Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi ootab laulupidu isegi magades
Kui Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi räägib, kuidas nad õe Agnessa ja teiste külanoortega vanasti laulsid, siis kasutab ta sõnu: „Puud kuivasid meie ümber ära” või „Öökullid jäid ka vait.” Oma isa laulu kohta ütleb ta: „Kümme kilomeetrit ülespoole ja 20 kilomeetrit allapoole jäi kõik vait.” Räägib ja naerab ise nakatavalt sinna juurde.
See on nii ilus liialdus, et lausa sunnib nautima. Nagu oleks päris muinasjutuvestja juurde sattunud.
„Jälle sa hakkad!” rehmab Ake-tädi – Agnessa – õe jutu peale käega, aga kõhistab ka ise naerda.
Aasta lõpus 80-aastaseks saav Lilli Angelstok ja 76-aastane Agnessa Rõuk on ühed Abhaasia ja Sotši eestlaste laulukoori kõige vanemad liikmed, kes Tallinna laulupeole tulevad. Kokku saabuvad neljapäeval Peterburist – sinna sõidavad nad Musta mere äärest kaks ööd rongiga – bussiga Eestisse külla ligi 30 tolle kandi eestlast, kümmekond neist laulab ka suurel peol.
Neid oleks veel rohkem tulnud, aga passi pärast ei saa. Venemaa kodanikena on neil vaja Eestisse tulekuks Vene välispassi, aga paljudel Abhaasia ja Sotši eestlastel oli selle kehtivusaeg täis saanud ja uute vormistamine võtab loodetust kauem aega.
Tulijad ootavad laulupidu seda enam.
Lilli-tädi võtab mul Sulevis käest kinni ja lausa hüüab: „Ma juba kaks kuud ei saa õieti magadagi. Niiiii ootan laulupidu! Selle mineku nimel praegu elamegi!”
„Mulle meeldis väga, kui me eelmine kord seal kõige ees läksime ja rahvas meid nii rõõmsalt tervitas,” tuletab Ake-tädi meelde laulupeorongkäiku kümme aastat tagasi, kui ta viimati Tallinnas laulmas käis.
Ake-tädi ütleb, et tema lemmiklaulud on „Ta lendab mesipuu poole”, „Viljandi paadimees” ja „Tuljak”. „Terve vald oli kokku aetud...” hakkab ta kohe pihta. Laulab veidi ja teatab siis, et Eesti hümn on ka väga ilus. „Hümni sõnad on mul toas kuskil üles kirjutatud ka ja ma oskan seda laulda küll.”
Lõbus „Lutika-Viiu”
Ake-tädi tegelik trump on aga lõbus lorilaul „Lutika-Viiu”. Kes seda suvel Eestis Ake-tädi esituses kuuleb, võib arvestada, et suvi on korda läinud!
Lõbusa laulu Lutika-Viiust ära laulnud, arvab Ake-tädi ootamatult kurva häälega, et Tallinna-sõidust saab paras katsumus. „Tervis on ikka vilets ja see rongisõit on ka nii pikk. Ei oskagi kohe öelda, kas ma nii väga ootan... Oleks noorem ja elu siin parem, ehk siis ootaks rohkem.”
Kuid lõpetab juba palju reipama häälega: „Aga pole midagi! Süüa on, loomi peame. Peaasi, et hullemaks ei lähe! Elu ongi ju võitlus, peab elama!” naerab Ake-tädi.
Proovi teevad nad enamasti nii, et saavad Sulevist allpool asuvas Salme külas kellegi pool kodus kokku ja laulavad lihtsalt laulud läbi. Eestist on neile saadetud kõik noodid ja puha. Mitu korda alates eelmisest sügisest on Eesti dirigendid käinud Venemaa-poolel Punasel Lagedal kõiki õpetamas.
Ake-tädil on väga hea meel, et Eestist ikkagi viitsiti nendega tegelda ja saadeti dirigente. „Viimane kord oli nii tore noor mees,” ütleb ta lausa õhates.
Nad ei murra selle üle pead, kas laulud on kerged või rasked. Peaasi, et üldse laulukaare alla saab! „Kui on raskemad uued laulud, eks me maigutame siis suud kaasa. Teeme näo, et ikka laulame,” itsitab Lilli-tädi.
Lilli-tädi elurõõm on nakkav. Veab neil kodueestlastel, kes temaga laulupeol tuttavaks saavad.
Istume Sulevi küla kalmistul laua taga. Lilli-tädi vennatütar Lorina ütleb toosti, et oleksime kõik ikka terved ja elusad. Ma lisan, et kõik oleksid ka sama ilusad. „Mis ilu siin enam, vanadus tuleb juba peale!” vastab Lorina. Lilli-tädi vastus tuleb nagu suur-tükist: „Ei tule vanadust peale!” Vaat nii!
Ake-tädi ütleb, et eks vist see laulupeol käik jääb viimaseks. Lilli-tädi paneb käed puusa ja teatab õe jutu peale: „Viie, isegi kümne aasta pärast tuleme ka veel! Tahtmine on nii suur. Pealegi, me laulame kogu aeg, see hoiab meid vormis.”
Peale laulupeol esinemise annab Abhaasia ja Sotši eestlaste koor 6. juulil kontserdi Pärnus. Tellige siis „Lutika-Viiut”!
Eesti keele õpetajat pole
•• Abhaasias Salme ja Sulevi külas elab veel veidi üle saja eestlase, aga noortele eesti keele õpetamisega tekib raskusi.
•• Sulevis on eestlased endiselt ülekaalus, aga Salme elanikest on juba ammu suurem osa armeenlased. Sulevis on eestlased seni jäänud ülekaalu ilmselt vaid sellepärast, et alt Salmest viib üles mäkke väga kehv tee, mis võtab igasuguse soovi sinna elama kolida. Sulevis on raskem elada kui Salmes.
•• Tänavu sügisel kavatsevad sealsed eestlased Sulevi klubis tähistada mõlema küla asutamise 125. aastapäeva. Paraku võib just juubelisügis olla esimene, kus Sulevis pole kedagi, kes lastele eesti keelt õpetaks.
•• Juuni algul suri 73-aastane Irma Nugis, kes üle 40 aasta Sulevi eestlaste lapsi õpetas. Kevadel õppis tema juures kodus neli eesti last ja üks vene poiss. Irma õpetas lapsi kolm esimest klassi, siis pidid nad hakkama Salmes koolis käima.
•• Nüüd ongi kohalikul eestlaste kogukonnal mure: kes hakkab Sulevis lapsi õpetama? Salme külas on õnneks veel eesti keele õpetaja Ilma Sinisalu, kellele Eesti riik tasu maksab. Salme küla koolis käib 11 eesti last, kes kõik saavad eesti keelest vähemalt aru.
•• Romantikat otsivale Eesti tudengile, kes oskab hästi eesti ja vene keelt, oleks aasta Sulevi külas muidugi vägev! Vaba majaga pole seal probleemi. Ainult kas keegi julgeks minna ja kas Eesti Instituut ja kultuuriministeerium aitaksid? Tegemist on ikkagi ühega vähestest endise Nõukogude Liidu küladest (loomulikult väljaspool Eestit), kus eestlased on ülekaalus ja eesti keeles mingil määral veel suheldakse.
Juustukilo hind on 36 krooni
•• Muid suuremaid muutusi pole salmelaste ja sulevlaste elus viimase aastaga toimunud. Abhaasia tunnustamine Venemaa poolt ei mõjutanud nende elu kuidagi.
•• Palju rohkem mõjub eestlastele see, et ülemaailmse kriisi tõttu on langenud sulguni juustu kokkuostuhind. Nad on selle valmistamise meistrid, kuid kui veel aasta tagasi saadi juustukilo eest 120–140 rubla (43–50 krooni), siis praegu vaid 100 rubla (36 krooni).
•• Sulevi küla 125 aasta juubeli pidu peab tulema uhke. Selleks kavatsetakse elu sisse puhuda praegu mahajäetud klubihoonele, mille ehitasid nende esivanemad rohkem kui 80 aastat tagasi.