Hommikul kell seitse astun toimetuse uksest välja ja sean sammud Pika Hermanni poole. Kavatsen käia igal sündmusel, mis vabariigi sünnipäeva puhuks on korraldatud või kuhu jõuan. Tagasi vaadates oleks aastapäeva tähistamiseks kindlasti leidnud paremaid viise, aga kahetseda pole midagi. Näen ühe Eesti asemel mitut.

Vabal päeval kell 7.30 Toompeale ronimiseks peab ikka tahtmist olema. Aga sinna minek on ülimalt innustav. Vanalinna libedatel kividel üles komberdades satun kahele tüdrukule, kes redeliga askeldavad. Üks hoiab alt kinni ja teine sätib sinimustvalge lipuvardasse. Sel kellaajal näeb enda silmaga, kuidas linn värvi muudab. Ja viimane lipp kerkib kõige kõrgemale.

Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.