25. märts 1949 lõhkus eesti pered
1941. aasta. Saksa väed tungisid nii kiiresti Eestisse, et Punaarmee ei jõudnud kõiki väeosi organiseeritult eest ära viia. Kaks noort reameest seiklesid paar päeva näljastena metsas ning läksid lõpuks ühte tallu.
Seal köeti saun, pesti poisid ja nende riided, söödeti ja anti voodiriided ning pandi magama küüni värsketele heintele. Päeval käisid perega koos vilja koristamas ja sõid perega ühes lauas.
Vallavalitsusse toodud uue korra, Saksa okupatsioonivalitsuse teateid kandsid talud kordamööda allkirjade vastu laiali, nii ka see talu. Ühel päeval teatati, et mahajäänud punaarmeelased kogunegu küla keskele, neile tuleb auto järele. Talu jättis abilistega jumalaga ja poisid läksid vastu oma saatusele.
1945. aasta. Pereisa kutsuti vallamajja, arreteeriti ja järgnes otsus:
Täiesti salajane.
Eesti NKVD sõjatribunal mõistis oma kinnisel istungil 5. III Tallinnas (pereisa) ... 10 aastaks tööparanduslaagrisse...kuna ta 1941. . astus Omakaitsesse ja patrullis selle käigus maantee sillal...ning andis 1944. a. (õige 1941!) sakslastele välja kaks piiramisõngasse sattunud punaarmeelast. Vara, selle puudumisel, mitte konfiskeerida.
Allkiri: alampolkovnik Povarov
Väljavõte toimikust nr 5822H Eesti eriigiarhiivi filiaalis Tallinnas, Tõnismägi 16 (vene keelest)
1946. aasta. Kaasvangid saadavad Kaug-Idast Magadanist kirja, et pereisa suri... verevalumi tõttu peas.
1949. aasta. Otsus pere väljasaatmise kohta: (toimikust)
Mina, ENSV Siseministeeriumi uurimisosakonna uurija leitnant Ossap, vaadanud läbi materjalid natsionalisti (pereisa) perekonna kohta, ... leidsin: (pereisa) astus vabatahtlikult natsionalistlikku sõjalis-faistlikku organisatsiooni Omakaitse, võttis osa saksa objektide relvastatud valvest ja nõukogude sõjaväelaste kinnipidamisest, kes olid jäänud sakslaste poolt okupeeritud territooriumile. Perekonnas pole isikuid, kes teeninud Nõukogude Armees, olnud partisanide üksustes või omaksid erilise teeneid nõukogude võimu ees. Teen ettepaneku: saata perekond Eesti NSV-st välja Nõukogude Liidu kagurajoonidesse eriasumisele ja varandus konfiskeerida.
Nõus: julgeolekukomitee 5. osakonna ülem polkovnik Nikolski. Sanktsioneerin: ENSV prokurör Paas. Kinnitan: kindralmajor Kumm.
(Kõik allkirjad on 27. märtsist 1949 – välja saadeti perekond aga 25. märtsil)
Pererahva mälestused 1949. aasta küüditamisest ja sellele järgnenud ajast
Pereema: “Sõdurid läksid ümber maja. Püssid olid kaasas. Neid oli kuus või seitse tükki. Naabertalu poolt tulid; ruttu-ruttu joostes ja... jälle kõhuli. Seda nägid naabrid ja üle jõe nähti ka. Mul ei lastud kusagile alla kirjutada ja ei küsitud, mis sa viid kaasa. Ja palju sa viid. Ühtki pisarat ei nutnud, nii kange olin!”
Noorem vend, õppis viiendas klassis: “See oli peale teist või kolmandat tundi, kui üks poiss jooksis klassi ja ütles mulle, et sulle tuldi järele. All oli ema, kes ütles, et pane riidesse, meid küüditatakse. Ta oli seejuures väga rahulik. Koolijuhataja kirjutas tõendi, et olen kuuenda (!) klassi õpilane. Läks sõiduks Kehtna jaama poole. Kui koolist mööda sõitsime, oli kogu kool maja ees ja akende peal. Hiljem räägiti, et sel päeval tunde enam ei toimunud. Õpetajad tulnud küll klassi, kuid seisid vaid akna juures ja vaatasid välja.
Öösel läks sõiduks. Kaubavaguni uksed-aknad kõvasti kinni. Vagunite aknad avati alles peale Leningradi, uksed sai avada veidi enne Uurali mägesid. Aeg-ajalt anti supilurri. Oma vajadusi sai rahuldada keset vagunit olevasse tünni või hiljem ukse vahelt.
Koos pikkade peatustega sõitsime nii kaks nädalat.
Siberi trassilt pöördusime õnneks lõuna ehk Atsinski suunas. Soni jaam oli viimane. Rong peatus kõrgel mäel; jaam ise asus all. Kaldast sai alla hüpates, joostes või koos pampudega veeredes.
All korjati meid suurde kinnisesse hoovi, kus algas “orjaturg”. Kolhooside ja sovhooside juhid valisid tööjõudu. Taheti talutöö oskajaid, kuid enamuses olid vanurid ja lapsed; need jaotati majandite vahel võrdselt. Meie sõitsime öösel maha 70-80 kilomeetrit. Hommikul nägime küla: väikesed ilma katuseta ühe toaga palkmajad. Meie sattusime kolme lapsega lesknaise juurde. Meiega koos oli veel üks Lõuna-Eesti vanapaar oma tütretütrega. Kolmandal päeval aeti meid kevadkülvi tegema.
Järgmisel sügisel pandi kõik eesti lapsed kohaliku kooli esimesse klassi, kus oli vaid üks õpetaja. Järgmisel koolipäeval viidi mind üle teise ja kolmandal päeval neljandasse ehk viimasesse klassi. Iga nädal pidime andma allkirja, et oleme alles, hiljem tuli seda teha iga kuu.
Vanema venna lugu: Vanem vend õppis 1949. a Tallinnas 8. klassis ja läks tund aega enne pere väljasaatmist kodunt bussi peale – ja jäigi küüdist maha! Keegi tema vastu seoses selle sündmusega enam huvi ei tundnud. Selle aasta käis ta koolis sugulaste toel, järgmisel aastal läks tööle ja õhtukooli.
Kirjad käisid Eesti ja Krasnojarski krai vahet.
Sõjaväest päästis vanemat venda esialgu krooniline nohu, siis tõmmati see haigus imekirjast maha ja noormeest õnnitleti armesse kutsumise puhul. Sihtkoht oli muidugi salastatud. Loomavaguni aknast hakkasid kahe nädala jooksul mööduma Siberi raudteejaamad. Krasnojarskis kästi vagunist maha tulla. Järgnes jalgsimatk läbi öise linna. Stalini prospektil näitas vanemast vennast noorsõdur teistele eesti poistele maja nr 70, kus teadaoleva aadressi järgi tõenäoliselt magab tema noorem vend.
Vennad said hiljem kokku. Poistel õnnestus koos olla ka emaga hobusekasvatuse majandis Hakassias.
Ema pöördus “organite” poole. Ema avaldus ENSV ülemnõukogu presiidiumile: ”...minu mees sunniti sakslaste poolt astuma Omakaitsesse ja mingeid kuritegusid ei sooritanud”.
Vastus 1952. a: “Ära öelda.” allkiri: ENSV julgeolekukomitee A osakonna leitnant Kalmõkova. “Nõus.” allkiri: komitee A osakonna 3. jaoskonna ülem major Mironenko ja A osakonna ülem alampolkovnik Sornikov.
Vanem vend soovis pereisa postuumset rehabiliteerimisest. Julgeolek saatis oma inimese kodukülasse ja allkirja andnud viis inimest kirjutasid salastatud vastused küsimustele: palju oli talul maad, millised põllutööriistad, kas talutöödel kasutati võõrast tööjõudu, kas pereisa oli Omakaitses jne.
Vastus: rehabiliteerimiseks ei ole alust.
1989 Puänt. Nelikümmend aastat pärast väljasaatmist sai pere teate, et nad on rehabiliteeritud: ema, noorem ja vanem vend! Isa jääbki karistatuks.
Järelmõte. 1944. aastal kirjutas ajaloolane ja riigimees Jüri Uluots, et Venemaa on oma tungimisega Eestisse põhjustanud 1060. aastast alates 40 sõda. Ja palju küüditamisi. Kas meie mälu ei sunni tegema kõike endastolenevat, et see kurb loetelu ükskord lõpeks?!
