Eelmisel nädalal saabus loomaaeda Kopenhaagenist muskusveis, kes hakkab seltsi pakkuma sügisel üksikuks jäänud emasloomale. Tallinna loomaaias on aga ulukeid, kes üksindust ei tunne – neil on seltsilisi nii liigikaaslaste kui ka inimeste hulgas. Pleksiklaasist toas liigub rahutult vööthüään Herakles. Loomaaias ei saa ta lõvide tagant päikesepaistes roiskuvat liha varastada – lõvi on kaugemal puuris oma pajuki peal.
Ulukihooldaja Imbi Taniel istub hüäänipuuri kännule, Herakles lakub “ema” käsi, põske, keerab selili ja laseb ennast kõhu alt sügada. Tal pole kedagi teist, Imbi on looduses raipeist toituvat kiskjat toitnud sünnist saati.
Südamlikku kohtumist nähes ei kujuta ette, et üks neist raipelihast elab. “Aga mida meie siis sööme?” esitab Imbi hommikul hakkliha söönud ajakirjanikule küsimuse.
“Kui hüäänid sünnivad, võetakse nad kohe ema juurest ära, sest ema tassib pojad surnuks,” räägib Imbi loomaaia suvehooaja algul hüäänipuuris. “Vanemad loomad on üsna rahulikud kui poega hiljem näevad. Nad unustavad ära. Instinkt vist kaob, kui koos ei ole. Jääkaru Marta oli kaks kuud emaga, aga Jesper, see, kes kalendrikaanel on, elab nüüd Kaunases.”
Väljaspool puuri sähvivad külastajate fotoaparaadid, sest kaks eri imetajaliiki on ühte puuri sattunud. Kvääks, teevad Imbi süles kaks mõnekümnesentimeetrist hüäänipoega. Kõrval uudistab juba täiskasvanuna välja nägev Igori-nimeline võõraste püksisääri, mille sees on maiuspala. “Ei tee ta midagi, ta ise kardab,” julgustab Imbi.
Imbi sõnul on hüäänid toredad loomad, kes ka mitme aastate pärast vana tuttavat mäletavad. “Mõnele võõrale on ka ohtlikud. Kui hakata teda tirima, siis hammustab küll. Aga me võime seda kohe proovida,” viskab Imbi võllanalja.
Imbi hooldada ja toita ei ole ainult hüäänid. “Jääkarud on olnud, kevadel tuuakse põtru. Kõrvalaedikus on meie üleskasvatatud põder – perekonnanimi on Põder ja eesnimi Peeter. Koprad olid, puumad, leopardid, parimatel aegadel ka lõvid.”
Imbi sõnul on hüäänide sündivus loomaaias suur. Kuna kuuris on nad puhtad ja ilusa karvaga, siis võiks neid ehk koduloomakski võtta. “Kõik oleneb tingimustest,” arvab Imbi. “Ta närib palju ja on järjekindel. Kui tahab kuskilt välja pääseda, siis kraabib tundide viisi. Proovisime ühega ka rihma otsas käia, aga eks ta läheb ikka sinna, kuhu ise tahab.”
Imbi hooldada on ka kolm impansi, kellega läbisaamine on hüäänidega võrreldes hoopis teist laadi kunst. “Inimahvidest peetakse impanse kõige ohtlikumaks,” ütleb ta.
Astume impanside trellidega eraldatud siseruumi, kui 10-aastane Amsterdamis sündinud Bino hakkab puuris ähvardavalt ringi materdama. Tema maa-ala. Mõne aja pärast on aga taas rahulik ja sööb Imbi käest marju.
“Anna mulle nüüd käsi,” nõuab Imbi, ja Bino sirutabki käe välja. “Kui küsid vasakut, annab vasaku,” ütleb Imbi uhkelt.
Loomadega tekkivate ohtlike olukordade kohta ütleb Imbi, et nende põhjustajaks on inimene ise. Piisab väikesest tähelepanematusest ja õnnetus on käes.
Elevantidega, keda Imbi impansidest taibukamaks peab, on tal ehe kogemus. “Tavaliselt kandsin ma alati taskus leivatükke ja porgandit, et elevantidele anda. Ühel elevandil oli komme teha taskud tühjaks – pressib vastu seina ja võtab londiga. Pressib nii, et natuke ikka hingata saab, laseb lahti ja läheb minema. Ükskord lasin siis tal veel huvi pärast suruda, et kui tugevalt ta vajutab. Külastajaid oli palju, tekkis vaikus, ja järsku kostab “Oo zdorova, tas razdavit!”
Imbi käitub loomadega nagu inimlapsehooldaja. Võtab hüääni pihku, peseb taguotsa kraani all puhtaks. Piima soojendades pistab enne luti endale suhu ja proovib, kas piimasegu on õige temperatuuriga. “Äh, halb maitse,” ütleb ta euronäitajatele vastava piimapulbri segu kohta. Imbi on paljudele loomaaia elukatele ema eest ja naudib seda.
