Jäätmaana seisnud ala peitis endas ka igasugust elanike tassitud prügi, nii olevat sealt korrastamise alguses nii mõnigi külmkapp ja muu kodumasin minema viidud.

“Algusest peale oli minu seisukoht taastada park võimalikult ökoloogiliselt. Kuna tegu ei ole linna esindushaljasalaga, tahtsin säilitada võimalikult looduslikku välimust,” ütles Grišakov.

Glehni-aegse istutusplaani alusel jäeti alles pargis kasvavad tammed, kased ja kuused, kuid nende vahele kasvanud lepad võeti maha. “Palusime geodeetidel sissetallatud rajad täpselt mõõdistada ja need jäid väljakujunenud kohtadesse. Ka pargi reljeefi pole muudetud,” rääkis Grišakov tiikide vahel kõrguvatele mägedele viidates. Glehni-aegsest rahulast oli säilinud üks sild, mille eeskujul otsustatigi ka teised sillad lahendada just graniitkivi kamakate kujul.

Pargi tagaosas on säilinud kõrgendusel kalmukohta tähistav alus valge ristiga, millele on suunatud uued signalisatsiooniga valgustid ja mille vaatlemiseks sobivatesse kohtadesse on sätitud ka eriprojekti järgi tehtud pingid.

Pargi tänavapoolne külg ääristati taastamise käigus rahulale sobivalt kiviaiaga, naaberkrundist eristati sepisaiaga.

1,4 hektari suuruse jäätmaa korrastamine rahula pargiks läks maksma 2,1 miljonit krooni, tööd tegi OÜ Kivisilla.

Soine matmispaik tõi tüli

•• Nikolai von Glehni abikaasa Carolina Henriette Marie matmispäeval, lihavõtte esimesel pühal saabusid hobuste ja tõldadega matustele 30 ümberkaudset mõisnikku koos prouadega.

•• Lossis olid suure söömingu ettevalmistused.

•• Matuserong hakkas minema lossi juurest mäest alla matmispaigale. Mäe all maapind kõikus ja vesi ähvardas üle jala tõusta, prouadel olid aga jalas peened sukad ja kingad.

•• Nii jäidki parunid mäele külmetama, kui kirstukandjad ja leinav abikaasa läbi vesise pinnase matusepaiga poole läksid.

•• Seda kutsutud auvõõrad Nikolai von Glehnile ei andestanud: nii kui matus lõppes, kihutasid nad tuhatnelja kodu poole. Glehn jäi oma lossi lookas laudade taha asjatult üksi ootama.