Säluliku nobedusega annab ta kiirülevaate oma tööst eri teatrites ja koolides. Tutvustab poolt tuba täitvat noodikogu ja juhatab kabinetti, mille seinu ehivad lõpmatud heliplaatide read. Hopsti! on ka tšello kastist välja võetud ja sellele jalg alla keritud. See, kuidas õpetaja tšellopinda katsub, räägib sõnadest rohkem. Aga vahepeal jõuab ta külalise varustada koduaia õuntega ning rääkida ka oma koerte hingeelust.

Eesti neljateist ja poole tuhande õpetaja hulgas on ligi kaheksasada enam kui kuuekümne kuue aasta vanust. Laine Leichter on neist vanim.

Allumatu hing

„Ma kohe ei saa ilma õpetamata,” ütleb Laine ja räägib, millist rõõmu pakub noorest inimesest muusiku kujundamine, hinge voolimine. Ta tänavune õpilane on 14-aastane Marcel-Johannes Kits. „Kaks korda nädalas saame kokku, kui ta ikka vastu peab,” kostab Laine sõnagagi mainimata vajadust ka ise vastu pidada. Küll aga ei jäta ta mainimata oma isepäisust, kui teha juttu esimesest septembrist kui tähtsast päevast.

„Kuna ma reeglitele ei allu, pole 1. september sugugi nii tähtis,” ütleb ta kelmika naeratuse saatel ja avab tõe. „Teen salaja oma õpilastega ka koolivaheajal tunde!”

Laine, kelle isa oli viiuldaja, jagas end kooliaastatel pilliõpingute ja balleti vahel. Sellest on nüüdki kasu. „Kui ikka õpilane aru ei saa, kuidas tantsupala esitada, siis tantsin ette,” hüüab Laine hoogsate käeviibete saatel nii, et pole raske ette kujutada tema kelmikaid poognaid kesk tšelloklassi.

„Minu jaoks on alati hämmastav mõelda, et Laine on üheksakümmend, sest tema erksus ja energia räägivad hoopis teist keelt,” ütles muusikakeskkooli direktor Timo Steiner. „Lisaks on hämmastav tema huvi uue repertuaari vastu. Mõni pedagoog võib pidama jääda üksnes Dvoraki loomingu juurde, aga Laine nõuab kogu aeg, kas uuemat tšellorepertuaari pole. Tundub, et heliloojad ei jõua nii palju teoseid kirjutada, kui Laine suudab selgeks õpetada,” muheles direktor Steiner.

Ka muusikakeskkooli keelpilliosakonna juhataja Tiiu Peäske rõhutab Laine Leichteri erakordset ajaga kaasaskäimise võimet. „Tänu sellele on tal noortega väga hea kontakt. Ta austab oma õpilasi, mitte ei kehtesta end jõuga ega tõsta end õpilasest kõrgemale,” rääkis Peäske. „Tihtipeale arutavad pedagoogid, kas ühest või teisest õpilasest asja saab, aga Laine ütleb alati: andke noorele inimesele kasvamiseks ja arenemiseks aega. Ta ei kiirusta, laseb õpilasel kui puul korralikult juurduda ning siis on ka tulemused käes,” selgitas Peäske.

Laine rõhutab korduvalt, et tegelikult on tšello ikka meeste pill, aga sõja järel, kui mehi vähe, hakkasid paljud naised tšellot õppima, sest muusikuid oli ju vaja. Aga tšello on pill, mis suudab heliseda viiuli kõrge häälega ning võtta madalaid toone nagu kontrabass, jätkub ülevaade lemmikinstrumendi hingeelust.

„Tšellomuusikas on nii palju liikumist ja ka elus peab olema nii palju liikumist, sest muidu poleks sel kõigel üldse mingit mõtet,” ütleb Laine.

Eesti parimad tšellovirtuoosid

•• Laine isa oli insener ja viiuldaja, kes töötas Riias, seejärel Harkivis.

•• Oma esimesed lavakogemused sai Laine Eestis tantsides kontserdireisil isa sümfoniettorkestri saatel.

•• Esmakordselt esines Laine tšelloga Estonia laval lastelavastuses, kus mängis nii rohutirtsu kui ka pilli. Estonia pommitamise ajal jäi instrument põlevasse teatrisse. Laine koos teiste orkestrantidega tormas varjendisse otse proovist. Oma esimest pilli ta enam ei näinud.

•• Laine Leichteril on olnud ligi poolsada õpilast, kellest enamik teeb praegu ilma Eesti tšellomuusikas. Tema üheksakümnenda sünnipäeva kontserdiks, mis toimus juunikuus Estonia kontserdisaalis, panid õppurid ansambli Nyyd alusel kokku grupi nimega „12 vihast meest ehk maailma parimad Eesti tšellovirtuoosid”.