Pannkoogilõhnaline ja loodusmaalinguga kaunistatud mikrobuss, hellitava nimega Muna, lahkus Eestist Soome suunas 23. juuli hommikul ja saabus tagasi koju 12. augusti õhtul, seljataga 9400 kilomeetrit maanteid, kulutatud oli 857 liitrit kasutatud fritüüriõli ja 35 liitrit harilikku diiselkütust.

Neli TTÜ tudengit ehitasid kasutatud toiduõlile ümber Volkswagen Transporteri põhjal ehitatud Jokeri autosuvila ja kulutasid kolmenädalasele reisile kokku igaüks 3000 krooni söögi-joogi ja teemaksude peale. Bussiost ja selle ehitus võttis aga lisaks 40 000 krooni, millest suure osa moodustas ostuhind 950 eurot, äratoomine Saksamaalt ning põhjalik remont koos värvimisega.

Kuigi algusest peale plaaniti kütust hankida teeäärsetest kiirtoidukohtadest, võeti kaasa lisaks paagis loksuvale 60 liitrile ka 150-liitrine varu sinises plasttünnis, mis tõepoolest ka ära kulus.

Eestist kaasa võetud õliga sõideti Euroopa põhjapoolseima punkti North Cape’ini ning sealtmaalt oli noormeestel vaja seda juurde küsida. “Liikusime mägede ja hõredama asustuse poole, et mitte riskida,” selgitab Raigo Kivi.

Esimene Norras saadud annetus oli vaid 20 liitrit, kuid järgmisena tuli väikeses külas 200 liitrit. “Onu korrutas, et ei suuda uskuda, et selle saastaga, mille säilitamisele ja äraveole kulutab ta iga kuu 500 Norra krooni, liigub edasi selline sõiduk. Meie omakorda ei suutnud imestada kogust, millega meil järgnevad 2000 kilomeetrit muretult kulgevad,” vahendab Tõnu Nurmetalo muljeid.

Õli küsiti ka tuntud kiirtoidukettidest. McDonalds osutus kohaks, kust ei saadud piiskagi õli, küll aga tema konkurendi Burger Kingi käest saadi seda pea iga küsimise peale. McDonaldsi inimesed vastasid tavaliselt, et nende õli viiakse ära, ühes kohas öeldi reisilistele, et see müüakse kosmeetikatööstusele. Ka üks Norra Burger Kingidest väitis, et õli läheb mingile kütusefirmale.

Kõige rohkem sai õliteemal nalja Hiina restoranidega. “Nad ei saa aru, mida neilt tahetakse. Kolmes kohas hakati meile juba väikese karbiga puhast õli kaasa müüma. Juhuks, kui me tahame nuudlite peale panna,” naerab Tõnu.

Kallis diislikütus

Kõige tõsisemaks rikkeks osutus reisi lõpupäevadel Hollandis purunenud kütusepump. Sellele otsiti kaks päeva asendajat kohalikest romulatest ja oldi juba valmis sõitma tagasi Eestisse “tilgutiga” ehk siis plastpudelist ja voolikust ehitatud käsipumba asendajaga. Teises külastatud autolammutuses jäi siiski õnneks silma üks parasjagu tükeldatav VW Golf, millel oli erandina diiselmootor ja alles ka vajalik pump.

“Hiiglaslik” diislikulu – tervelt 35 liitrit – tuli sellest, et nii käivitamisel kui ka seismajätmisel peab auto töötama tavadiisliga – alguses selleks, et soojendada toiduõli, hiljem selleks, et õlijäägid mootorist välja pesta. Mart Malsub unustas aga pärast käivitamist auto toiduõlile ümber lülitada ja sõitis ligi 100 kilomeetrit kalli diislikütusega.

Üheksa liitrit õli sajale

•• Kolmest nädalast kulus puhtalt sõidule kaheksa ööpäeva, keskmine sõidukiirus oli 51 km/h. Kütusekulu oli sõidul keskmiselt üheksa liitrit sajale kilomeetrile.

Algselt vaid sõiduautodel kasutatud mootori võimsus on vaid 37 kW ja maksimumkiirus 80 kilomeetrit tunnis. Üheksaprotsendistel ja järsematel tõusudel roniti üles 20-kilomeetrise tunnikiirusega.

•• Norras tülitas reisilisi madala kiiruse pärast korra ka politsei, kellele see imelik tundus. Seletuste järel aga said ka politseinikud selgeks, miks neile enne auto peatamist pannkoogilõhn ninna lõi.

•• Teine vahejuhtum korrakaitsjatega oli Hollandis, kui bussi õlifiltri vahetust jälgis esmalt helikopter ja seejärel ilmus kümmekonna minuti möödudes keskkonnapolitsei. Kui lõpuks tuvastati, et murumättal olev õlipiisk on tõepoolest toiduõli, siis rohkem pretensioone ei esitatud.