1. aprill – petiste päev

Ivan Orav

Lõpetasin just lillevaaside kuuri alla tassimise. Vana sõber Lennart Meri palus mul seda teha, ta sai nimelt juubeliks kuusküm-mend kaheksa lillevaasi! Vaene mees oli tõelises hädas, ta ütles: “Armas Ivan, kolmkümmend vaasi ma paigutan ehk kuidagi oma majja ära, paar tükki mahuvad koerakuuti ja ühte lubas Helle süles hoida, aga see on kõik. Rohkem ruumi mul pole. Kui sa ei taha, et ma kõrges eas oma majakesest lillevaaside pärast välja pean kolima, siis aita mind ja vii mõned vaasid enda juurde!”

Olin nõus, sest mul on kuuri all ruumi küll ja küll. Ladusin vaasid kenasti briketi kõrvale riita, las nüüd seisavad. Ega vaas süüa küsi.

Muidu oli Lennarti juures tore, sai süüa ja juua, noorem rahvas lõi õue peal tantsu ja paar meest jõid ennast täis ning käisid ujumas. Vahva eesti pidu. Mitte nagu see 1. aprill, mida venemeelsed isikud siiamaani suure käraga tähistavad. Minu meelest on see aga kõige jälgim päev maailmas. Mina olen Pätsi-aegne mees ja hindan üle kõige tõde. Aga 1. aprill, see on vastupidi, valetamise püha, väga iseloomulik tiblade meelelaadile. Neile kohe meeldis inimesi petta!

Eks kommunistide saapatalla all oli ju rahval nagunii raske elada. Aga sellest piinast oli punalimukatele vähe, kord aastas, 1. aprillil, tahtsid nad õnnetuid inimesi veel eriti mõnitada. Siis avaldati lehtedes ainult laimu ning valet, petised kõnelesid televiisoris täiesti uskumatuid rumalusi ja isegi tänaval tulid sulle ligi välja treenitud pioneerid ning karjusid: “Onu, sul on selg valge!” Oi, kuidas vale sel päeval õilmitses ja kuidas tõe peale tatistati! Poes müüdi viinerite asemel inimestele puupulki, mille olid valmis treinud Moskva “naljamehed” Žvanetski ja Raikin, aga kui vaesed petetud siis neid pulki närima hakkasid, karjusid kommunistid kooris: “Aprill, aprill!”

Hirmus päev oli see iga ausa inimese jaoks! Mitte mingil juhul ei tohiks tänapäeval lubada sellist pettuseparaadi!