Aastapäeva hommik
Vaevalt on Arnold Rüütel uhutud aluspüksid jalga saanud, kui Ingrid tuleb dressipükstega ja viskab need sängile.
“Säh, vanamees, pane nüüd need!”
“Need on ju dressipüksid!” vaidleb Arnold. “Kallis naine, ma lähen praegu paraadile, mitte suvilasse kartuleid võtma! Ma pean ikka ülikonnapüksid panema, teistmoodi ei passi!”
“Ja panedki ülikonnapüksid, milles küsimus?” imestab Ingrid. “Dressipüksid käivad viigipükste alla.”
“Armas naine, mis kubujussi sa minust teed!” õhkab Arnold. “Mitu paari pükse ma sinu arvates siis jalga pean panema? Ma ei saa ju niimoodi käiagi! Ja mis siis saab, kui häda peale tuleb? Ma ei leia püksiaukugi kätte!”
“Ära nüüd vaidle!” pahandab Ingrid. “Mis asja sa kogu aeg vaidled! Ise vana inimene, aga muudkui vaidleb! Sa pead ju mitu tundi seal paraadil seisma, vaata kui tõmbab tuul läbi, mis siis saab? Peab soojalt riidesse panema! Näh, see kampsun tõmba ka selga!”
“Armas eit, mida sa ometi teed!” ahastab Rüütel ja pühib laubalt higi. “Mul on juba kolm kampsunit üksteise otsas, palitu ei mahu varsti enam selga!”
“Ega sa siis palituga lähe, hullvaim!” turtsatab Ingrid. “Palitu on ju õhuke, voodrit pole ollagi! Pane aga oma vana lambanahkne kasukas selga, see on hea soe!”
“Inimesed hakkavad naerma!” ohkab Rüütel ülikonnapükse dressipükste peale sikutades. Püksinööbid ei taha kuidagi kinni minna, suure punnimise peale üks siiski kinni saadakse, kuid järgmisel hetkel lendab nööp plaksatusega hoopis eest ja veereb kapi alla.
“Vaata nüüd, eit, mis sa said!” ahastab Rüütel. “Nööp tuli eest! Ei, ma pean ikka need dressipüksid alt ära võtma!”
“Ma ei taha sellist juttugi kuulda!” teatab Ingrid. “Ära siis panegi neid nööpe kinni, seome lihtsalt minu vana salli sülle ümber puusade, see hoiab püksiaugu soojas. Kes see sulle kasuka alla näeb?”
“Naine, mida sa minuga teed?” oigab Rüütel, kuid ei suuda vastu hakata ning laseb endale salli niuete ümber mässida ja kandadeni ulatava kasuka selga ajada.
“Pane nüüd veel kahed villasokid,” õpetab Ingrid, “mina topin sulle saabaste sisse vanu ajalehti, need hoiavad hästi sooja. Kõige tähtsam on see, et jalad külma ei saaks! Sooh, nüüd on hästi vooderdatud küll! Tõmba jalga!”
“Ma ei saa üldse käia!” hädaldab Rüütel, kui ta lõpuks valmis on. “See villane vest, mille sa mulle särgi alla, palja ihu peale panid, sügeleb koledasti, aga sügada ei saa! Issand jumal! Eit, miks sa mind sedasi piinad?”
“Mina tahan, et sa paraadil ei külmetaks!” seletab Ingrid. “Nüüd on mul süda rahul, oled soojalt riides. Noh, hakka nüüd minema, muidu jääd hiljaks!”
Ingrid seob vanamehe läkiläki lõua alt sõlme ja lükkab vaevaliselt vaaruva Arnoldi trepikotta. Ise tõttab ta kööki. Seal hakivad Tarmo Mänd ja Rein Veidemann kartulisalatit, ruudulised põlled ees.
“Noh, kuidas läheb?” pärib Ingrid.
“Ehk aitab juba nendest hapukurkidest?” küsib Mänd süngelt ja pühib nuga. “Palju ma neid lõigun?”
”Oi, veel tuleb lõigata!” arvab Ingrid. “Mõtle, kui palju inimesi tuleb! Rein, kuidas sul munade hakkimine läheb?”
“Mina tahan tegelikult natuke protesteerida,” vastab Veidemann mossis näoga. “Mina tulin härra presidendile pühadekõnet tooma, aga nüüd pean kartulisalatit valmistama!”
“Rein, ma palun!” paneb Ingrid käed kokku. “Me ei jõua muidu õigeks ajaks valmis! Haki nüüd need munad ära, ja kui sa valmis saad, siis võta viinerid kile seest välja. Mul on veel tuhat tööd! Oh, see vabariigi aastapäev võtab täitsa võhma välja!”
Ingrid läheb ahju juurde ning uurib, kuidas on kerkinud õunakook, mida ta õhtul külalistele pakkuda kavatseb. Üks mõte on teda jälitanud hommikust saadik – kas Hando Runnel tuleb? Elutöö preemia saanud inimesed ju ikka tavaliselt kutsutakse... Ingrid loodab seda ja samas kardab ka. Kas tal jätkub jõudu oma nägu valitseda, kui Runnel telekaamerate ees tema kätt surub? Vanemees ju ei tea nende kunagisest romansist midagi... Eks see oligi tegelikult ammu, siis kui Arnold veel EPA rektorina töötas. Siis olid rektoriproua ja noore poeedi teed esimest korda ristunud. Runnel oli siis veel pikk, tumedate silmadega, piltilus mustaverd mees... Ja kui andekas! Iga päev poetas ta Ingridi postkasti oma uusi värsse. Need hullutasid, ajasid pea segi ja ihu kuumaks. Ingrid luges neid salamahti ja põletas kohe ära, kuid imelised värsid ei läinud meelest ja kummitasid teda nii päeval kui öösel. See oli ilus aeg! Ingridile oli kirglik luuletaja tegelikult hullupööra meeldinud, aga praktiline meel sai temast siiski võitu – Arnoldil oli ikkagi kindel sissetulek, lootus personaalpensionile... Runnel oli tollal ikka väga vaene, kandis pintsaku all särgi asemel kalavõrku. Aga nüüd nagu selgest taevast – Hando Runnelile elutöö eest
300 000 krooni! Ehk oleks pidanud tookord teisiti otsustama?
Ingrid vaatab end peeglist. Jaa, aastad on oma töö teinud... Aga ega Handogi nooremaks pole läinud. Tore, kui ta siiski tuleks!
Seal kostab trepikojast oigeid. Ingrid kiirustab sinna. Arnold lebab keset põrandat nagu suur kilpkonn ja liigutab aeglaselt oma liikmeid.
“Issand halasta, mis sinuga juhtus!” ahastab Ingrid. “Mina mõtlesin, et sa oled ammu paraadil!”
“Kus ma siis saan seal olla!” kaebab Arnold. “Sa oled mu nii paksult riidesse toppinud, et ei saa istuda ega astuda. Näe, kukkusin selili, aga enam püsti ei saa, vatte on nii palju ümber!”
Ingrid upitab mehe suure vaevaga jalgele ning aitab trepist alla. Seal võtab autojuht sissemässitud presidendi juba oma hoole alla.
“Oh sa, vana totu!” ohkab Ingrid ja vaatab õrnalt oma vanamehele järele. Ei, pole midagi öelda, ikka armas on see vana karu! Kohmakas küll, aga südame külge kasvanud. Tühja nendest luuletajatest!
Ingrid tõttab tagasi kööki.
