2015: parimad palad
Pariisist Pariisini
2015. aasta algas minu jaoks Pariisi tapatalgute keskelt mingi iva otsimisega. Aasta lõpus küsisime jälle: mille nimel?
Mitte ainult õigussüsteemi, kes otsustas jaanalinnu kombel reageerida, vaid ka osa meediaesindajate valulik reaktsioon näitab, et arusaam inimõigustest ja demokraatiast on meil veel vägagi lünklik. Sääraste kohtuotsuste võimalikkuse taga ongi laialt lokkav suhtumine, mis seda õigustab. See näitab, et tabuteemaga tuleb edasi tegeleda.
Rasked teemad olid ka hooldekodudes kannatada saanud vanainimestest ja lapsendajaperede katsumustest. Õnneks leidus ka päästvaid killukesi. Pärast lugu vähihaigetest lastest said nad lõpuks vajalikke ravimeid ja pärast lugu kõrgetest lasteaiatasudest, mille tõttu jäi paljudel lastel aeda minemata, andis abiorganisatsioon teada, et linn tuli appi ja võttis tasu enda kanda. Kadri Ibrus
Kui ma oleksin siga
Kui ma oleksin siga, siis oleksin ilmselt surnud.
Tõenäoliselt saabus minu viimane päev mõnes suurfarmis, kus mind juba šašlõkihooaja alguseks marinaadikõlblikuks nuumati. Kui sellest tänu kehvale grillisuvele pääsesin, võttis mind katk. Kui ei, siis võttis tauditõrje, mille tagajärjel gaasitati 23 000 minusugust tervet notsut. Kui ma ka sellest pääsesin, pikenes mu eluiga tänu rangetele sealiha töötlemise piirangutele. Kui olin suurtootja siga, pressiti mind „Kruusekonservi”, mida katkupiirkonna sigadest riigi tellimusel tehti.
Teisest küljest andis see aasta ka notsutapu leevenemise lootust. Veganid panustavad sellesse tublisti, kuid see on rohkem Tuuli Jõesaare teema. Samal ajal suureneb Eestis jõudsalt muslimite kogukond, kes samuti sealiha ei söö. Me pole küll suurimad sõbrad, kuid vähemalt me ei söö teineteist.
Paraku on Eestis muslim olla sama raske, kui on olla siga. Sigu süüdistatakse katkus, muslimeid terrorismis (ma muide ei võrde neid kaht omavahel!). Mõlemas näites on oma tõde. Sel aastal kogunenud 20 katkudiagnoosi taga oli ju konkreetne loom. Samuti liitus üks Eestis elanud mees terroristidega. Ühe haige pärast hukati terve laut sigu ja samuti tuli lõppeval aastal välja isehakanud lihunikke, kes oma sõnavõttudes tahtsid kogu muslimite kogukonna mõne näite põhjal hukka mõista.
Liiga palju teadmatust ja salatsemist on olnud nii sigasid tapva katku kui ka islami usku näriva terrorihaiguse ümber. Kui ma oleksin siga, siis mõtleksin, milleks süüdistada haiguse põdejat, kui me tea, kuidas nakkus kandjani jõudis.
Nüüd on katk juba kolm kuud kodusigadest mööda käinud ja mul on rahulikum nii sea kui ka ajakirjanikuna. Loodan, et katkuteema jääbki 2015. aastasse maha. Nagu ka terrorismiteema. Hendrik Kuusk
Minu karjääri valusaim ja raskeim aasta
Aasta alguses käisin Aafrikas Malis Eesti kaitseväelasi vaatamas ning kirjutasin sealsest sõjast ja sellest, kuidas see Eestit mõjutab.
Ootamatul kombel osutus sellest märksa raputavamaks tööks Eesti parlamendivalimiste kajastamine, kus mulle jäi silma EKRE ridadest riigikokku pääsenud Jaak Madison. Eesti Päevalehele andis Madison oma esimese ja ainsa suure intervjuu, milles rääkis avameelselt EKRE vaadetest, sellest, kuidas Eesti võiks Natsi-Saksamaa eeskujul ehitada üles sõjatööstuse ja piirata inimvabadusi.
Minu lugude alusel on tänavu alustatud kaks kriminaalmenetlust. Politseinikud on käinud kloordioksiidi ehk MMS-i juhtumis lastekaitsjatega üle 30 perekonnas ennetustööd tegemas ja kloordioksiidi kasutamise kahjulikkusest rääkimas. Õnneks loobusid paljud pered kloordioksiidi kasutamisest juba tänu ajaleheartiklitele. DNP-d müünud mehe kohta alustati samuti kriminaalmenetlust, milles on nüüdseks jõutud kahtlustuse esitamiseni.
Mööduv aasta oli minu senistest tööaastaist kindlasti kõige raskem. Oli valus ja raske avastada, kui palju on Eestis umbluusse uskujaid, kes selle tõttu teadmatult kahjustavad endid ja kõige kurvematel juhtudel ka oma lapsi. Tuuli Jõesaar