17 kilomeetrit uiskudel – Haapsalu lahe priimal jääl
Hommikul kraadiklaasil nulli nähes mõistan, et olen valmispandud riietusega selgelt üle pingutanud. Õnneks taipan suurest külmakartusest hoolimata ühe kampsuni siiski selga panemata jätta ning surun selle seljakotti. Igaks juhuks.
Et ilmaolud on Soodla veehoidla jää rikkunud, on giidi survel veel eelmisel õhtul ümber otsustatud, et uisumatk tehakse hoopis Haapsalu lahe merejääl.
Kohapeal jagab giid Bert matkajatele kätte varustuse. Kõigepealt veekindel kott, kuhu tuleb pakkida riided, et need jää purunemise korral vette kukkudes kuivaks jääksid. Kaela saan jäänaasklid, mis on vajalikud jääaugust välja ronimiseks.
Kiire pilk minu madalatele (ja muuseas väga mugavatele!) matkasaabastele ning Bert toob mulle oma varudest kõrge säärega matkasaapad, mis uisutamiseks paremini sobivad. Neis saan lahedalt varbaid liigutada.
Lühike loeng turvalisusest ja enese päästmisest paneb jääauku kukkumisse muretult suhtuma – pole midagi, tõmbad end kiiresti august välja, vahetad riided ja korras! Isiklikke kogemusi Berdil siiski jagada pole, sest kahe talve jooksul pole keegi läbi jää kukkunud. Nii õrnale jääle lihtsalt gruppe ei viida.
Edasi uisud: need on suuri lihanuge meenutavad terad, mis kinnitatakse rihmadega matkasaabaste alla. Kätte antakse tavalised suusakepid.
Ja siis läheb lahti! Esialgu hoiab grupp kartlikult giidi selja taha haneritta (kuidas see oligi: tavaliselt vajub läbi jää reast teine – seega hoian tahapoole!).
Giid Bert on merejääga äärmiselt rahul ega suuda terve matka jooksul olusid küllalt kiita. Eelmise õhtu tugev tuul on jää peal olnud lume pühkinud väikestesse vaaludesse, nii on merejää kohati sadade meetrite kaupa paljas ja sile – parimates kohtades võrreldav koguni sisehalli jääga.
20 kilomeetrit tunnis
Mõõdukas tuul puhub tagant, seepärast ei ole liikumiseks eriti kõvasti tööd vaja tehagi ning enam jääb aega jää ja maastiku imetlemiseks. Umbes 20-kilomeetrise tunnikiirusega sõites näeb mõnusalt ära jää värvivariatsioonid tumepruunist tumehallini, võib vaadelda jäälilli, mis ei sarnane hoopiski lilledega jäätunud klaasil. Siledamatest kohtadest vaikselt üle vuhisedes kuuleb jää krudinat. Vaikus, kaugel silmapiiril sinavad kaldad, mis ometi lähenevad ootamatult kiiresti.
Laenuks saadud matkasaapad on mulle suured. Tunda annavad lihased, mille olemasolust polnud varem aimugi.
Noarootsi kaldani jõudes pöörame ning uisutame tagasi Haapsallu. Vaheldust pakuvad väike tee- ja pirukapaus ning jalutuskäik Promenaadil. Siis taas uisud alla ja Pullapää poole. Hilisel pärastlõunal jõuame tagasi kaldale, kust sõitu alustasime.
