Aarne Üksküla uskus, et laval tuleb teha kõik partneri heaolu nimel

Eile lahkus meie hulgast septembris 80-aastaseks saanud tippnäitleja Aarne Üksküla.

Lapsepõlve veetis Aarne Üksküla Rahumäel. Seda võib toredaks pidada 1944. aastani, kui paarikuise vahega surid Üksküla isa ja ema. 1997. aastal valminud ETV saates „Illusionist Aarne Üksküla” meenutas näitleja, et lapsena oli ta väga kinnine ja sõnakehv, küllap mõneti ka 1944. aasta sündmuste tõttu. Seda sobib illustreerima meenutus jalutuskäigust onuga. Nad kõndisid Rahumäelt Nõmmele ja tagasi. Terve tee ei öelnud noor Üksküla sõnakestki. Rahumäe kooli juures, Õie tänava nurgal olevate mändide kõrval ütles Üksküla oma onu sõnutsi viimaks esimese lause: „Onu, kas siit metsast võivad ka karud välja tulla?”

Tema isa vanem vend Priit pühendaski elu venna laste kasvatamisele. Aarne Üksküla ei varjanud kunagi oma tänutunnet. 1998. aastal president Lennart Merilt Valgetähe IV klassi teenetemärki saades vihjas ta, et tegelikult kuulub see onu Priidule. Muide, preemiatega oli Ükskülal üldse huvitav suhe. 2009. aastal pälvis ta Eesti riikliku kultuuripreemia, ent otsustas suurema osa raha heategevuseks kinkida: teatriveteranidele ja lastekodulastele. Ta põhjendas otsust sellega, et tal ei ole nii suurt preemiat vaja.

Näitlemisega oli muidu kinnise loomuga Üksküla sina peal ometi juba üsna noorelt. Ühiseid esinemisi meenutab näitleja Tõnu Aav, sõber 7. keskkooli ajast. „Kooli ajal tegime kahekesi humoristlikke dialooge. Äärmiselt kehvalt tegime. Need pärinesid ajakirjast Meie Repertuaar ja olid puhtproletaarsetel alustel. Kritiseerisid inimlikke väärnähtusi meie ühiskonnas,” räägib Aav 9. klassis tehtud katsetustest.

Kool tuli õigel ajal

Näitlemisest rääkisid nad omavahel küll juba kooli ajal, kuid otseseid plaane siis veel ei olnud. Polnud teatrikooligi. „Mõtlesime, et tore oleks, kui tuleks, siis ei peaks Moskvasse õppima minema. Ja kool tuligi. Aarne jõudis käia ühe aasta pedagoogilises instituudis, mina õppisin sel ajal viimases klassis. Siis läksimegi koos vastuvõtueksamitele.” Aav mäletab, et eelkatsetel oli üle 200 sisseastuja, vastu võeti 20. „Hämmastav on muidugi, et me hetkegi ei kahelnud, et sisse saame.”

Kui ei ole sinu kord esireas seista, siis pole mõtet sinna trügida – abista oma partnerit, aita teda fookusesse tõsta.

Tõnu Aav ja Aarne Üksküla elasid edaspidi lähestikku Nõmmel ning veetsid aega põhiliselt Aava koduhoovis koroonat mängides. Paradoksaalsel kombel töötasid nad Ükskülaga koos väga vähe. „Tema väärtus on see, et ta oli minuga võrreldes väga tõsine ja sügavuti elav mees, kes raiskas ennast vähe, ei lobisenud ega pillanud ennast. Ta oli väga tõsine poiss, näitleja kohta hämmastavalt tõsine,” ütleb Aav. „Mäletan, kuidas meie kateedri juhataja Panso ütles talle ükskord: „Üksküla, te olete ühekülgne nagu hambahari!” Naersime siis kõik. Eks selline mulje võis jääda muidugi, tal oli oma kindel esinemismaneer ja ta võis mõjuda ühekülgsena, aga see ühekülgsus oli tal väga hea.”

Teisalt on lavakunstikooli ajast säilinud ka Voldemar Panso iseloomustus Üksküla kohta. „A. Üksküla on sisukas ja mõtterikas noormees, n-ö mõtleva näitleja tüüp. Terava tähelepanuga, püsiv ja püüdlik, inimesena sõnaaher ja kinnine. On näidanud väga häid resultaate nii tõsises žanris kui ka koomilises,” on Panso kirjutanud.

Detsembris ilmuva ligi 800-leheküljelise raamatu „Aarne Üksküla” jaoks Rait Avestikule antud intervjuus on näitleja Andres Ots meenutanud Üksküla kui fantastilist lavapartnerit. „Ma tundsin Aarnet juba varem, aga see, milline partner ta on, tuli mulle üllatusena. Kui pehmelt tema orgaanika töötas! „Hirmsates vanemates” oli mul vaja hüpata emme juurde voodisse. See oli kas kontrolletendusel või esietendusel, kui ma siis hüppasin niimoodi, et see voodi läks katki. Voodi lagunes ära, sest ma olin nii krampis. Seal oli stseen, kui Aarne peab Micheli ehk mind kõvasti raputama. Aarne raputab, aga ma ei tunne peaaegu mitte midagi. Ta mängis selle vihase raputamise kogu oma kehaga ära nii, et mina tema käsi enda küljes ei tundnud. Tal polnud mitte mingisugust krampi ja ta tegi seda kohutavalt täpselt. See oli asi, mida ma oma järgnenud näitleja-aastatel ikka meelde tuletasin.”

Kui Aarne Ükskülast lavakunstikooli õppejõud sai, rõhutas ta erialatundides alati lavapartnerluse olulisust. Jaan Rekkor, kes on lõpetanud Üksküla juhendamisel 10. lennu, meenutab: „Ta ütles erialatundides teatrist rääkides väga sageli, et lavale tuleb minna ainult partneri pärast, partneri jaoks. See on tarkus, mis tuleb aastatega või ei tulegi. See tähendab, et kui ei ole sinu kord esireas seista, siis pole mõtet sinna trügida – abista oma partnerit, aita teda fookusesse tõsta. Lava pole semutsemise koht, kõik ei pea omavahel inimestena hästi läbi saama, aga laval tuleb teha kõik partneri heaolu nimel.” Sarnased mälestused on ka Rekkori kursusekaaslasel Jaak Johansonil: „Üksküla rõhutas alati, et partner on kõige tähtsam. Et sina pead partneri välja mängima, kõik tuleb partneri pealt. Et sa ei saa üksi stseeni välja mängida, seda saab ainult koos teha. Ta ise valdas seda tohutult hästi.”

Kõige tähtsam on armastus

Lembit Peterson meenutab raamatu „Aarne Üksküla” tarbeks tehtud intervjuus „Nelja aastaaja” prooviperioodi, kui Üksküla oli 42-aastane. „Meie prooviperioodi ajal suri Vladimir Võssotski, kes oli sama vana. Proovide käigus esitasin Kaiele (Mihkelson – toim) ja Aarnele küsimuse: mis on elus kõige tähtsam? Aarne ei mõelnud väga kaua ning ütles rahulikult ja selgelt: armastus. See on see, millest ta juhindus. Armastus seisneb ju selles, et teha kõik teisele. Ja see on tema loomingulise töö alus: teha teine õnnelikuks. Ta armastas oma partnereid,” lausub Peterson.

Johanson mäletab lavakunstikooli esimest koolipäeva siiani selgelt. „Meie olime esimene kursus, mis astus sisse nii, et see ei olnud enam Panso kool. Üksküla väljendas kohe, et võttis kursuse vastutustundest vastu, aga kindel ta ei olnud, kas oskab selle juhendaja olla. See mõjus siiralt. Ja see, et ta oli ise kahtlust täis – paradoksaalselt mõjus see kindlust tekitavalt ja rahustavalt.” Ükskülast kui näitlejast kõneledes toob Johanson esile tohutu isikliku sarmi, isegi teatava sarnasuse Lembit Ulfsakiga. „Ilmselt nad ongi mingi eesti näitleja arhetüüp, niivõrd-kuivõrd see üldse olemas on,” ütleb ta.

Ta oli üpriski põhimõtteline inimene, kes oli oma väärtusmaailmale väga truu ega häbenenud omi tõekspidamisi välja öelda.

Teatrilaval jäi Aarne Üksküla viimaseks peaosaks VAT Teatri „Nürnberg”. Lavastuse kunstnik Hardi Volmer tundis Üksküla oma isa kaudu juba lapsepõlvest. „Hilisemas eas sai ikka vahel Kuku klubis ühe laua taha satutud. Ta ei olnud inimene, kes oleks viinapitsi sisse sülitanud – ikka vahel võttis napsu ja eks selleks seal Kukus ju käidigi,” lausub Volmer.

Talle on Üksküla meelde jäänud mitte just kuigi ühiskondlikult aktiivse inimesena, pigem omaette kõndija ja filosofeerijana, kes oli muheda jutuga. „Aarne esindas sellist elunäinud, resigneerunud vanamehe tarka skepsist. Huvitav oli tema tarkuseteri kuulata. Ta oli üpriski põhimõtteline inimene, kes oli oma väärtusmaailmale väga truu ega häbenenud omi tõekspidamisi välja öelda. Tema elutõed, eetilised imperatiivid olid paigas ega muutunud.”

Mõtteavaldustes oli Ükskülal üksjagu teravust. Saates „Illusionist Aarne Üksküla” ütles näitleja enda kohta: „Ma olen ses mõttes optimist, et ma usun, et inimkond ükskord hävib ja maakera saab oma tasakaalu tagasi.” Ühiskondlikku ellu ei kippunud ta ehk tõepoolest kuigi sagedasti, ent kui seda tegi, olid tema valikud julged ja põhimõttekindlad. Näiteks kirjutas ta 1980. aastal alla 40 kirjale, mille eesmärk oli takistada sel ajal kurjaks läinud venestamist.

Hardi Volmer: Ükskülat pidanuks filmidesse rohkem kutsuma

Ehkki Aarne Üksküla oli tuntud peamiselt teatrinäitlejana, tegi ta ka meeldejäävaid filmirolle. Neist viimaseks jäi osa Hardi Volmeri filmis „Elavad pildid” (2013).

Volmer meenutab: „Me pidime sügisel võttesse minema ja isegi veel kevadel ütles abikaasa Maria Klenskaja, et ärge lootkegi – Aarne on üsna läbi ega tee seda rolli. Teatrist oli ta siis juba taandunud. Aga ennäe imet. Me vaatasimegi juba, keda teist võtta – valik ei olnud just suur –, aga ta ise helistas tagasi ja ütles, et ei ole midagi, ta teeb selle rolli. Ja tegigi. Aarne oli läbi terve raske võtteperioodi reibas ja polnud midagi häda, ehkki võtted olid suuresti talvel ja oli palju treppidest üles-alla kõndimist.”

Volmeri arvates kasutasid Eesti filmitegijad Aarne Üksküla annet liiga vähe.