Niisiis, Raag väidab, et juba aasta või rohkemgi veel “Venemaa tegevus informatsiooni vallas valmistab muret Euroopa Liidule ja USAle”, kuna aastal kulub seal “veidi üle 600 miljoni dollari erinevatele avalikele infooperatsioonidele”. Sellele numbrile mina kinnitust ei leidnud, aga ilmselt tuleb Raagi siiski uskuda – tema uuel ametikohal on tal ehk juurdepääs ka mitteavalikule infole. Aga sellegipoolest – kui me tuimalt jagame need infosõjalised vahendid Venemaa elanike arvuga (1. jaanuari 2015 seisuga ca 147 miljonit), saame alla 5 dollari inimese kohta. Aastas. Kas tundub endiselt ebaadekvaatselt suur summa?

Teisalt, mind ei veena see väljend, mis on võetud käibele meie avalikus ruumis: üks või teine asi valmistab muret (teeb rõõmu, ega vahet pole) Euroopa Liidule ja USAle. Olen Euroopa Liidu kodanik ja, nagu ka paljud minu sõbrad-tuttavad-kolleegid, ei tunne just alati rõõmu või muret teemade pärast, mille üle jagavad emotsioone Eesti arvamusliidrid ja poliitikud. Mind teeb murelikuks hoopis see, et meie suurim liitlane USA vaatab läbi sõrmede massilistele inimõiguste rikkumisetele põllumajanduses, kus sisuliselt kasutatakse orjade ja lapstööjõudu, mis muuhulgas annab nende põllumajandustoodangule suure hinnaeelise Euroopa toodete ees. (Vaata näiteks http://www.newsweek.com/2015/02/13/sex-slaves-farm-304354.html või http://www.hrw.org/support-care ). Eestis aga (kui uskuda meediat) valmistatakse - suure aplausi saatel - sõlmima TTIP lepingut ning keegi justkui ei pööra tähelepanu sellele, et meie reguleeritud ja jagatud turg pole sellises konkurentsis sugugi võitja positsioonis.

Inimõigustest rääkimata: pole ju mingi uudis, et me otsime puudujääke just nendes riikides, mis parajasti valmistavad “Euroopa Liidule ja USAle” ühist muret ja oskuslikult vaatame mööda vajakajäämistest liitlaste puhul. Soovite näidet? Aga palun: meeletu pahameele laine seoses väidetava surmanuhtluse taastamise plaanidega Ungaris ja täielik vaikus Tsarnajevi surma mõistmise puhul USAs.

Raag väljendab muret seoses Russia Today massilise propaganda toodanguga ja osutab, et vaatamata nelja riigi (sh Eesti) ühispöördumisele Euroopa Komisjoni poole reageeriti sellele “aeglaselt ja kobavalt” - väikese kommunikatsioonimeeskonna moodustamisega. Ei tea, kas see tähendab ülalmainitud ühist muret?

Ma ei vaidle üldse vastu, et Venemaa infokanalid teevad propagandat. Ja väga osavalt. Kurikuulus Russia Today on kvaliteedi ja operatiivsuse poolest kordades parem kui ükskõik milline saade ükskõik millise Eesti kanali eetris. NB! Ma ei räägi siin sisust, valest või tõest – ma räägin tehnilistest, visuaalsetest ja kaadrilahendustest, mis teevad RTst arvestatava kanali. Mis aga puudutab propagandat, siis endise ajakirjanikuna julgen väita, et Eesti meedia on samasugune propagandaruupor nagu iga teine meedia külma sõja ajal.

Ilmar Raag kirjutab: “Vene teoreetilises kirjanduses käib tihti läbi väljend "informatsiooniline-psühholoogiline sõda". See aga tähendab, et eesmärgiks ei ole mitte tõe selgitamine, vaid kindlate hoiakute, emotsioonide ja otsuste esile kutsumine”. Tsitaadi lõpp.

Ei tea, millised väljendid käivad läbi Eesti teoreetilises kirjanduses, aga praktilises elus teeb Eesti meedia täpselt sama. Venemaale pühendatud uudiste pealkirjad on reeglina parastavad ja agressiivsed. Ka otsese vale levitamine ei kuulu enam keelatud võtete hulka. Soovite näidet? Aga palun: 16. mail demonteeriti Riias Vene saatkonna pahameele osaliseks saanud installatsioon risti löödud Putiniga. Delfis aga ilmus järgmisel päeval uudis, mis jätab selgelt muljet, et “kunstiteos” on alles (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/fotod-ristiloodud-putinit-kujutav-kunstiteos-riias-ajas-venemaa-raevu?id=71490019). Ja veel praegugi, kui ma kirjutan neid sõnu, kogub see uudis kommentaare á la “Venelased oma raevus on nagu moslemid ja Putin on nende prohvet!
Putin Akbar!”. Sellest, et kunstnik palus vabandust ja “Putini” demonteeris, pole poolt sõnagi. Ja ei tule ka.

Miks ma nii kindel olen? Ilmselt mäletate Eesti meedias laialt kajastatud uudist selle kohta, et Puškovi juhitud delegatsiooni liikmed, lahkudes PACE istungilt, viisid kaasa tualettpaberi ning elektripirnid. Ukraina päritolu “uudise” autor hiljem küll palus vabandust ja tunnistas, et tegemist oli rumala naljaga, kuid meie välistoimetajate vene keele lugemisoskus on niivõrd valikuline, et eesti lehelugejani see väheoluline infokild ei jõudnudki. Isegi üleeilset uudist jäähoki MM poolfinaali tulemusest suudeti ühes lehes varustada pealkirjaga “Vene karu läks marru ja hävitas USA 11 minutiga”.

Sellise infojagamise näiteid võib tuua lõpmatuseni, aga kokkuvõttes tähendab see üht – “informatsiooniline-psühholoogiline sõda” ammu käib. Ja eestlased osalevad selles täiel rindel.
Nüüd aga tuletagem meelde, millist meediat tarbivad Eesti elanikud? Keskmine eestlane piirdub eestikeelsete infokanalitega, venelane aga tarbib mõlemat – nii eesti- kui venekeelset meediat. Ja ma pole sugugi kindel, et Euroopa rahade „rakendamine“ olukorda muudab. Info, mida me oleme harjunud hankima erinevatest allikatest, ei puuduta üksnes Putini skulptuuri ja varastatud elektripirne, vaid ka märksa tähtsamaid teemasid. Eesti venekeelsed elanikud loevad Ukraina sündmustest, sanktsioonide mõjust ja Võidupühast vene, eesti ja ukraina keeles, ja kui tekivad küsimused, helistavad sõpradele-sugulastele Venemaal ja Ukrainas. Julgeolekueksperdid ja nõuandjad peaksid arvestama, et siinsamas nende kõrval elab mitukümmend tuhat lugejat, kes oskavad ära tunda mitte ainult “vaenulikku”, vaid ka “sõbralikku” propagandat.

Raag väidab, et “väljaspool (Venemaa) valesid täis artikleid eksisteerib juba keerulisem eesmärk hoida eesti ja vene rahvusrühmasid konfliktis, kasutades ära osade eestlaste ksenofoobiat ja teatud vene vähemuse frustratsioone”. Siinkohal oleks paslik talle meelde tuletada, et Eestis on pea 200 000 Vene kodanikku ja nn halli passi omanikku. Peab olema pime, et uskuda, et nende inimeste frustratsioon on tingitud üksnes Vene Föderatsiooni propagandast. Tahes tahtmata meenub hiljutine intervjuu, kus ma tõin kodakondsusetuse teema näiteks oma raskelt haiget isa. Ta tuli Eestisse aastal 1956, poolsajandit töötas meie riigi heaks, sureb aga hallipassimehena.

Selle peale oskas meeldiv ja intelligentne saatejuht esitada vaid ühe küsimuse: kas isa tahab olla maetud Eestis? Poliitikuna olen kasvatanud endale selga hästi paksu naha ja ei solvu nii kergelt, kuid peale saate lõppu sain kümneid kirju inimestelt, kes tundsid end solvatuna.

Leidub Raagi tekstis ka viiteid sõjategevusele: “Näiteks kui Vene sõjalennukid alustasid varjamatult lende Lääne riikide õhuruumi ligiduses, siis oli see osa hirmutamise sõnumist. Igasugune jõu näitamine on ju tegelikult samuti kommunikatsioon”. Jumala õige. Ja tähendab muuhulgas ka seda, et Narva paraad ja Siili õppused on samuti kommunikatsioon. Meie siin demonstreerime teisele poole Narva jõge valmisolekut pidada sõda. Aga peale otsese kommunikatsioonipartneri, kelleks on Putini Venemaa, saadame selge sõnumi ka oma maksumaksjatele, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. Eriti nendele 100 000, kellel taskus on Vene pass.

Kunagi esitati riigikogu infotunnis tolleaegsele kaitseministrile Urmas Reinsalule küsimus, kas austatud kaitseminister on teadlik sellest, et sõja puhul on kombeks vastase riigi kodanikke interneerida? Ja kas on selliseid plaane ka peetud? Vastust sellele küsimusele pole ma siiani kuulnud. Kuid see ei tähenda, et huvi selle vastu on kadunud - seda enam, et minu enda peres on ka Vene kodanikke.

Raag kirjutab: “Kõige aluseks on usk iseendasse ja kõigi Eestis elavate inimeste käsitlemine võrdsetel alustel. Sest just need on kaks õrna kohta, mida Kreml ründab Eestis”. Vastab tõele – see on meie Achilleuse kand. Mis puudutab usku, seda sisestab igaüks endasse ise ja propagandal pole siin midagi teha. Võrdne kohtlemine aga on meie endi kätes – ajale jalgu jäänud kodakondsuspoliitika ja vene hariduse hävitamine on tänapäeva Eesti suuremad siseriskid. Võib muidugi olla uhke selle üle, et “ERR venekeelsele kanalile pole antud riigi poolt ühtegi propaganda ülesannet”, aga muret tekitab hoopis kaadrinälg. Kui riik järjekindlalt kägistab vene kooli, pole mõtet loota, et eikusagilt ilmub toimetusejagu ajakirjanikke, kes suudavad kõnetada venekeelset auditooriumi kasvõi ETV, rääkimata Russia today tasemel.

Lõpetuseks tahaksin soovida härra Raagile ja tema kolleegidele kainet mõistust ja julgust. Julgust rääkida asjast otse, mitte peites seda sõnade laviini alla alumisse ritta – ega see lugeja nii loll ka ei ole, et tuleks ta enne “õige jutuga” ära uinutada. Ning kui peale poolt aastat tööd julgeolekunõuniku ametipostil jõudsite arusaamale, et peamine risk on meie endi rumalus, aga mitte Putini tankid, siis sellest olekski pidanud alustama.