Zaki Laidi: Miks on Prantsusmaa Malis üksi?
Pea kahe aasta jooksul on Prantsusmaa välisriikide sündmustesse kolmel korral sõjaliselt sekkunud. Viimane sekkumine pidi esiti olema osa Euroopa Aafrika riikide toetusmissioonist, kuid Prantsusmaa otsustas tegutseda üksi islamistide pealetungi peatamiseks, kes ähvardasid vallutada Mopti, viimase takistuse enne pealinna Bamakosse jõudmist.
Kuigi islamistid said ajutiselt lüüa, on nad hästi relvastatud ja saavad Liibüast varustust Alžeeria kaudu. Pealegi on Mali ja teiste Lääne-Aafrika riikide armeed operatsiooniga ühinemiseks liiga nõrgad. USA püüdis Mali armeed välja õpetada, kuid see kukkus läbi.
Miks on olukorras, kus kaalul Euroopa julgeolek, Prantsusmaa ainsa riigina tegutseja? Prantsusmaa on Euroopa pea ainus tõeline sõjaline jõud. Ta usub, et sõjaline tegutsemisvõime on mõjuvõimu eeltingimus – arusaam, mida enamik Euroopa riike ei jaga, ilmutades soovi sõjast eemale hoida.
Euroopal on vahendeid ühiselt tegutsemiseks. 2003. aastal, pärast Iraagi sõja algust, kiideti heaks tollase Euroopa Liidu ühise kaitsepoliitika kõrge esindaja Javier Solana eelnõu. Kuid eelnõu oli kirjutatud nii ähmaselt, et välistas tulemused.
Liibüa kriisi ajal üritas Solana mantlipärija Catherine Ashton sihilikult EL-i rolli piirata. Hiljuti, kui toimus Palestiina ÜRO-s esindatuse hääletus, kutsus EL liikmeid hääletamast hoiduma – veider viis kinnitada ülemaailmset liidrirolli.
UK-le mõjub üleeuroopaline kaitse eemalepeletavalt. Sellest põhimõttest on ta hälbinud korra, osaledes piraatlusvastases Atlanta operatsioonis Aafrika sarve piirkonnas. Vahendid puuduvad neil, kes soovivad Euroopale ühist kaitsevõimet, samal ajal kui need, kellel vahendid on, seda luua ei soovi (erandiks Prantsusmaa).
UK koostöö Prantsusmaaga – nagu Liibüa kriisi ajalgi – on olnud tugev. Hoolimata kahe riigi 2010. aasta kaitse- ja julgeolekukoostöö lepingust on britid otsustanud eelarvelistel põhjustel muretseda endale lennukid, mida ei saa kasutada Prantsuse lennukikandjatel.
Pidevad piirangud
Isegi Hispaania ja Itaalia, keda Vahemere ja Saheli piirkonna areng peaks kõige rohkem mõjutama, on oma kaitsekulutusi kärpinud. Erinevalt Saksamaast osalesid mõlemad Liibüa interventsioonis, kuid nende jõududele seati ranged tegutsemispiirangud.
Euroopa tervikuna pühendab kaitsele vaid 1,6% SKT-st. Võrdluseks: USA kulutab 4,8%. See on ainus piirkond, kus kaitsekulutused kahanevad.
Saksamaa puhul näis, et pärast Afganistani sõjalise operatsiooni algust hakatakse ajama jõulisemat poliitikat. Kuid nüüd tõrgub ta igasuguse sõjalise sekkumise vastu, olles ise maailma kolmas relvaeksportija.
Euroopa ei soovi sõjalist jõudu välja arendada, sest Euroopa projekt on loodud jõu ideele vastu seismiseks. Kuid see hoiak on muutunud talumatuks. Euroopa on silmitsi ohtudega, mida Prantsusmaa üksi ei suuda pidurdada. Pealegi koondub rahvusvaheline süsteem üha rohkem ümber riiklike jõudude, mis peavad sõjalist jõudu mõjuvõimu oluliseks eeltingimuseks. Euroopa ees ei seisa valikut pehme ja kõva jõu vahel. Ellu jäämiseks peab ühendama mõlemad.
© Project Syndicate, 2013
Zaki Laidi, Pariisi poliitikauuringute instituudi professor
