2003. aasta lind on harakas
Eelmistel kordadel olid selle au järjekorras pälvinud rukkirääk, suurkoovitaja, sookurg, must-toonekurg, terve kirjurähnide perekond, suitsupääsuke, kiivitaja ning mullu kodu- ja põldvarblane.
Üks asjaolu, mis linnu lihtsamini aastalinnuks aitab, on kindlasti tema laialdane tuntus: nii saab ju rohkem loodusesõpru vaatlustes kaasa lüüa. Selles mõttes on harakal vaata et suurimad eelised: kui mitte kädina järgi, siis välimust mööda tunneb teda küllap igaüks. Sobivas valguses õige mitmetes värvides küütlev tume sabakuub ja hele särk torkavad ju kohe silma.
Paraku on esindusliku linnu reputatsioon niruvõitu, muinasjuttudeski on ta enamasti ikka üks suur lobiseja ja pikanäpumees. Tubli jagu rahvapäraseid nimetusi reedab sama: munavaras, kätsak, kiitsarajakas või koguni vanakuradi käskjalg just erilisest armastusest ei kõnele. Ja justkui palju auväärsema nimega saks nimetamisegi põhjuseks pidas keelemees Mart Mäger hoopis seda, et “kädistav lind tõi meelde sõimu ragistava sundija” ehk saksa. Teatakse, et harakal on kombeks väiksemate lindude pesi rüüstata, sea mollist toitu ning peenrast kartuleid ja maasikaid näpata. Inimese suhtes on lind siiski üsna umbusklik.
Lumerohkes jaanuarihakus tõi tühi kõht ta küll linna toidumajadesse, aga esimese kahtlasema krõbina peale sai ettevaatus näljast võitu. Lärmakas on pikksaba küll: sellele, kellel koduaiahekis harakapesa olnud, pole pikemat tõestust vaja. Nagu teistelegi vareslastele, andis Looja ka harakale küll valju, aga õige ebamusikaalse hääle.
Kindlasti teavad paljud, milline on haraka kodu – tihti sanga moodi katusega, okstest ja muust nokapärasest materjalist väljast üsna korratu punutis on seest hoolikalt vooderdatud. Mune võib olla isegi kümmekond, poegi aga harva üle viie–kuue, sagedamini vaid kaks–kolm – ja neistki võib vahel ainult üks tiivule tõusta, sest pesarüüstajaid on nii karvaste kui ka suleliste seas.
Haraka kohmaka lennu järgi pole raske arvata, et rännata talle eriti ei meeldi; noorpõlves võivad mõned linnud küll sadade kilomeetrite taha liikuda, enamasti piirdub haraka eluraadius siiski mõnekümne kilomeetriga. Pool sajandit tagasi tõdetud arvukuse langus on ammu asendunud asurkonna pideva suurenemisega; vähemalt linnades ja teeservades kohtab harakat aiva sagedamini.
Nagu varesed ikka, on ka tema taibukas ja õppimisvõimeline ning oskab inimese naabrusest kasu lõigata – toidulaua katmisega ei pea ise vaeva nägema. Aga küllap teame aasta pärast Eesti harakaist hoopis rohkem kui praegu; võib-olla isegi seda, kas tuntud juttudel vibahänna läikivate asjade, iseäranis veel väärismetallide lembusest ikka on tõepõhi all või mitte.
