Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi ootab laulupidu isegi magades

 (6)
Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi ootab laulupidu isegi magades
Abhaasia. Sulevi küla. Lilli Angelstok (vasakult), Agnessa Rõuk ja Jaan Rõuk puhkavad Sulevi surnuaia ees põndakul vilus.Jaanus Piirsalu

Peole saabub ligi 30 Abhaasia eestlast, kümmekond neist laulab ka suurel peol. Tulijaid oleks sealt kandist rohkemgi, aga takistuseks sai passiprobleem.

Kui Ab­haa­sia Su­le­vi küla Lil­li-tä­di rää­gib, kui­das nad õe Ag­nes­sa ja teis­te küla­noor­te­ga va­nas­ti laul­sid, siis ka­su­tab ta sõnu: „Puud kui­va­sid meie ümber ära” või „Öökul­lid jäid ka vait.” Oma isa lau­lu koh­ta ütleb ta: „Kümme ki­lo­meet­rit üles­poo­le ja 20 ki­lo­meet­rit al­la­poo­le jäi kõik vait.” Rää­gib ja nae­rab ise na­ka­ta­valt sin­na juur­de.

See on nii ilus liial­dus, et lau­sa sun­nib nau­ti­ma. Na­gu oleks pä­ris mui­nas­ju­tu­vest­ja juur­de sat­tu­nud.

„Jäl­le sa hak­kad!” reh­mab Ake-tä­di – Ag­nes­sa – õe ju­tu pea­le käe­ga, aga kõhis­tab ka ise naer­da.

Aas­ta lõpus 80-aas­ta­seks saav Lil­li An­gels­tok ja 76-aas­ta­ne Ag­nes­sa Rõuk on ühed Ab­haa­sia ja Sotši eest­las­te lau­lu­koo­ri kõige va­ne­mad liik­med, kes Tal­lin­na lau­lu­peo­le tu­le­vad. Kok­ku saa­bu­vad nel­jap­äe­val Pe­ter­bu­rist – sin­na sõida­vad nad Mus­ta me­re ää­rest kaks ööd ron­gi­ga – bus­si­ga Ees­tis­se külla li­gi 30 tol­le kan­di eest­last, kümme­kond neist lau­lab ka suu­rel peol.

Neid oleks veel roh­kem tul­nud, aga pas­si pä­rast ei saa. Ve­ne­maa ko­da­ni­ke­na on neil va­ja Ees­tis­se tu­le­kuks Ve­ne vä­lis­pas­si, aga pal­ju­del Ab­haa­sia ja Sotši eest­las­tel oli sel­le keh­ti­vu­saeg täis saa­nud ja uu­te vor­mis­ta­mi­ne võtab loo­de­tust kauem ae­ga.

Tu­li­jad oo­ta­vad lau­lu­pi­du se­da enam.  

Lil­li-tä­di võtab mul Su­le­vis käest kin­ni ja lau­sa hüüab: „Ma ju­ba kaks kuud ei saa õie­ti ma­ga­da­gi. Niiiii oo­tan lau­lu­pi­du! Sel­le mi­ne­ku ni­mel prae­gu ela­me­gi!”

„Mul­le meel­dis vä­ga, kui me eel­mi­ne kord seal kõige ees läk­si­me ja rah­vas meid nii rõõmsalt ter­vi­tas,” tu­le­tab Ake-tä­di meel­de lau­lu­peo­rongk­äi­ku kümme aas­tat ta­ga­si, kui ta vii­ma­ti Tal­lin­nas laul­mas käis.

Ake-tä­di ütleb, et te­ma lem­mik­lau­lud on „Ta len­dab me­si­puu poo­le”, „Vil­jan­di paa­di­mees” ja „Tul­ja­k”. „Ter­ve vald oli kok­ku ae­tud...” hak­kab ta ko­he pih­ta. Lau­lab vei­di ja tea­tab siis, et Ees­ti hümn on ka vä­ga ilus. „Hümni sõnad on mul toas kus­kil üles kir­ju­ta­tud ka ja ma os­kan se­da laul­da küll.”

Lõbus „Lutika-Viiu”

Ake-tä­di te­ge­lik trump on aga lõbus lo­ri­laul „Lu­ti­ka-Viiu”. Kes se­da su­vel Ees­tis Ake-tä­di esi­tu­ses kuu­leb, võib ar­ves­ta­da, et su­vi on kor­da läi­nud!

Lõbu­sa lau­lu Lu­ti­ka-Viiust ära laul­nud, ar­vab Ake-tä­di oo­ta­ma­tult kur­va hää­le­ga, et Tal­lin­na-sõidust saab pa­ras kat­su­mus. „Ter­vis on ik­ka vi­lets ja see ron­gisõit on ka nii pikk. Ei os­ka­gi ko­he öel­da, kas ma nii vä­ga oo­tan... Oleks noo­rem ja elu siin pa­rem, ehk siis oo­taks roh­kem.”

Kuid lõpe­tab ju­ba pal­ju rei­pa­ma hää­le­ga: „A­ga po­le mi­da­gi! Süüa on, loo­mi pea­me. Peaa­si, et hul­le­maks ei lä­he! Elu on­gi ju võit­lus, peab ela­ma!” nae­rab Ake-tä­di.

Proo­vi tee­vad nad ena­mas­ti nii, et saa­vad Su­le­vist all­pool asu­vas Sal­me külas kel­le­gi pool ko­dus kok­ku ja lau­la­vad liht­salt lau­lud lä­bi. Ees­tist on nei­le saa­de­tud kõik noo­did ja pu­ha. Mi­tu kor­da ala­tes eel­mi­sest sügi­sest on Ees­ti di­ri­gen­did käi­nud Ve­ne­maa-poo­lel Pu­na­sel La­ge­dal kõiki õpe­ta­mas.

Ake-tä­dil on vä­ga hea meel, et Ees­tist ik­ka­gi viit­si­ti nen­de­ga te­gel­da ja saa­de­ti di­ri­gen­te. „Vii­ma­ne kord oli nii to­re noor mees,” ütleb ta lau­sa õha­tes.

Nad ei mur­ra sel­le üle pead, kas lau­lud on ker­ged või ras­ked. Peaa­si, et üld­se lau­lu­kaa­re al­la saab! „Kui on ras­ke­mad uued lau­lud, eks me mai­gu­ta­me siis suud kaa­sa. Tee­me näo, et ik­ka lau­la­me,” it­si­tab Lil­li-tä­di.

Lil­li-tä­di elurõõm on nak­kav. Veab neil ko­dueest­las­tel, kes te­ma­ga lau­lu­peol tut­ta­vaks saa­vad.

Is­tu­me Su­le­vi küla kal­mis­tul laua ta­ga. Lil­li-tä­di ven­natütar Lo­ri­na ütleb toos­ti, et olek­si­me kõik ik­ka ter­ved ja elu­sad. Ma li­san, et kõik olek­sid ka sa­ma ilu­sad. „Mis ilu siin enam, va­na­dus tu­leb ju­ba pea­le!” vas­tab Lo­ri­na. Lil­li-tä­di vas­tus tu­leb na­gu suur-tükist: „Ei tu­le va­na­dust pea­le!” Vaat nii!

Loe veel

Ake-tä­di ütleb, et eks vist see lau­lu­peol käik jääb vii­ma­seks. Lil­li-tä­di pa­neb käed puu­sa ja tea­tab õe ju­tu pea­le: „Viie, ise­gi kümne aas­ta pä­rast tu­le­me ka veel! Taht­mi­ne on nii suur. Pea­le­gi, me lau­la­me ko­gu aeg, see hoiab meid vor­mis.”

Pea­le lau­lu­peol esi­ne­mi­se an­nab Ab­haa­sia ja Sotši eest­las­te koor 6. juu­lil kont­ser­di Pär­nus. Tel­li­ge siis „Lu­ti­ka-Viiu­t”!

Eesti keele õpetajat pole

•• Abhaasias Salme ja Sulevi külas elab veel veidi üle saja eestlase, aga noortele eesti keele õpetamisega tekib raskusi.

•• Sulevis on eestlased endiselt ülekaalus, aga Salme elanikest on juba ammu suurem osa armeenlased. Sulevis on eestlased seni jäänud ülekaalu ilmselt vaid sellepärast, et alt Salmest viib üles mäkke väga kehv tee, mis võtab igasuguse soovi sinna elama kolida. Sulevis on raskem elada kui Salmes.

•• Tänavu sügisel kavatsevad sealsed eestlased Sulevi klubis tähistada mõlema küla asutamise 125. aastapäeva. Paraku võib just juubelisügis olla esimene, kus Sulevis pole kedagi, kes lastele eesti keelt õpetaks.

•• Juuni algul suri 73-aastane Irma Nugis, kes üle 40 aasta Sulevi eestlaste lapsi õpetas. Kevadel õppis tema juures kodus neli eesti last ja üks vene poiss. Irma õpetas lapsi kolm esimest klassi, siis pidid nad hakkama Salmes koolis käima.

•• Nüüd ongi kohalikul eestlaste kogukonnal mure: kes hakkab Sulevis lapsi õpetama? Salme külas on õnneks veel eesti keele õpetaja Ilma Sinisalu, kellele Eesti riik tasu maksab. Salme küla koolis käib 11 eesti last, kes kõik saavad eesti keelest vähemalt aru.

•• Romantikat otsivale Eesti tudengile, kes oskab hästi eesti ja vene keelt, oleks aasta Sulevi külas muidugi vägev! Vaba majaga pole seal probleemi. Ainult kas keegi julgeks minna ja kas Eesti Instituut ja kultuuriministeerium aitaksid? Tegemist on ikkagi ühega vähestest endise Nõukogude Liidu küladest (loomulikult väljaspool Eestit), kus eestlased on ülekaalus ja eesti keeles mingil määral veel suheldakse.

Juustukilo hind on 36 krooni

•• Muid suuremaid muutusi pole salmelaste ja sulevlaste elus viimase aastaga toimunud. Abhaasia tunnustamine Venemaa poolt ei mõjutanud nende elu kuidagi.

•• Palju rohkem mõjub eestlastele see, et ülemaailmse kriisi tõttu on langenud sulguni juustu kokkuostuhind. Nad on selle valmistamise meistrid, kuid kui veel aasta tagasi saadi juustukilo eest 120–140 rubla (43–50 krooni), siis praegu vaid 100 rubla (36 krooni).

•• Sulevi küla 125 aasta juubeli pidu peab tulema uhke. Selleks kavatsetakse elu sisse puhuda praegu mahajäetud klubihoonele, mille ehitasid nende esivanemad rohkem kui 80 aastat tagasi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare