Aadu Must: Loll õpib ainult oma vigadest, tark seevastu ka teiste omadest ja ajaloost

Aastaid Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõber ja nõu-andja olnud ajalooprofessor Aadu Must sai seitse minutit, et otsustada, kas asuda presidendikandidaadiks. Kuid Musta arvates ei saa väita, et Keskerakond mängib presidendiotsinguil topeltmängu.

•• Aadu Must, ajaloolasena oskate kindlasti öelda, miks on tänases Eesti Vabariigis parem elada kui Teise maailmasõja eelses ja järgses riigis.

Edasiminek on olnud vaieldamatult suur. Aga ärgem ainult iseennast kiitkem – selles on omad teened ka eelmistel põlvkondadel. Ajaloos juba on nii, et tänast päeva luuakse eile ja homset päeva täna. Eestlaste edu põhjused on meile hästi teada. Olgu selleks siis kas või suur õpihimu. Eestlastest on räägitud kui hariduse usku rahvast. Kui loeme eestlaste edulugusid alates 1830-ndatest, näeme, et edu aluseks olid haridus ja teadmised.

•• Seega te nõustute, et tänases Eestis on parem kui varem?

Kõik on suhteline. Nõukogude ajal räägiti suurest edust võrreldes 1913. aastaga. Meil oleks sama mõttetu võrrelda tänast päeva pärisorjuse või küüditamise ajaga. Eri aegu ei saa absoluutse skaalaga võrrelda. Ka tänases Eestis on palju asju, mida oleks pidanud paremini tegema.

•• Nii et eelnevaga võrreldes läheb meil hästi, aga ometi suureneb aasta-aastalt nende inimeste hulk, kes räägivad, et BreĻnevi või Stalini ajal oli ikka parem, et kõigil oli tööd ja leiba. Kuidas ajaloolased taolist nostalgiat selgitavad?

On üks vana lihtne tõde – noorus on ilus aeg. Kui me loeme 40-aastaselt küüditatud eestlasest taluperenaise mälestusi, kellest jäi Eestisse maha oma kätega rajatud kodu, siis tema jaoks oli Siber elu lõpp, tema maailma kokkuvarisemine. Kolmeaastasena küüditatud tüdrukutirts aga kirjutab, kui kena oli soojal suvel paljajalu Siberi lillelistel aasadel ringi lipata.

Teine asi on muidugi see, et Eesti areng ongi olnud ebaühtlane, võitjate kõrval on olnud liiga palju kaotajaid. Me pole jõudnud selleni, et strateegilistes küsimustes tõesti süsteemselt mõelda – kipub olema nii, et me ehitame üht või teist asja, aga ei vaata elu kogu selle mitmekesisuses ja värvilisuses.

•• Mida te ebaühtlase arengu all silmas peate? Mis teid häirib?

Minu käest on hästi palju küsitud, kas me sellist Eestit tahtsime ja kas me sellist Euroopa Liitu tahtsime. Antud juhul on Euroopa Liitu minek üks konkreetne näide, kus Keskerakonda on süüdistatud ühiskonna lõhki- ajamises. Kõigis diskussioonides, kus me Euroopa Liidu teemat arutasime, olen ma olnud ettevaatlik eurooptimist. Tunnistan, et lähtusin enda kui teadlase ja õppejõu kogemusest. Ei ole olemas Puka, Purtse või Puurmanni aatomit, see on samasugune nagu Pariisis või Pekingis. Ka Tartu ülikool oli ammu Euroopa teadusruumis sees ja see oli õige tee. Aga ma ei jaganud Eestis maad võtnud pimedat vaimustust. Kohati jäi mulje, et mõni meie asjaajaja oli pigem Euroopa Liidu volinik Eestis, mitte Eesti volinik Euroopas. Halb on see, et Euroopa Liitu oodati kui messiast ja unustati ära, et ka eesti rahva majanduse ja kultuuri kaitsmiseks tuleb enne kõvasti kodutööd teha.

•• Sotsiaalvaldkonnas on asjad päris hullusti. Meil on palju HIV-positiivseid, hulk kodutuid...

Tõsi. Lihtne inimene kipub täna Eestis hätta jääma. Ajaloolased ütlevad, et varakapitalistlikule ühiskonnale on omane kiskjamentaliteedi vohamine. Hiljem võidetakse vaevaliselt kätte tasakaal. Kordaksin oma vana lendlauset: loll õpib ainult oma vigadest (kui üldse õpib), tark seevastu ka teiste omadest ja ajaloost. Eestis on näiteks sisejulgeolekust räägitud liiga lihtsustatult: pätile malka ja võmmile palka ja probleemid kaovad. Turvarisk ei ole ainult nurga taga varitsev kurikael või mõnuainetega süstal. Sisejulgeolek on ka sotsiaalne turvalisus ning ökokatastroofide ennetamine ja ohjamine. Inimühiskonna protsessid on keerulisemad kui aritmeetika, astronoomia või maleülesanded. Kindlasti on palgapoliitika väga tähtis, kuritegevuse, narkomaania ja aidsi ennetamine algab ikka tööhõivest, sotsiaalprobleemide lahendamisest, ka hariduse ja kultuuri edendamisest. Ühiskonna juhtimises on teaduse osa täna oluliselt väiksem kui see peaks olema.

•• Kas teate kõigile väljatoodud probleemidele lahendusi? Kas neid lahendusi leiab ajaloost?

Praegu on riigijuhtimisse kaasatud ebaproportsionaalselt palju ajaloolasi. Ju meil olid siis head õpetajad. Paraku tuleb vahel ka ajaloolastest poliitikutele korrata, et ajaloost saab õppida, aga seda ei saa kopeerida. Ajalugu ei kordu, ehkki mõnedes situatsioonides on palju sarnast. Ajalugu on mulle õpetanud, et edukaid välklahendusi esineb vaid väga primitiivsetes olukordades. Reaalses elus sõltub tänaste otsuste edu juba üleeile loodud võimalustest.

•• Presidendikandidaadil peaks olema vastus kõigile küsimustele. Palun öelge, kas Keskerakond mängib presidendivalimistel kahe otsaga mängu, sest tegelikult on teie soov riigikogus riigipead mitte ära valida.

Keskerakonna juhatuse koos- olekutel on seda teemat arutatud. Ettevaatlikult, oma sõnadega, väljendaksin üldist seisukohta nii: presidendi valimine riigikogus on väga raske, aga ahvatlev ülesanne. See näitaks ühiskonna küpsust, koostöö- ja kompromissivalmidust. Samas on sellel variandil väga palju ohtusid. Näiteks see, kui mõnele partneritest hakatakse avaldama survet – ta ei toeta meie lemmikut, järelikult mängib ta kaksikmängu. Tee kompromissile ei saa sündida läbi kellegi diktaadi. Eesti rahvas õppis seda, mis on mõistlikud kompromissid, vallavolikogudes pool sajandit. Tänu sellele suudetigi Eesti riik luua.

•• Seega peab sündima kompromiss. Kes oleks Keskerakonnale kompromissina vastuvõetav?

Selge on see, et võidab kompromisskandidaat. Keskerakond ja ka mina suhtume sellesse kompromissi ettevaatliku optimismiga. Rõkkavaks rõõmuks pole minul veel julgust. Kompromissi ei tule, kui mingi taktikalise punkti võitmise nimel püütakse kellelegi teha “kambakas”. Avaldused, et Keskerakond mängib topeltmängu, millest erakonna juhid saavad teada alles ajalehest, on suunatud protsessi lõhkumisele. Ega ninasarvikut ei saa sõbraks teha, üritades talle rõngast ninna ajada. Loodan, et mu ohutunne on ehk ilmaaegne.

•• Kas Arnold Rüütli võimalused taas presidendiks saada on teie hinnangul head?

Raske küsimus. Ma pole Rüütliga rääkinud ega tea, kas ta kandideerib. Kuid ma pean seda üheks võimaluseks. Hetkel keskendub Keskerakond siiski presidendi valimisele riigikogus.

•• Kui Rüütel oli mõne aja president olnud, asus ta koos Andra Veidemanni ja Aadu Luukasega ühiskondlikku kokkulepet koostama. Kas teie hinnangul vajab ühiskond taolist kokkulepet?

Sisuliselt kindlasti, vormis kahtlen. Rahvajutus oli külamehel laps, kes kaheksa-aastasena veel lugeda ei osanud. Külamees otsustas ruttu uue lapse teha. Õigem oleks laps ikka lugema õpetada! Ühiskondlikku kokkulepet on vaja ja selleks on olemas põhiseaduslikud institutsioonid, mis tuleks ehk paremini tööle panna. Ka president peab seda protsessi toetama. Idee on õige, eesmärk hea, aga iga asja jaoks ei pea uut last tegema.

•• Kumb on teie arvates suurem probleem, kas vähene sündimus või kihistumisest tingitud vastuolud?

Ühiskonnas on kõik protsessid omavahel seotud. Depressiivses ühiskonnas (nt 1950-ndate alguse Eesti) väheneb abiellumus, sün-dimus, suureneb suitsiidide arv, langeb keskmine eluiga. Ühiskonna turvalisuse suurenemisel on vastupidised tulemused.

•• Nii et emapalk on mõttetu?

Mingil määral mõjutab emapalk kindlasti sündimust, seegi on osakene turvalisemast ühiskonnast.

•• Kuid kõik need sündivad lapsed tuleb ka üles kasvatada, neile tuleb tagada konkurentsivõimeline haridus. Praeguse haridus-süsteemi vilju näete professorina iga päev. Kas olete haridussüsteemiga rahul?

Ka haridussüsteemi kujundamine eeldab n-ö turu-uuringut. Mitmetel populaarsetel erialadel on selge üleproduktsioon ja näiteks diplomeeritud ärijuht leiab end äkitselt müüjana. Mõne väikese eriala puhul jälle üritame kokku hoida, sest väikestel eri- aladel koolitamine olla majanduslikult ebamõistlik. Näiteks kitsamate erialade ajaloolaste või ajalugude naabritelt sisse-ostmise korral kirjutaksid meie ajaloo, vähemalt Euroopa jaoks, meie naabrid. See on rahvusliku identiteedi küsimus.

Eesti vajab tugevat teadus-põhist rahvusülikooli, asugu see siis Tallinnas, Tartus või Põltsamaal. Teaduspoliitikat ei tohi ehitus- või kinnisvaraäriga segamini ajada.

•• Te võtate kohe kõrglennuliselt suuna teaduse ja kõrghariduse poole. Kuid üldhariduses on ju samuti suured probleemid.

Ka üldhariduskool vajab ajaloolise kogemuse üldistamise kõr-val häid tulevikuprognoose, sidet kõrg- ja kutseharidusega. Täna me justkui püüdleme teadusmahuka tootmise suunas, majandusstatistika näitab kvalifitseerimata tööjõul põhineva tootmise osakaalu tõusu. Nõu-kogude ajal oli kohustuslik keskharidus, mis tegi keskmistest koolipoistest “puksiirlatikad”. Kindlasti on halb see, kui me üritame õppima sundida inimest, kellel on kuldsed käed, aga halb pea. Vajame võimetega arvestavat haridust.

•• Räägiks veidi ka presidendiinstitutsioonist ja riigipea rollist. Kõigepealt: miks te nõustusite Keskerakonna presidendikandidaadiks asuma?

Naljaga pooleks ütleksin, et vanem kolleeg Helmut Piirimäe teatas 2001. aastal, et Tartu volikogu esimehena olen ma ju presidendikandidaadi ametis. Kesk- erakonna juhtkonna ülesandel helistas mulle peasekretärist tütar Kadri ja teatas ettepanekust. Seitsme minuti pärast teatasin, et mulle see mõte meeldib.

•• Miks selline kiirustamine? Kas Keskerakonnal siis tõesti polnud erakonnaväliseid kandidaate, keda tulnuks pikalt kandideerima meelitada?

Kas teile ei tundu, et leiti väga head kandidaadid?

•• President saab ju olla kas hea välisekspert või hea ühiskonna liitja. Kumb teie oleksite?

Ajakirjanikele meeldivad a- või b-vastused, aga elus on tihti sobivad hoopis e- või s-vastused. Võtame Ameerika Ühendriikide presidendid. Paljud ütlevad, et George Washington oli parim ja tema pidigi saama presidendiks. Kuid tolleaegsed inimesed seda ei arvanud. Näiteks oli Thomas Jefferson parem ideoloog, Alex- ander Hamilton parem administraator ja finantsist. Oli kindraleid, keda ei saa Washingtonist halvemaks pidada. Kuid presidendiks sai see, kes valdas kõiki riigielu valdkondi parasjagu. Oleksin aktiivne president, aga kindlasti ei devalveeriks seda institutsiooni.

•• Keskerakonda on korduvalt pilgatud Moskva-meelsuse pärast. Kas Putiniga saaks keskerakondlasest president hästi läbi?

Teate, ma vastan parem võrdlusega. Räägitakse, et Keskerakond on pensionäride partei. Tõepoolest – me kaitseme pensionäride huve, sest ühiskond on teisele poole nii kaldu, et pensionäridele tehakse liiga. Ka suhetes Venemaaga on Keskerakond tasakaalustavaks jõuks. Kahe riigi suhete sillutamisele saab Keskerakond kindlasti kaasa aidata, kuid mitte kogu riigi tööd ära teha.

•• Millised oleks teie printsiibid, kui peaksite pärast valimisi peaministrikandidaadi nimetama?

Valmistulemused on rahva tahe ja neid president vaidlustada ei saa. Lihtne tõde – parlamendivalimised võitnud erakond moodustab valitsuse.

•• Seadusloomega olete volikogu esimehena ju kursis. Presidendil on erinevalt volikogu esimehest õigus seadusi mitte allkirjastada ja parlamenti või riigikohtusse saata. Kui agaralt on senised presidendid seda võimalust kuritarvitanud?

On olnud vaieldavusi. On olnud episoode, kus analüüs on jäänud tagasihoidlikuks. Kuid riigikogu seadusloome ja vastuvõetud seaduste jälgimine on presidendi üks olulisemaid kohustusi. President ei pea laste päid silitama ja linte läbi lõikama.

•• Kui te president oleksite, kas ordenitesadu jätkuks?

Enamikus keeltest on orden ja ordu sama tähendusega. Orden tähendab kuuluvust mingisugusesse ordusse. Selles mõttes saan ma aru, et paljud ei taha minuga ühte ordusse kuuluda. Samas olen analüüsinud viimast ordenitesadu ja imetlen presidendi julgust minna vastuollu avaliku arvamusega, et püüda saavutada ühiskondlikku leppimist ja tasakaalu.

•• Kas peate õigeks jagada kõrgeid riiklikke autasusid Eesti lipu maharebijatele ja endistele kommunistidele?

President ei pea ja ei suuda ise analüüsida kõikide inimeste tausta ja minevikku. See roll on teistel institutsioonidel. Presidendile tuleb esitada valmis materjalid, kus ei tohi sees olla ei sarimõrvareid ega veriseid kommuniste. Kuid ordenite saajate arv on siiski presidendi otsustada.

•• Ka teie tunnustaks kommuniste?

Minus silmis pole kuritegu see, et inimene kuulus komparteisse. Eriti perioodil, mil kompartei oli mugandunud, kuid sinna kuulumata polnud ometi võimalik Eesti asjades kaasa rääkida.

•• Te ise olete ju ka kommunistlikusse parteisse kuulunud.

Jah.

•• Kas te nomenklatuuri hulka ei kuulunud?

Rahvarinde ajal lasin end valida teaduskonna parteisekretäriks. See vapustas kõiki, aga ma tegin seda teadlikult ja sõprade soovitusel. Ma olin “likvideerija sekretär” ja seal pole midagi kahetseda.

•• Teie ajaloos pole midagi valgustkartvat. Rektor Jaak Aaviksoo kiirustas kohe rääkima KGB agendiks värbamisest. Milline oli teie seos uurimisorganite, pealekaebajate ja jälgijate seltskonnaga?

Ma olen Eestis üks vähestest inimestest, kes on tutvunud nende organite dokumentidega mitte ainult Eesti, vaid koguni Venemaa arhiivides. Reaalselt KGB-ga kohtusin esmakordselt noore õppejõuna, mil minult nõuti, juba valmis konspekti järgi, andmeid ajalooringi ürituse kohta. Tunnistan ausalt, et põlv värises ja ma võisin hale välja näha, aga midagi laiduväärset ma ei teinud. Kurioosne kohtumine oli laulva revolutsiooni ajal, mil keegi ennast KGB-lasena tutvustanud isik ütles: “Te tahab üle tulla.” Tegin, et minema sain, ehkki teoreetiliselt võinuks mingi teravmeelse skeemi välja mõelda. Kahetsen üht ulakust Stockholmis, kus vabast maast joovastunud Vene turistid valjusti rääkisid, et siin maal pole KGB-d ega midagi. Pöördusin ja küsisin neilt vene keeles kella. Rikkusin järelemõtlematult nende ilusa päeva ja toitsin legendi kõikvõimsast KGB-st.

•• Kes te ilmavaatelt olete? Kesk- erakond on ametlikult rahvusvahelise liberaalide ühtse pere liige. Eestis ajate keskklassi asja, aga kohati on Keskerakonna poliitika märksa pahemal kui näiteks sotsiaaldemokraatide oma.

See on sotsiaaldemokraatide viga. Ma olen tsentrist, sillalooja eri pooluste vahel. Mul on häid sõpru ja tuttavaid kõigis erakondades ja mul on selle üle hea meel. Ma pole elitarist, kuigi võib-olla mahuks ka eliiti. Olen egalitaarse, mitte elitaarse haridussüsteemi pooldaja. Eestit ei tee tugevaks ainult rikkad, vaid see, kui siin on palju inimesi, kes elavad hästi.

•• Teie olite ju paari aasta eest, kui Keskerakond pidas Tartus suurkogu, üks nendest meestest, kes soovitas Euroopa Liidu referendumil hääletada südametunnistuse järgi.

Ma ütlesin, et meie valik on Euroopa Liit, aga mitte ummisjalu ja tingimusteta. Ise hääletasin euroliidu poolt. Erakonna nn lõhenemine ei toimunud tegelikult Euroopa Liidu pinnal. Keskklassi või lihtrahva parteide probleem ongi selles, et kui mõni liikmetest jõuab eliidi sekka, siis jääb lihtrahva erakond talle kitsaks.

•• Kes on selle aasta lõpus Eesti president?

Lubage sellele küsimusele vastata naljaga pooleks. Kuna ta on kompromisskandidaat, siis peaks ta pärinema tsentrist, näiteks Keskerakonnast. Praegu esitatud kandidaatide kohta statistikat tehes võime eeldada, et president on meesterahvas, sest mehi on esitatud oluliselt rohkem kui naisi. Geograafiliselt domineerib Tartu muu Eesti ja väliseestlastest kandidaatide ees. Keskmine vanus on 55–57 aasta lähedal. Aga edasi arvutage juba ise. 1