90 aastat Soome iseseisvust ehk kuidas suurhertsogiriigist sai vabariik
6. detsembril 1917 oli Soome meist erinevas olukorras. Kui Eesti sai autonoomia alles sama aasta kevadel, siis Soomel oli seljataga juba 108-aastane autonoomiapõli ja neil ei olnud vajadust riiki nullist ehitama hakata.
1808. aastal olid põhjanaabrid Vene-Rootsi sõjaga Venemaa valitsemise alla sattunud ja Soome delegatsiooni juhina kauples riigile eristaatuse major Carl Eric Mannerheim. Tema pojapojapoeg, keiserlikus armees karjääri teinud Carl Gustaf Emil Mannerheim tõusis 1918. aastal Soome iseseisvuse kehtestamisel pearolli. Kuid riigi vabanemise hetkel, detsembri alguses 1917, viibis tema veel Rumeenia rindel.
Kuni 1917. aastani täitis kõrgeimat täitev- ja kohtuvõimu Soome suurhertsogiriigis senat, mille eesotsas oli Petrogradis asunud isevalitseja Nikolai II määratud kindralkuberner. Kuid senati majandusosakonna asejuhatajast sai sisuliselt valitsusjuht.
Seisuslikud riigipäevad, mis olid alates 1863. aastast käinud koos keskmiselt iga nelja-viie aasta tagant, asendati 1906. aastal valitava parlamendi Eduskunnaga, ning esimesena Euroopas andis Soome hääleõiguse ka naistele.
Parteimaastik kujuneski välja juba 1906. aastaks ning aasta hiljem valitud esimeses Eduskunnas said kohti kuus erakonda: sotsiaaldemokraadid, Soome Partei, Noorsoome Partei, Rootsi Rahvapartei, Maaliit ja Kristlik Töölisliit. Veelgi enam, 1916. aastal valitud Eduskunnas said sotsiaaldemokraadid 47,3 protsendiga häältest enda kätte absoluutse enamuse –103 kohta 200-st.
Soome kaotas valitseja
Veebruarirevolutsioon tähendas Soome jaoks kummalist olukorda, sest vormiliselt sidus neid Venemaaga isevalitseja ehk keiser, kes oli ühtlasi ka Soome suurhertsog. Kuid Nikolai II ja tema venna Mihhaili troonist loobumine jättis Soome riigipeata. Esialgu lepiti Venemaa ajutise valitsuse võimu alla jäämisega.
26. märtsil 1917 sai Oskari Tokoist Soome ja ühtlasi kogu maailma esimene sotsialistist valitsusjuht, kusjuures tal polnud raskusi luua viie suurema partei valitsust. Eduskund kuulutas end esimesel katsel juba 18. juulil kõrgeima võimu kandjaks Soomes, kuid Venemaa ajutine valitsus saatis selle kogu laiali. Tokoi lahkus ametist septembris 1917, seejärel kaotasid sotsid aga üldse initsiatiivi.
Oktoobris 1917 valiti Soomele uus parlament, milles sotsidele jäi ainult 92 kohta. Nn kodanlike parteide ühisblokk sai 61, väikepõllumeeste Maaliit (prae-gune Keskpartei) 26 ja rootslaste rahvapartei 21 kohta. Kuid pärast 1918. aasta kevadet nõustus Eduskunnas edasi töötama vaid kaks-kolm sotsiaaldemokraati ja järgnevaid otsuseid tuli langetada maksimaalselt 111-liikmelises rahvaesinduses.
Tokoi lahkumisel oli senati juhiks tõusnud noorsoomlane Emil Nestor Setälä, keda teati aktiivse fennougristina. Oktoobripööre Petrogradis ei jätnud Soomele palju valikuid. Eduskund langetas 15. novembril uuesti otsuse end kõrgeimaks võimuks tunnistada. 27. novembril 1917 astus ametisse aga Pehr Evind Svinhufvud (samuti Noorsoome Parteist), kelle juhitud senat andis 4. detsembril Eduskunnale ettepaneku riik iseseisvaks kuulutada, mis 6. detsembril ka vastu võeti.
Muide, kui Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle alles 1918. aasta veebruaris, siis Soomes muutus ajaarvamine juba 1753 ja sellist kuupäevasegadust nagu Eestis seal 1917. aastal ei olnud.
Venemaa reaktsioon Soome iseseisvumisele oli esialgu üllatavalt positiivne. Juba ajutine valitsus oli kevadel 1917 tunnustanud Poola iseseisvumist. Rahvaste enesemääramisõigus oli populaarne loosung, millele isegi Lenin ei saanud vastu astuda. Ja 30. detsembril 1917 sammusid kolm Soome delegaati Smolnõisse, kus ühel aknalaual panid Soome vabariigi iseseisvust tunnustavale paberile käe alla nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.
Lenini allkiri ei esindanud aga Soomes kasvanud enamlikke meeleolusid. Nn oktoobrirevolutsioon jäi 1917. aastal Soomes ära. Samal ajal kui Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepp üritasid Tallinnas võimu haarata, ei olnud sellise riigipöörde järele isegi Soome sotsidel vajadust. Ja Soome bolševikud polnud ikka veel sotsidest lahku löönud.
Alles 16. novembril 1917 otsustasid Soome enamlased revolutsiooni alustada, kuid selleni kulus veel kaks kuud. Vastasseis rahvuslike kaitseliitlaste (1918. aasta alguses 40 000 meest) ja enamlike punakaartlaste (35 000 meest) vahel aga üha teravnes. Viimaseid relvastas otseselt Puna-Venemaa, samuti võeti relvi lahkuvatelt tsaarivägedelt. Paljudel oli püss käes juba Esimese maailmasõja rinnetelt.
Vabadussõda või revolutsioon
25. jaanuaril 1918 nimetati Soome kaitseliitlaste põhjal loodud armee etteotsa varem Rumeenia rindel armeegruppi juhtinud kindralleitnant Mannerheim, kes oli alles 1917. aasta detsembris sõitnud Odessast Soome. Vastuseks organiseerusid punakaartlased Soome punaarmeeks. Mannerheim asus Vene vägedelt Soomes relvi ära võtma. Punakaart vastas aga “revolutsiooniga”.
1917. aastal oli Soome sotsiaaldemokraatide juhiks tõstetud Kullervo Manner, käremeelne ajakirjanik, kes 28. jaanuaril 1918 moodustas Helsingis rahvakomissaride nõukogu. Mannerist sai Puna-Soome juht ja diktaator, kes sundis iseseisvusmeelse senati põgenema Vaasasse. Lõuna-Soome langes ajutiselt “punaste” meelevalda, neile andis relvi enamlaste valitsus Petrogradis, kes kuulutas koguni sõja “valgete” valitsusele, kelle iseseisvust nad olid kuu aega varem tunnistanud.
Valitsusjuht Svinhufvud ise suutis põgeneda jäämurdja Tarmoga Tallinna ja siit Saksamaale. Seal oli juba 1915. aastast alates koolitatud nn Soome jäägreid, kellest enam kui 1200 tulid nüüd Svinhufvudiga kodumaale tagasi ja kujunesid alanud Soome Vabadussõjas “valgete” väe selgrooks.
1918. aasta jaanuaris oli Soomes veel kuni 80 000 Vene sõdurit, kellest osa üritas esimesel võimalusel sealt lahkuda, teised asusid aga jõuliselt toetama punakaartlasi. Valgete poolel andsid oma panuse aprillis 1918 Helsingisse tunginud 10 000 Saksa sõdurit Rüdiger von der Goltzi juhtimisel.
Enamlaste valitsus põgenes Soomest juba aprillis 1918 ning 15. mail oli “valgete” Vabadussõda ja “punaste” revolutsioon lõppenud. Kuid Moskvasse kolinud Nõukogude valitsusega peetav sõda veel jätkus. Soome vabatahtlikud osalesid Karjala võitluses. Praegune Soome eelistab küll rääkida pigem kodusõjast, et mitte ärritada vasakpoolsemalt mõtlevaid inimesi. Sõja ametlik lõpp saabus alles 1920. aasta 14. oktoobril Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahuga.
Kokku kaotas selles sõjas elu 37 000 inimest. Ligemale 1650 inimest hukati 1918. aasta alguses “punase” ja kuni 10 000 sõja lõppjärgus või hiljem “valge” terrori läbi. Tuhandeid suri pärast sõda vangilaagrites, sest iseseisev Soome polnud võimeline toitma kõiki 80 000 punast sõjavangi, kellest enamik lasti juba mõni kuu hiljem vabadusse.
1918. aasta lõpuks oli vangis veel 6100 inimest. 1921. aastal anti 40 000 punasele tagasi kodanikuõigused ja 1973 maksis riik hüvitist 11 600 endisele sõjavangile.
1918. aasta oli Soomele murranguline. Enamlased olid põgenenud Venemaale ning enamik neist leidis seal 1937. ja 1938. aastal surma omade käe läbi. Sotsiaaldemokraadid tulid tagasi 1919. aasta valimistega. Soome Partei ja Noorsoome Partei läksid aga teravalt lõhki vaidluses, kas Soomest peaks saama kuningriik või vabariik. Monarhistide baasil loodi 1918. aasta lõpus uus erakond Rahvuslik Kokoomus, vabariiklastest kujunes aga Rahvuslik Progressipartei.
Kuningas või president
Soome oli end 1917. aastal kuulutanud vabariigiks, aga rootsikeelses ajalehes Dagens Press välja käidud kuningriigi idee kogus 1918 kiiresti toetajaid. Mais 1918 valitsusjuhiks saanud Juho Kusti Paasikivi pooldas kuningavõimu kehtestamist. Riigihoidjaks tõusnud Svinhufvud oli veel 1918. aasta märtsis vabariiklane, kuid mais juba monarhist.
Augustis 1918 oli Eduskunta lõpuks valmis kuningat otsima. 9. oktoobril kutsuti selleks Hessen-Kasseli hertsog Friedrich Karl, kuid Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas tõmbas plaanile kriipsu peale.
14. detsembril loobus hertsog temale pakutud troonist. Riigihoidja amet anti Mannerheimile ja 1919. aasta põhiseadus tegi Soomest lõplikult vabariigi.
26 suursündmust
1920
Soome astus Rahvasteliitu.
1921
Ahvenamaa sai rahvusvahelise lepinguga omavalitsuse.
1926
Yleisradio alustas raadiosaateid.
1931–1933
majanduskriis
1932
Lapua-liikumise Mäntsälä mäss
1939
Frans Emil Sillanpää sai Nobeli kirjanduspreemia.
1939–1940
Talvesõda – nurjus punaarmee katse Soomet vallutada.
1941–1944
Jätkusõda – nurjus Soome katse 1940. a kaotatud ala tagasi saada.
1944–1945
Soome tõrjus Saksa väed riigist.
1944–1947
Andrei Îdanovi võimutsemine
1945
Artturi Ilmari Virtanen sai Nobeli keemiapreemia.
1948
nn sõprus- ja abiandmisleping NSV Liiduga
1952
esimeseks Miss Universumiks valiti Armi Kuusela.
1952
suveolümpiamängud Helsingis
1954
ilmus Väinö Linna romaan “Tundmatu sõdur”.
1955
Soome võeti ÜRO liikmeks.
1956
üldstreik
1956–1981
Urho Kaleva Kekkonen Soome president
1958
alustas tööd Soome televisioon.
1975
Euroopa julgeolekukonverents Helsingis
1983
esimene kergejõustiku MM Helsingis
1990–1993
Majanduskriis ehk lama
1995
Soome liitus Euroopa Liiduga.
2002
Soome mark asendati käibes euroga.
2006
Lordi võitis Eurovisioni lauluvõistluse.
2006
Nokia aastakäive ületas Soome riigieelarve suuruse.
90 aastat maailmakaardil
•• 2007. aasta algul oli maailmas 193 iseseisvat riiki. Vanuse järjekorras on Soome nende seas 54. Enamik riikidest on nooremad kui pool sajandit, Soome kuulub seega riikide vanemasse kolmandikku.
Agraarsusest teenindusühiskonda
•• Iseseisvudes elas Soomes 3,1 miljonit inimest, nüüd aga 5,3 miljonit, kuid lapsi sünnib vähe ja pikenev eluiga suurendab vanemat elanikkonda. 20. sajandi algul oli Soome täielikult agraarne ühiskond, nüüd aga elatakse teenustel põhinevas postindustriaalses ajastus.
Tööstustoodang kasvumootoriks
•• Kogu iseseisvusaja on Soome majanduskasvu oluliseks mootoriks olnud siiski tööstustoodang, mis on 1925–2006 kasvanud keskmiselt viis protsenti aastas.
Suvevilladest mökki’deni
•• Suvevillade ehitamisega tehti Soomes algust juba 19. sajandil, aga iseseisvuse algusaegadelgi said seda endale lubada vähesed. Kuid 1950. aastatest saadik võis endale küll mitte villa, kuid suvemaja ehk soome keeles mökki soetada aina rohkem inimesi. Mulluse statistika kohaselt on Soomes pool miljonit suvemaja.
Vändaga telefonist handsfree’ni*
•• Telefoni kasutamise osas on Soome olnud esirinnas vaat et ajast aega. Esimene telefoniliin paigaldati Helsingisse juba 1877. aastal, kõigest 18 kuud pärast seda, kui aparaat oli USA-s patenditud. Ja ka mobiiltelefonid levisid Soomes massiliselt varem kui suures osas ülejäänud maailmas. Nokiast rääkimata. *inglise k käed vabad
