikkus: tõendamaks seda väidet, viidab Kaja arvukatele uuringutele tööturu trendidest, mis näiteks USA-s tõesti aset leiavad ja ilmselt kunagi jõuavad ka Euroopasse. Kui aga jätta Ameerika tegelikkus ja euroopalik futurism kõrvale ja külastada Eesti statistikaameti kodulehekülge, näeb, et meie riigis töötab rohkem kui ühel töökohal veidi enam kui 5% inimestest. Seega väide suurest osast mitme kohaga töötavatest eestlastest ei vasta tõele. Suuri muutusi selles osas keegi ei ennusta, ja isegi kui need muutused peaksid toimuma, pole siin pistmist maksusüsteemi keerukusega.

Väide: „Kõik on ühel nõul sellega, et suurema töötasuga inimesed peavad ka rohkem makse maksma. Nii oli see ka siiani, sest üksikisiku tulumaksu maksame oma palgast 20 protsenti. Kui suurem palk, siis ka suurem makse. Nagu ka Jürgen Ligi välja tõi, siis aga peetakse nüüdsest „tööinimeseks" ainult kuni 1776 eurot teenivat kodanikku ja teistelt tuleb maksuvabadus ära võtta. Inimesed tunnevad, et see ei ole õiglane".

Tegelikkus: Reformierakonna pärandina saadud lame tulumaksuskaala kohaselt võrdset tulumaksuvaba miinimumi nautinud 470 ja 3500 euro saajad säästsid kuus kumbki 36 eurot. Kuid miinimumpalga saaja puhul on see 8%, Riigikogu liikme puhul aga 1% kuu sissetulekust. Mida ilmselt ei saa nimetada „rohkem makse maksmiseks". Mis puudutab ebaõigluse tunnet, kahju küll, aga ma siiski kipun arvama, et ühiskonna sidususe nimel võib vahel ühe restoranilõuna ka ära jätta.

Väide: „Seadus on tehtud vaid ühe ühiskonna grupi tarbeks".

Tegelikkus: pole sugugi kindel, et 4/5 töötajatest on kohane nimetada „üheks ühiskonna grupiks". Kui maksumuudatus oleks tehtud aastal 2015, Reformierakonna juhtimise ajal, 1-2% oma kuu sissetulekust oleks kaotanud iga viies töötaja, just nimelt need kõige kõrgemini tasustatud. Statistika andmete kohaselt oli keskmine Eesti palk tänavu kevadel 1242 eurot. Kes, nähes seda numbrit, julgeb väita, et uus maksusüsteem on ebaõiglane suurema osa eestimaalaste suhtes?

Lisaks oma viimases artiklis tsiteerib Kaja inimeste kirju, mida on talle saadetud peale seda, kui ta maksupoleemikasse astus. Mõistagi see on igati teretulnud, kui poliitik mitte ainult ei saa kirju, vaid ka vastab neile, kuid antud juhul ma siiski teen mõned märkused.

Medõde kurdab, et peale maksumuudatust pole tal enam mõtet ületunde teha. Samas kevadel keskmine meditsiini- ja sotsiaalvaldkonna töötajate brutopalk oli 1300 eurot. Tundub, et medõde maksumuudatusest siiski võidab, mitte ei kaota.

Ettevõtja räägib sellest, kuidas ta tutvustas maksumuudatusi: „Meil on töölistest ca 85% vene rahvusest ning nad ei saanud midagi aru. Lisaks tuleb ettevōtjana meil esmakordselt soetada ka programm töötasude arvestamiseks, sest vana hea Exceli tabel enam siin ei aita".

Mulle üldse väga meeldivad väited venelastest, kes mõistagi millestki aru ei saa, aga kui tööandja on võimeline tegema nendele selgeks tööülesanded, siis ei peaks ka uue süsteemi lahti seletamine võimatu olema. Seda enam, et maksuameti kodulehel on ka venekeelne spikker täitsa olemas. Mis aga puudutab programmi soetamist, siis tänapäeval on kuidagi imelik kurta, et tootmises vana hea kirvega enam hakkama ei saa ja tuleb uued tööpingid soetada.

Kõige markantsem kirjanäide pärines aga raamatupidajalt, kes soovitab „vaid ühte: kui teie bruto töötasu näitab aasta viimastel kuudel /.../ et läheneb 25 200 piirile, võtke heaga aasta lõpuni „palgata puhkus" või arveldage ümbrikus".

Eks see, kui 36 euro nimel meie poliitikutena oleme nõus levitama üleskutset rikkuma seadust, on tõesti Eesti maksudebati kõrgpilotaaž.