IRL-i kriminaalid

Minu aasta üks uskumatumaid lugusid tuli päevavalgele juunikuus. Üht lõpuks valeks osutunud vihjet kontrollides avastasin, et IRL-iga oli Pärnu piirkonnas just enne suurkogu ühinenud kaks väga ränki kuritegusid sooritanud inimest. Tuli välja, et erakonda on astunud koguni 20 kriminaalse taustaga inimest, kes pidid hääletama nii nagu vaja. Ammu teada olnud manipuleerimise süsteem IRL-is polnud kunagi varem nii grotesksel kombel välja joonistunud.
Eesti Päevaleht 04.06.2015
Eesti Päevaleht 04.06.2015
Eesti Päevaleht 05.06.2015

Kriminaalid lendasid erakonnast välja, lahkus ka neid kutsunud Sander Kilk, kuid need, kelle kriminaalid pidid juhatusse aitama, on erakonnas edasi. Nagu ka skeemi tegelikud punujad. Algselt karmilt kogu tõe välja selgitada lubanud aukohus otsustas: „Värbajad peaksid järele mõtlema.” Lubatud põhikirja muudatusi senini veel tehtud ei ole.

Komisjonide istungite salvestised

Kirjutasin juba eelmisel aastal, kuidas riigikogu valmistab ette eelnõu, mis annaks õiguse komisjonide istungite salvestised pärast koosseisu ametiaja lõppu hävitada. Kulus veidi aega, enne kui saadikud taipasid, et see ei pruugi olla hea mõte, sest avalikkuse ees jätab see halva mulje. Mure tegelik lahendamine jäi suuresti riigikogu kantselei kanda, sest juhatus ütles: kui riigiarhiiv neid salvestisi tahab, võtku endale. (Selle teema järjepidev kajastamine viis selleni, et ebamugavasse olukorda sattunud kantselei kaebas Eesti Päevalehe pressinõukokku.) Praeguseks on riigiarhiiv öelnud, et salvestised on arhiiviväärtuslikud. Mis kantselei nüüd edasi teeb, pole teada, poliitikud on end igatahes teemast puhtaks pesnud.
Eesti Päevaleht 20.01.2015

Kiirlaenueelnõu piinlik läbikukkumine

Kui keegi veel mäletab eelmist, Reformierakonna ja SDE valitsust, siis selle kaksikliidu üks veidramaid apsakaid juhtus jaanuari lõpus, kus riigikogus läks hääletusele mõlemale erakonnale ülioluline eelnõu. See pidi kiirlaenufirmadele päitsed pähe panema ja sellega hakkamasaamine tõotas plusspunkte valijate ees. Mitme kokkulangemise tulemusena juhtus aga, et otsustava hääletuse hetkel ei olnud saalis 51 koalitsiooni liiget. Siis opositsioonis olnud IRL nägi võimalust ja kukutas eelnõu läbi. Alles pärast hakati IRL-is mõtlema sellele, et nad on ka ise olnud suured SMS-laenu äri reguleerimise pooldajad. See totter viga sai küll teisel katsel parandatud, aga juhtum näitas hästi, et mõnikord võib poliitilise ärategemise soov olla nii suur, et ununevad omaenda põhimõtted.
Eesti Päevaleht 30.01.2015

Kaitseväe hangete jant

Veebruaris alustasin lugudega kaitseväe korraldatud riigihangete probleemidest. Alguse sai teema sellest, et kaitsevägi ostis suitsugranaate, seejärel riigile väga kalliks läinud kuuliveste jne. Iga loo järel sain uusi viiteid, kuidas hangetega pole kõik korras. Kõik vihjed pole veel lugudeks saanudki. Mõistagi on kaebajateks hangete kaotajad, kuid faktidele otsa vaadates tekkis tõesti küsimusi, millele kaitseväest ja -ministeeriumist selgeid vastuseid saada oli keeruline. Küsida aga tuleb, sest kaitsevaldkonnal on kasutada meeletud summad ja keegi meist ei taha, et kulutataks kergekäeliselt ja ostetaks kehva kaupa.
Eesti Päevaleht 13.02.2015
Eesti Päevaleht 02.02.2015

Teele Tammeorg:

Lõppevat aastat ei saa süüdistada oskamatuses kõigepealt vedama ja seejärel pidama saada. Riigikontroll lajatas juba jaanuari keskel väga tõsise auditiga, millest selgus, et Tallinna linnajuhid olid enne viimaseid kohalikke valimisi linna reklaamikulud pea neljakordseks paisutanud. Juures oli ka hinnasilt: kepikõnnikutsed ja staadioniavamised läksid maksumaksjale maksma 337 000 eurot.
Eesti Päevaleht 15.01.2015
Kirjutasin sellest pikalt (EPL 15.01) ja leheveergudel tekkis arutelu, kuidas säärast totrat olukorda edaspidi vältida. Teatavasti pole valimisreklaam ikka veel lollikindlalt defineeritud ja raha linnakassasse tagasipanekust pole juttugi. (Aga kas kõik peabki viimseni seadusesätete tasemel kirjas olema? Tunneme ju reklaami ära, kui seda näeme?) Ometi ei maksa seda auditit unustada, sest seal on paljud olulised asjaolud mustvalgel kirjas.
Eesti Päevaleht 02.04.2015
Kevadel teatas maailma terviseorganisatsioon WHO, et soovitab riikidel katsetada nn magusamaksu. See on sisuliselt aktsiis, mis lisandub toodetele, milles on soovitatavast rohkem soola, suhkrut või rasva. Tõin WHO soovitused ka Eesti Päevalehe lugejate ette (EPL 2.04). Toona pidasid magusamaksu absurdseks nii peaminister Taavi Rõivas kui ka tollane töö- ja terviseminister Urmas Kruuse (mõlemad Reformierakonnast), aga sotsiaalministeerium võib parajasti koostatavas toitumise rohelises raamatus maksusoovitust siiski pakkuda. Ootan põnevusega järjekordset maksuvaidlust, mis kahtlemata paneb toiduainetööstuse lisapööretel undama. Äkki oli alkoholimüügi piiramine alles soojendus?
Eesti Päevaleht 24.04.2015
Üks nn magusamaksu eesmärke võib ühtlasi olla tervishoidu lisaraha sokutamine. Väherasvasem toit on ju kasulikum. Aga teisalt teame, et haigekassa on pidevas miinuses ja arstijärjekorrad siin-seal ebameeldivalt pikad. Kui käisin kevadkoalitsiooni uue töö- ja terviseministri Rannar Vassiljeviga (SDE) juttu ajamas, oli selge, et haigekassale lisaraha ei leita (EPL 24.04), ehkki seda on aastaid soovitanud ka näiteks Maailmapank, kodumaistest ekspertidest rääkimata. Praeguseks aga teame, et riik peab end üleüldse koomale tõmbama. Paraku ei saa sellest puutumata jääda ka haigekassa, mille eelarve on üle miljardi euro aastas. See on üldjoontes üheksandik riigieelarvest.
Eesti Päevaleht 05.03.2015
Veel enne seda olime kolleeg Artur Zahharoviga avaldanud loo Narva arstist, kes kirjeldas detailselt, millist „tükitööd” haigla võib oma meditsiinitöötajatelt nõuda (EPL 5.03). Haiglaid on küll erinevaid, aga see lugu näitas, kui keerulises olukorras peavad tervishoiutöötajad toimetama.
Eesti Päevaleht 15.05.2015
Muidugi mitte ainult nemad. Maikuus kirjutasin loo naisest, kellest üldiselt lugupeetud Danske Bank üritas pärast seda, kui naine emaks sai, lahti saada (EPL 15.05). Lapsevanema solgutamine hämmastas isegi kohtunikku, kelle kaaluda vaidlus jäi. Kokkuvõttes leppis lapsevanem pärast pooleteiseaastast jantimist pangaga kokku ja sai 6000 eurot valuraha. Ent tollane võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper rõhutas, et kohtusse jõudnud vaidlustes loodavad kannatanud ikkagi juhtunule selget õiguslikku hinnangut saada, mitte üksnes raha. Tööandja kaevatakse kohtusse siiski küllaltki harva. Endiselt näeme üksnes jäämäe tippu, ikka veel ei taheta suhteid rikkuda.
Eesti Päevaleht 16.06.2015
Võrdõigusvolinik oli ka ise üks aasta märksõnu. Juunis õnnestus mul teada saada, kuidas käisid uue voliniku valimised ja kuidas sellest ei saadud kõikjal ühtmoodi aru. Korraga sai sotsiaalminister Margus Tsahkna (IRL) otsustada, kas tema hea erakonnakaaslane Liisa Pakosta on teistest kandidaatidest parem või mitte (EPL 16.06). Seejuures veendusin, et Pakosta sobivuses kahtlevad ka võrdõiguslikkusega tegelevad organisatsioonid ja aktivistid. Kõige markantsem oli aga ministri ja ametnike vaheline vastutuse veeretamine: kord minister justkui teadis konkursist, siis jälle mitte… Pakosta tegi isegi avalduse, et teda diskrimineeritakse erakondliku kuuluvuse tõttu. Pärast mõningast venitamist kinnitas Tsahkna Pakosta siiski ametisse.
LP 29.06.2015
Vahel tulevad huvitavad lood esile hoopis kaugest minevikust. Juunis kohtusin USA sõjaväelase Michael Disoniga, kes otsustas siia õppustele tulles otsida märke oma Eesti vanaisast ja tema perest. Paljudel eestlastel on perekonnapuu uurimise kunst selge ning mu üleskutse peale tuli palju kirju ja telefonikõnesid, kuidas võiks edasi otsida (EPL 29.06). Müsteerium sai lahendatud ja Dison kavatseb peagi koos abikaasaga uuesti Eestisse suguvõsapeole sõita. Happy end on siiski ajalehe veergudelgi võimalik.
Eesti Päevaleht 23.11.2015

Aasta lõpus käisin lähedalt vaatamas lugu, mille lõppu ei oska ilmselt keegi veel kirja panna. Saksamaa laveerib kahe kari vahel: kõikvõimas lubadus kaitsta abivajajaid ja suurenev avalik tüdimus. Poliitiliselt plahvatusohtliku olukorra lahendab lihtne ametnik bürokraadi käeviibutusega. Nüüd ongi Saksa-Austria piiril käima pandud vägagi suutlik pagulaste vastuvõtumasin (EPL 23.11). Kuidas suure põgenikuvooluga vastamisi seisvad riigid ka tegelikult – emotsioonideta! – hakkama saavad, tuleks Eesti ajakirjanikel näidata ka uuel aastal.

Piia Puuraid:

Kui septembri kuus soovitakse koolikoridorides head uut aastat ja arvatakse, et kõik on uus, siis astronoomiline uus aasta algas minu jaoks sama rada pidi, mis eelmine lõppes. Nimelt selgus Edgar Savisaare ja ühtlasi Tallinna linnavalitsuse jõulu- ning aastavahetustervitusele kulunu kogumaksumus – uskumatuna näiv 107 000 eurot (EPL 8. jaanuar). Kuigi Savisaart uisutamas ja supermehena kujutav reklaam pani paljusid kukalt kratsima ja selgitusi nõudma, jõudis erakondade rahastamise järelevalvekomisjon otsusele, et tegemist ei olnud linna raha eest tehtud valmisreklaamiga.
Eesti Päevaleht 08.01.2015

Kevad jätkus Põhja-Tallinna reservfondi eraldiste kulutamisega eakate reisile Stockholmi (EPL 10. märts). Saaga jätkus linnaosa kommipakkidega, millele kulunud summat püüti esialgu arvete tükeldamisega väiksemana näidata (EPL 1. aprill).

Linnaosavanem Karin Tammemägi suutis tänavu suvel siiski iseennastki ületada, nõudes (küll ametniku vahendusel) oma sünnipäevaks linnaosavalitsuse töötajailt kingitust, „mis mahuks ümbrikusse” (EPL 9. juuli). Selle kõrval on lähedasele nõunikule väljaspool järjekorda munitsipaalkorteri hankimine juba täiesti ootuspärane tegevus (EPL 2. detsember). Viimase uudise peale pidas Tammemägi maha võimsa pressikonverentsi ja alustati uurimist selgitamaks, kes on loo allikas. Mõnes mõttes tundub viimane aga kummaline, sest loo aluseks olev info on „lekkinud” just Tammemäe enda alluvusest.
Eesti Päevaleht 07.08.2015

Surmaga lõppenud õnnetuste kajastamine ei ole kunagi kerge. Sain seda omal nahal väga tugevalt tunda augusti hakul, kui üliraskes liiklusõnnetuses Tartumaal hukkusid 23-aastane pika liiklusrikkumiste ja varguste registriga Randy ning autos olnud 23-aastane Sten ja kaks 15-aastast tütarlast. Statistika järgi ei olnud see õnnetus õnnetu juhus, vaid paratamatus ja see õnnetus ei jäänud suve jooksul ainsaks. Selleks et probleemi tõsidust näidata, panime kokku n-ö keskmise Randy profiili, ja selgus, et paadunud liiklusrikkujaid, kel Randy omaga sarnane register, liigub Eesti teedel ligi tuhat (EPL 7. august). Politsei hinnangul on kehtivatel karistustel küll mõju, kuid need ei lahenda seadusrikkumise taga olevat probleemi. Juba siis teatas justiitsminister Urmas Reinsalu, et nii jätkuda ei saa ja seadusi tuleb karmistada. Oktoobri lõpus tutvustas justiitsministeerium oma ettepanekuid: joobes juhtimise eest kriminaalkorras karistatud juhte hakatakse reaalselt vangi panema, joobes juhiga kaasasõitjaid trahvima ja teist korda inimese surmaga lõppenud avarii põhjustanud juhtide tegu hakatakse käsitlema tapmisena.

18. septembril astus politsei tugeva valve all kohtu ette ka Viljandi koolis õpetaja tapnud Vahur. Istungid muudeti kinniseks, nii et teo tegelikke motiive avalikkus teada ei saagi. Vahuri isa on öelnud, et poiss räägib sellest ise siis, kui on oma karistuse kandnud. Kuigi Vahur tunnistas esimesel istungil, et kahetseb oma süüd, ei olnud see prokuröri sõnul puhtsüdamlik ülestunnistus. Kinniste uste tagant hakkas aga imbuma teateid, et Vahrur süüdistab juhtunus õpetajat ja tema karmi kätt. Kuna Vahur seda kuidagi ei tõestanud ning eriti kuna tema tegu oli kalkuleeritud ja ettekavatsetud, mõisteti Vahur üheksaks aastaks vangi. Peale selle tuleb tal otsuse järgi anda ohvri lähedastele 10 000 eurot valuraha. Tulistaja seda aga teha ei soovi ning nii tema kaitsja kui ka prokurör on otsuse edasi kaevanud. Kohus jätkub veebruari lõpus.
Eesti Päevaleht 29.09.2015
Septembris tulid taas jutuks riigikogulaste kuluhüvitised. Kalleid autosid liisinud riigikogulased selgitasid, et maasturit on neil tarvis kas maal valijatega kohtumas käimiseks või tarvidusel Tallinnast tunni ajaga Tartusse jõudmiseks. Olukord muutus aga täiesti totraks, kui selgus, et Mihhail Stalnuhhinil pole juhiluba. See aga ei takista teda kuluhüvitistest ligi 800 euro eest autot liisimast (EPL 29. september). Veelgi enam: samal ajal kui riigikogu liige Stalnuhhin Narvast bussi või küüdiga pealinna tööl käib, kasutab autot tema naine Narvas. Sama skeemi kasutades on riigikogu kuluhüvitistest liisitud autot kasutada saanud Stalnuhhini Tallinna linnavolikogu liikmest poeg. Peagi pärast loo ilmsiks tulekut hakkasid asjad kiiresti liikuma ja kuluhüvitistest tasutud autoliisingule seati maksimumpiiriks 450 eurot kuus. Kuigi probleem on justkui lahendatud, ei takista see siiski 450-eurose liisinguga autoga täpselt samasugust skeemi korrata ja seega võibki riigikogu liige nelja aastaga lõpuks endale, naisele ja kasvõi kaugele sugulasele auto tasuta päriseks soetada.
Eesti Päevaleht 30.09.2015
Eston Kohveri saaga sai lõpu
Kärt Anvelt, vanemtoimetaja

Eston Kohveri röövimise ja koju pääsemise temaatika on pikem kui mööduv aasta, kuid lõpu sai see tänavu 26. septembril. Just sellel laupäevasel sügispäeval korraldasid kaitsepolitseiamet ja FSB üle Piusa jõe kulgeval sillal vahetuse, millega kaitsepolitsei loovutas riigireetur Aleksei Dresseni ja sai vastu Eston Kohveri.

Ajakirjanikuna on Kohveri juhtum olnud minu jaoks teema, millest kõige enam kirjutanud olen. Ühel teemal kokku kümneid ja kümneid artikleid, analüüse ja intervjuusid.

5. septembril 2014 võtsid FSB töötajad Eston Kohveri kinni ja toimetasid Moskvasse, kus talle esitati süüdistus spionaažis. Venemaa väitel võeti Kohver kinni nende territooriumil, kapo väitel aga Eestis. Kumbki pool pole oma seisukohast taganenud, kuid nüüd, mil Kohver kodus, pole see enam ka oluline. Siiski, pärast Kohveri koju saabumist andis Eesti Päevalehele intervjuu kapo peadirektori asetäitja Aleksander Toots, kes kinnitas, et videokaadrid tema viibimisest Venemaa territooriumil on manipuleeritud.

Kuid palju olulisemad on teised Tootsi öeldud sõnad: Kohver sai vanglas kapolt sõnumeid. „Kohver pidas end vangistuses väärikalt üleval ja see näitab, et kaitsepolitsei suutis oma ülesande täita ja talle vastavad sõnumid edastada. Estoni jaoks oli ülioluline teada, et me ei hülga teda. Ja ta sai selle sõnumi,” kinnitas Toots.

Kohveri vabastamise nimel tegid aasta jooksul ränka tööd nii kapo kui välisministeeriumi ametnikud. Avalik oli siin vaid välisministeeriumi osa: kõik see, mis tõi kaasa eri riikide toetusavaldused Kohverile ja noodid Venemaale. Mida tegi kapo, on suuresti vaid aimatav, ent põgusalt valgustas Toots intervjuus sedagi: kohe, kui Kohver rööviti, võttis kapo peadirektor Arnold Sinisalu ühendust FSB esindajatega. Kasutati kõiki võimalusi, et saada kontakti inimesega, kelle kaudu on võimalik alustada läbirääkimisi. Enda panuse kohta jäi Toots tagasihoidlikuks, kuid Eesti Päevalehele teadaolevalt oli see väga suur. Kuid nagu Toots ütles: pole mõtet taga ajada nende läbirääkimiste sisu. Eriteenistustel pole kombeks liialt palju suud paotada.