Kõige ägedamad kokkupõrked leidsid aset Lasnamäel.

Viin või elu

Paljude kohalike elanike mälestuste järgi muutusid punaväelased seda jõhkramaks, mida lähemale rinne liikus. 1941. aasta augustilahingute eel ja ajal olid Lasnamäel tüüpilised ähvardused: “Otsi viina, muidu lasen maha”. Sageli ei jäänudki see ähvarduseks.

Punaarmeelaste moraali üle võib otsustada ka selle järgi, kuidas nad umbusaldasid oma kaasvõitlejaid. 4. hävituspataljoni komandöri Edgar Kostabi mälestuste järgi lükkasid Nõukogude sõjaväevõimud Tallinna Töölispolgule relvade andmist edasi kuni viimase hetkeni. 1. pataljon sai relvad alles kaks päeva enne Tallinna langemist ning ülejäänud pataljonid viimasel ööl, sedagi juhuslikult, kui kuuldi, et Arsenalis on kavas suurel hulgal relvi hävitada.

Siiski ei antud töölispolgule Arsenalist miinipildujate jaoks miine, eelistades neid autokoormate viisi õhku lasta. Viletsalt relvastatud ning vähese väljaõppega tallinlastest moodustatud väeosad suunati kergekäeliselt lootusetusse võitlusse.

Lasnamäe lahingutest eluga pääsenud miilitsamehed rääkisid linlastele, et politrukid sundisid neid mahalaskmise ähvardusel sakslaste tule alla minema. Hävituspataljoni võitleja Andrei Lillevälja mälestuste järgi asus mitmesajast miilitsast moodustatud väeosa algul laiarööpmelise raudtee piirkonnas. Kui sakslased jõudsid Narva maanteele, anti taandumiskäsk. Lasnamäe veerul ajasid Punaarmee komandörid neid, üleväsinud ning mitu päeva söömata-joomata mehi vasturünnakule, kus enamik neist hukkus.

Purjus desertöörid

Samas meenutab Lilleväli, et selle rindepolgu punaväelastel oli süüa piisavalt. Nõukogude sõjaväelased, sealhulgas ka komandörid, paistsid silma ülitugeva purjutamisega ka kõige otsustavamate lahingute eel. Seda kinnitavad mitte ainult kohalikud elanikud, vaid ka hävituspataljonlased, keda parimalgi tahtmisel ei saa süüdistada nõukogude- või venevaenulikkuses.

Joomapidudele hakati kaasa tõmbama pataljoni naissanitare ja autojuhte, kes olid tihti nii purjus, et ajasid masinaid kraavi. Samasugune olukord valitses kõikides hävituspataljonides, mis kuulusid I Eesti kütipolgu koosseisu.

Nõukogude sõjaväelased ei usaldanud isegi hävituspataljoni eestlastest juhtkonda ning asendasid nad omade, umbkeelsetega. Võitlusmoraali iseloomustab sage deserteerumine. Näiteks 26. augusti õhtupoolikul moodustatud vanemleitnant Pauli pataljon jooksis laiali, enne kui jõudis positsioonidele.

Paljud Nõukogude komandörid püüdsid ennast esmajärjekorras Leningradi suunduvatele laevadele sokutada ning jätsid alluvad raskel ajal saatuse hooleks. Näiteks asus kogu Tallinna Töölispolgu juhtkond laevadele, informeerimata sellest Lasnamäel asuvaid pataljone.

Jätkub homses lehes.