Aasta parimad teadusfotod


Aasta parimad teadusfotod
Kristalli mustrid. Monokristalse vismuti lahustumisel tekivad iseloomulikud kolmnurksed struktuurid. Optilise mikroskoobiga tehtud pilt. Foto: Tavo Romann.

Detsembri algul kuulutati välja selle aasta Eesti parimad teadusfotod. 2006. ja 2007. aastal korraldas portaal teadus.ee esimesed Eesti teadusfoto konkursid.

2011. aastal jätkas Wikimedia Eesti MTÜ konkursse ja sel aastal saatis 48 autorit võistlema 267 fotot. Kõiki neid võivad huvilised näha eestikeelses Vikipeedias märksõna „Vikipeedia: teadusfoto 2012” all. Seal on eraldi esile toodud ka võidutööd, väike valik neist on siin trükitud.

Nagu ikka, oli kõige enam fotosid eluta objektidest: kristallidest ja teistest eluta looduse esindajatest. Eesti mikrofotograafia täht Heiti Paves saatis foto, mis näitab selgelt raku ehitust. Parimad teadusfotod on peatatud hetked peatunud või hõlpsasti peatatavas maailmas. Saadeti ka teadlaste portreid, silma paistis Arko Kesküla fototrikk väsinud eksperimentaatorist. Toomas Jagomäe võttis vaevaks ja pildistas kvaliteetselt üles teadlase jaoks lihtsa ja tuntud kulgemise: kuidas vikerforell koorub. Jah, teaduse jaoks siin midagi uut ei ole, kuid teadushuvilisele põnev vaadata.

Fotod: Toomas Jagomäe .
Samal teemal:

Üldvõidu ja parima fotoseeria tiitli võitnud pildikolmikult on näha, kuidas vikerforell koorub. -1- Munarakku katab kest ja membraan, nende vahele jääb vedelikuga täidetud ruum. -2- Koorumata vikerforell, kellelt on eemaldatud kest. -3- Forell on ühenduses rebukotiga. Näha on seljauim. Eristatavad on silmalääts, lõpused ja suu. Peas kumavad läbi ajupõied.

Foto: Heiti Paves .


Raku portree. Žürii äramärgitud pildil on näha kollaseid mitokondreid, mis on raku energiat tootvad organellid. Pildil olevad rohelised rakutuumad juhivad raku elutegevust ja kannavad edasi pärilikku infot kromosoomides asuva DNA abil. Pildil olevad sinised ja punased kõige peenemad kiud võtavad osa raku liikumisest ja kuju muutmisest. Kõik need raku organellid on värvitud eriliste fluorestseeruvate värvidega, kolmemõõtmeline mudel on konstrueeritud tarkvara abil.



LÜHIDALT

Kui soovite loovalt mõtelda, siis ärge lootke loovuse arvutipõhistele kursustele või nutitelefonirakendustele, vaid haarake seljakott ja minge loodusesse. Nõnda soovitavad Utah’ ja Kansase ülikooli psühholoogid, kelle uuringu järgi saavutasid elektroonilistest seadmetest lahtilülitatud matkajad loovustestil endisest tulemusest 50% parema tulemuse.

Uuringute kaasautor, Utah’ ülikooli psühholoogiaprofessor David Strayer kinnitab, et nad tõestasid esimest korda: loodusega suhtlemine annab reaalse soodustuse loovülesannete lahendamisel. Matkamine looduses on tervislikum suhtlemine maailmaga kui alailma arvuti ees istumine, järeldab artikkel, mis avaldati 12. detsembril teaduslikus väljaandes PLOS ONE.

Kuid kas pole tulemused ilmsed? „Me ei teadnud, mida tähendab suhtlemine loodusega teadusliku mätta otsast vaadates,” ütles Strayer. Katsealusteks oli 30 naist ja 26 meest, nende keskmine vanus oli 28 aastat. Nad osalesid nelja- kuni kuuepäevastel matkareisidel Alaska, Colorado, Maine’i ja Washingtoni osariigis. Matkadel olid elektroonilised seadmed keelatud. 24 katsealust tegid loovustesti hommikul enne matka, 32 matka neljanda päeva hommikul.

Matkanute keskmine hinne kümnepallisüteemis oli 6,08 mittematkanute 4,14 vastu. Teadlased ei suutnud eristada, kas loovus tõusis tänu looduses viibimisele või elektroonikast loobumisele või mõlema faktori koosmõjul. Varasemad uuringud on näidanud, et matkal käimine hõlbustab tekstist vigade leidmist ja optiliste illusioonide märkamist.

Allikad: EurekAlert, Utah’ ülikool



TSITAAT

„Orienteerumine meie elukeskkonnas pole eraldiseisev oskus, see on terve ruumiliste tajude ja võimete võrgustik, millest paljud on nii fundamentaalsed, et me ei saa endale lubada nende loovutamist masinatele.”

SOOVITUS

Liikide tekke lätetel

Loe veel

Vaevalt sai Darwini „Liikide tekkimine” eesti keeles ilmuda, kui tuli välja lugu Darwini aednikust, mille avaldamine Eestis võttis küll poolteist sajandit vähem aega. Kristina Carsoni tekst on liigutavalt poeetiline ning meelt ja mõtet täis, kaldub näiliku segaduse poolest veidi Faulkneri poole. Teadushuvilisele võib lõbu pakkuda, kuidas Darwin, ise raamatus esinemata, sekkub pidevalt kodupaiga Downe’i küla inimeste ja jumalate ellu. Ja kuidas tema aednik viib ellu evolutsiooni uurimiseks vajalike taimede kasvatamise kava, kasvatades ühtlasi oma mitte just tavalise arenguga lapsi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare