Yana Toom: seisame Interneti peiede künnisel. Oma osa selles on ka Tarandil, Kelamil, Padaril ja Ansipil

Euroopa Parlament võttis äsja häälteenamusega vastu autoriõiguse direktiivi ühtsel digiturul. Eesti parlamendiliikmete hääled jagunesid: Urmas Paet, Igor Gräzin ja Yana Toom hääletasid vastu; Indrek Tarand, Tunne Kelam ja Ivari Padar poolt. Uue direktiivi vastuvõtmist edendas aktiivselt ka Eesti volinik Andrus Ansip. Uus direktiiv tähendab vaba interneti tsensuuri või isegi surma.

Kas te armastate Brüsselit nii, nagu mina seda armastan? Selle keerdkäikude, intriigide ja poliitikutega, kes mõnikord osutuvad etturiteks suurettevõtete oskuslike lobistide käes? Parlamendiliikmetega, kes tulevad siia, sära silmis, ja viienda aasta lõpuks ütlevad – kõik, minust aitab! See juhtus näiteks Julia Redaga, nutinaise ja tõelise võitlejaga, Saksamaa Piraadipartei ainsa Euroopa Parlamendi liikmega. Ta kulutas neli aastat oma elus võitluseks vaba interneti nimel ja sai põrmustavalt lüüa. Mitte parlamendiliikmetelt, kellest enamik ei teagi, mis kurikuulsas autoriõiguste direktiivis tegelikult kirjas on. Ta kaotas lobistidele, kes suutsid veenda meie kõige „kaalukamaid” kolleege, et võitlus loojatele õiglase hüvitise nimel aitab neil tagasivalituks saada. Ja küll lobistid ka panevad oma õla alla. Muidugi mitte rahaliselt, vaid meediaressurssiga, mida neil on küllalt.

Et illustreerida teadmiste taset, mille najal mu kolleegid otsustasid direktiivi üle hääletada, toon näiteks kaks lühikest dialoogi.

- Tead, Antonio, autoriõigus Internetis on juba kaitstud. Kui postitate varastatud video, kustutatakse see rutiinse kontrolli käigus või autoriõiguste omaniku taotlusel.

- Jah, ma tean seda. Kuid Leonardo da Vincil ei ole esindajat, kes võiks tema eest hoolitseda! Või siis Che Guevara kuulsa foto autor: igal pool maailmas müüakse T-särke tema fotoga, foto autor ise aga vireleb Kuubal lausvaesuses! Meie kohus on kaitsta loojaid!

Igaks juhuks selgitan: autoriõigus kehtib 50 aastat, nii et Leonardo da Vinci olematud pärijad, ega tundmatu Kuuba fotograaf ei saa direktiivist kasu. Rääkimata asjaolust, et Kuuba ei ole veel EL liige.

Teine dialoog ei ole vähem iseloomulik:

- Kardan, hea kolleeg, et te ei saa päris hästi aru, kuidas Internet toimib ...

- Aga ma ei peagi! Mul pole aimugi, kuidas minu telefon töötab, peamine on see, et ma oskan sellega helistada!

Niisiis, vaatame, kuidas Internet toimib, või õigemini, kuidas see hakkab toimima siis, kui uus autoriõiguste direktiiv kinnitatakse triloogil – Euroopa parlamendi, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu kolmepoolsetel läbirääkimistel.

1. Automaatfiltrid.

Kõike, mida te otsustate võrku üles laadida, vaadatakse üle provisoorse (st avaldamiseelse) autoriõiguse võimaliku rikkumise kontrolli käigus. Tehisintellekt võrdleb teie üleslaaditavat sisu autoriõigustega kaitstud sisu andmebaasiga ning rikkumise kahtluse korral lükatakse teie postitus tagasi. Sel juhul saab saata kaebuse moderaatorile, kes otsustab, kes eksis – robot või inimene. Selle protsessi käigus te muidugi jagate Interneti-platvormiga oma isikuandmeid – anonüümsed kaebused, teadagi, kellelegi ei meeldi. Huvitaval kombel kehtib sama reeglistik kõikidele kasutaja-üleslaaditud sisuga Interneti-platvormidele, sh sotsiaalvõrgustikele. Jah, direktiivi tekstis öeldakse, et erand tehakse väikestele platvormidele ja erakasutajatele, kuid kumbagi määratlus puudub.

Küsimused, millele vastust pole:

- Kuidas parandab loojate heaolu provisoorne postituste kontroll, kui nende huvisid esindavad endiselt vahendajad, keda mitte keegi ei kohustada suurendama artistidele tehtavaid väljamakseid? Jah, teksti lisati muudatusettepanek, milles kutsutakse liikmesriike üles tagama loojatele „õiglane tasu” ning „paras osa” täiendavatest vahenditest, mida saavad õiguste valdajad. Ei „õiglane tasu”, ega „paras osa” ole selgelt defineeritud määratlused, mille alusel saab teha matemaatilisi arvutusi.

- Kui palju sõpru ja / või järgijaid peab sotsiaalvõrgustikukonto omanikul olema, et teda ei peetaks enam eraisiklikuks?

- Kuidas seda direktiivi sätet kohaldatakse, kui teises direktiivis, mida Euroopa Parlament hiljuti vastu võttis - audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv - on kirjas, et üleslaaditud sisu provisoorne kontroll on keelatud?

- Mis juhtub internetivooga, mida definitsiooni järgi loetakse üleslaaditavaks sisuks? Kuidas saab otseülekannet tehniliselt jälgida, olgu selleks siis fänni otseülekanne jalgpallivõistlustelt või veebikaameraga nähtavasse võrku mängiv let's player?

2. Hüperlinkide eest maksmine.

Te ei saa jagada linki artiklile, kui see (link) sisaldab rohkem kui „mõned sõnad” ja need mõned sõnad ei ole pealkiri (kuna pealkiri on kaitstud autoriõigustega), foto pealkiri (samal põhjusel) ega tekstilõik e.snippet (hüperlinkiga kaasnev tekstiosa) – selles on liiga palju teksti. Platvormid, mida te kasutate, peavad ostma kirjastajatelt litsentse linkide avaldamiseks, st kasutajad seatakse olukorda, kui avaldamiseks sobivat sisu valivad mitte nemad, vaid platvormide omanikud.

Küsimused, millele vastust pole:

- Mis juhtub uudisteagregaatoritega?

- Kuidas jagada enda kohta käivat artiklit?

- Kuidas see säte parandab ajakirjanike heaolu, kui sisu autoriõigus kulub kirjastajatele?

- Kuidas selle uuenduse tulemusena muutub infovahetuse kulg ja kiirus?

- Millised on direktiivi vastuvõtmise majanduslikud tagajärjed - eelkõige väikeste kirjastajate, idufirmade ja alternatiivsete ärimudelite jaoks?

3. Spordivõistluste korraldajate sidusõigused.

Vaadates direktiivi raportöri Axel Vossi intervjuud Rootsi ajakirjanikule, Voss isegi ei teadnud, et direktiiv sellised õigused kinnitas.

Küsimused, millele pole vastuseid:

- Mis on spordivõistlus? Kas piirdume olümpiaaladega või arvestame ka naisekandmist ja rabajooksu?

- Kes on spordivõistluste korraldaja?

- Milliseid piiranguid see säte endaga täpselt kaasa toob? Keeld teha selfie staadionil? Voogude keelamine? Midagi muud?

- Kelle huvides see parandusettepanek tehti ning millal see keegi astub kapist välja?

4. Panoraamvõtte keelustamine.

Panoraamvõte mitte 180-360-kraadise pildi, vaid vaatelises tähenduses. Direktiivi jõustumisel tuleb enamikus ELi riikides jätta kõik „mina Pariisis” stiilis fotoalbumid koduseks kasutamiseks.

Enamikul juhtudel sellepärast, et on olemas riigid, kus sellist keeldu ei ole, ja me soovisime seda praktikat laiendada kogu ELile. See ei tulnud välja. See keeld laieneb fotode avaldamisele, millel on autoriõigusega kaitstud esemeid. Sellise objekti õpiku näide on Eiffeli torni öövalgustus (nagu ka Tartu Ülikooli peahoone jõuluvalgustus). Kuigi ka kaasaegse kunsti muuseumis on parem pildistamisest hoiduda, võin kihla vedada, et perefoto foonil olev teatriplakat ka jääb vahest tehisintellekti hambusse.

Küsimused, millele vastuseid pole:

- Millised on selle sammu majanduslikud tagajärjed? Mida arvavad sellest turismivaldkonna ettevõtjad?

- Kuidas selline keeld soodustab kultuuripärandi populariseerimist?

Lisaks neile konkreetsetele küsimustele on olemas ka üldiseid:

- Miks Euroopa Komisjon, kes direktiivi edasiarendamist algatas, ei teinud mõjuanalüüsi uuringut? Või äkki ta tegi seda, kuid seda ei avalikustatud?

- Miks direktiivi toetajad ignoreerivad akadeemilise ringkonna arvamust, sest meid on selle dokumendi vastuvõtmise vastu valjuhäälselt hoiatatud? Muuhulgas, kasutades ka sellist argumenti: kui üheksakümnendate aastate algul oleksid olemas sellised õigusaktid, ei elaks me praegu Interneti ajastul.

Hoolimata kogu direktiivi arutelu saatnud retoorikast, riskin väita, et see puudutab autorite endi õigusi vaid kaudselt. Seni selgusetutel põhjusetel muutus Euroopa Parlament hiiglaste (ühelt poolt produtsentide ning teiselt poolt internetitööstuse) lahinguväljaks. Tundub, et võitsid esimesed, kuid ega teisedki kahjumisse ei jäänud – filtrid on kallid ning vähesed väikesed mängijad (isegi suhteliselt väikesed) võivad selliseid investeeringuid endale lubada. Ja nüüd, ilmselt, seisame me hiiglaste poolt Interneti ümberjagamise künnisel.

Kuid isegi see pole peamine: me võime palju tahes igatseda paberajalehti, mustvalget televisiooni ja reklaamibülletääne, kuid fakt on see, et tänapäeva noored elavad Internetis. See on võimas suhtlusvahend, teabeallikas ja inspiratsioon. Ütlete, et Euroopa noored on enim Euroopa-meelsed? Suurepärane. Katsuge neilt Internetti ära võtta ja vaadake siis, kas nad armastavad Brüsselit nii, nagu armastame seda meie, poliitikud.