„Nüüd ei ole enam muud teha kui jumalat paluda,” öeldi 16-aastase poisi emale ööl vastu 2. märtsi telefoni teel Tallinna lastehaiglast. See lause šokeeris ema, kelle poeg oli Raplast Mustamäele viidud alles sama päeva hommikul. Kui see öö oli läbi, varahommikul, tuli teine kõne. „Teie poeg on surnud. Aordi lõhkemine kõhus.” Kõik.

Asi sai alguse täpselt nädal enne Mustamäele jõudmist. Poiss hakkas kodus kaebama tugevat kõhuvalu. „Ta oli pikali ja keris end kokku, nii kõvad valud olid. Siis hakkas ka oksendama,” kirjeldas vanaema. Esimest korda kutsusid nad poisile kiirabi koju nädal enne surma, ööl vastu eelnevat reedet. „Meile öeldi, et kõhugripp.” Veidi pärast Rapla haiglasse (piltidel) saabumist, kella ühe ajal öösel, saadeti poiss haigla valvetoast tagasi koju. Kaasa anti söetabletid ja öeldi, et tuleb pöörduda perearsti poole. „Aga ta oksendas edasi,” ütles vanaema.

Ka perearst ei tuvastanud

Pühapäeval andsid tugevad valuhood küll justkui natuke järele või vähemalt püüdis poiss seda väita. „Ta kirjeldas seda nii, et kramp on kõhus.” Esmaspäeval perearsti tööl ei olnud. Teisipäeval sai poiss perearsti juurde, kes vaatas ta küll üle, kuid samuti midagi ei tuvastanud.

Kolmapäeval olid noormehel jälle nii ägedad valud, et pere kutsus uuesti kiirabi. Seekord saabus Märjamaa kiirabi. „Neile tundus küll asi tõsine, ütlesid, et oleks võinud juba varem kutsuda,” meenutas vanaema. Kiirabi viis poisi taas Rapla haiglasse. Hommikul saadeti ta jälle haiglast välja, vastu läks vanaema. „Nii kui koju sai, oksendas jälle. Sellist rohelist vedelikku.” Neljapäeval helistas ema taas haiglasse, et küsida, mida ta tegema peaks – poisil on endiselt tohutud valud. Siis võttis telefoni vastu teine arst, kes ei teadnud poisi juhtumist midagi. Küsiti lapsega eelmine päev tegelenud arstilt üle ja too olevat öelnud: „Ta sai ju rohud, miks te tahate teda jälle tagasi tuua?” Vanaema sõnul oli poiss aga tabletid, nagu kõik muugi, välja oksendanud.

Poisi haiglasse viimisega tekkisid raskused, sest kiirabiauto olevat kaugemal väljasõidus olnud. Kui perel õnnestus noormees lõpuks haiglasse toimetada ja seal jälle küsiti, miks nad poisi tagasi tõid, hakkas ema nutma. Ta püüdis seletada, et rohud ei aita. Et tal endal ei ole meetodeid, millega aidata ja valu ära võtta.

Kuna poisile ei leitud kusagil vaba ruumi, pandi ta selleks ööks taastusraviosakonda. Öeldi, et kui hommikul Tallinna haiglasse sõitvas autos ruumi üle jääb, siis saab linna. Ruumi leiti. Viimastel tundidel olid poisi valud olnud niivõrd suured, et seda ei kannatanud enam välja ka lähedal olnud inimesed. Kaks poissi, kes olid temaga koos ühes palatis, ei suutnud seal pikalt olla ja läksid välja.

Mis täpselt lastehaiglas pojapojaga tehti, vanaema täpselt öelda ei oska. Kuni õhtul ühel hetkel vajus poiss kokku. Ema hüüdis abi, poeg viidi intensiivravisse ja teda hakati elustama. Siis tuli emal haiglast lahkuda ja jäi vaid oodata öist telefonikõnet.

Poisi matused olid eelmisel nädalal. Teda, ainukest last, üksinda kasvatanud ema ja vanaema on mustas ja põhjatus leinas. Rääkida suudabki praegu ainult vanaema. Temalegi on see väga raske. Ent ta mõtleb ka kõigi teiste laste peale, kes võivad sellisse olukorda sattuda.

„Miks teda kohe linna ei saadetud, kui tal olid sellised valud sees?” küsib vanaema. Praegu talle keegi vastust ei anna. Oodatakse veel täpsemaid lahangu tulemusi, mille valmimine võib võtta kuni kaks kuud.

„Ei kommenteeri”

Rapla haigla esimene, nädala alguses Eesti Päevalehe päringule antud vastus oli igasugustest kommentaaridest keeldumine. Kuigi küsisime nii haigla tegevuse kui ka täpsemalt kiirabiautode liikumise korralduse kohta, ei saavat haigla midagi kommenteerida, sest tegemist olevat delikaatsete isikuandmetega.

Kiirabi- ja vastuvõtuosakonna juhataja Aavo Pruus, kes ka ise poisiga teise pöördumise korral tegeles, ei soovinud samuti midagi öelda. Ta andis mõista, et haigla käitus vastavalt sümptomitele, ja eitas, et poisiga ei oleks haiglas piisavalt hoolsalt tegeletud. Ühtlasi ta kõiki üksikasju ei mäletavat ega teadvat, mida tegid teised haigega tegelenud ekipaažid. Pruus sõnas ka niipalju, et nad olevat neljapäeva õhtul püüdnud Tallinna lastehaiglaga ühendust võtta, kuid sealt olevat ära öeldud. „Vist öeldi, et kohti ei ole. Ma nii täpselt ei mäleta, midagi seal oli,” ei väljendunud Pruus eriti selgelt. Kuid kõike, mis puudutab noormehe tervisliku seisundi kulgu, ta kommenteerida ei saavat.

Eile andis Rapla haigla juhataja Meelis Roosimägi lõpuks teada, et nad kavatsevad korraldada kliinilise konverentsi koos Tallinna lastehaigla ja perearstiga. See tähendab arstide ühist juhtumi analüüsi. Samuti ütles Roosimägi, et patsiendi omaste nõusolekul võivad nad pöörduda ka ise arstliku eksperdikomisjoni poole, mis tegeleb arstide töö uurimisega.

Ka Tallinna lastehaigla esindajad, kes noormehe vastu võtsid ja kelle hoole all ta suri, keeldusid kommentaaridest. Haigla kliinilise eetikakomitee juhataja Ülle Einberg, kes veendus, et Eesti Päevaleht on patsiendi omastelt juba toimunu kohta infot saanud, tõdes, et haigust, millesse noormees suri, esineb väga harva. Mõistes, et perel on veel palju vastamata küsimusi, tegi ta ettepaneku, et pere võiks tulla haiglasse juhtunut uuesti rahulikult arutama.

Eesti Päevalehe pöördumise peale alustas terviseamet teisipäeval menetlust loo tagamaade väljaselgitamiseks.



Aastas 30 surmajuhtu

Tervise arengu instituudi surma põhjuste registri järgi on Eestis igal aastal u 30 surmajuhtu algpõhjusega „kõhuaordianeurüsmi rebend”, mis seisnebki kõhuaordi lõhkemises. Ka statistika näitab, et noori see probleem üldjuhul ei puuduta: kõige noorem surnu on olnud 32- ja järgmine 47-aastane, ülejäänud vanemad.



Haigus on laste puhul haruldane

Tartu ülikooli kardiovaskulaarkirurgia eriala vanemarsti-õppejõu doktor Toomas Ellervee sõnul on lapseealise surm kõhuaordi lõhkemise tõttu ülimalt haruldane. „See on vanemate inimeste haigus,” selgitas Ellervee.

Doktori selgituse järgi võib aordi lõhkemise puhul surm saabuda juba mõne tunniga. Kui see juhtub kodus ja arstid saavad jaole alles pärast lõhkemist ja isegi jõutakse operatsioonini, on ellujäämistõenäosus ainult ligi 10%.

Konkreetse juhtumi üksikasju teadmata ei saa ükski arst loomulikult hinnanguid anda. Ellervee sõnul on erinevaid variante, kuidas see haigus võis nii noore inimese puhul välja kujuneda. Näiteks võis toimuda aordi seina kihistumine, millele võibki järgneda lõhkemine. Haiguse teket on võimalik välja selgitada nii ultraheliuuringuga kui ka kompuutertomograafiga.

Patsientide esindusühingu nõustaja Anne Veskimeistri sõnul oleks taas aeg järele mõelda, kas arstid ei võiks rohkem omavahel konsulteerida, mitte seda peljata. „Palju on räägitud, et tihedamini võiks võtta telefonitoru ja küsida, aru pidada.” Tema sõnul ei saa seda kunagi olla liiga palju.