Endine riigikogu liige Jüri Adams jagas riigikogus peetud erakondade rahastamise teemalise arutelu ettekandes parteide rahastamise sisuliselt kaheks – aeg enne „2003. aasta pööret” ja aeg pärast seda.

Nimelt viis parlament 2003. aasta lõpul läbi väga olulise seaduse ja ka poliitika muudatuse, millega hüppeliselt kasvas erakondadele riigi poolt antava aastase toetuse kogusuurus. Kui eelneval 2003. aastal oli see olnud 20 miljonit krooni, siis 2004. aastal oli see
60 miljonit krooni, kasvades edaspidi veel 90 miljoni kroonini.

„Väga suur osa annetusi puudutavatest normidest, mis olid seaduses enne 2003. aastat, visati sealt välja. Nii et ma ütleksin: arenguruumi veel on, et jõuda 1999. aastale järele. Ja kõige huvitavam 2003. aasta suurtest muudatustest oli see, et selle seadusega keelustati juriidiliste isikute annetused erakondadele,” rääkis Adams.

Nende muudatuste tagajärjed olid Adamsi arvates sellised, mida muudatuste tegijad kas oma vähese elukogemuse, mõõdutunde puudumise või mingitel teistel põhjustel ei osanud ette näha. „Hüppeline toetuste kasv viis põhimõtteliselt valimiskampaaniate rahastamise tüübi muutusele. Kui enne 2004. aastat kogus erakond annetused ja nende baasil viidi läbi valimiskampaania, siis pärast 2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu,” sõnas Adams.

„Juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud,” järeldas Adams. „On teatud asjad maailmas, mida on targem mitte keelata, kuna valdav osa inimesi, kes seda keeldu peaksid enda peale rakendama, ei käsitle seda keeldu vajaliku ja õiglasena ning hakkavad seda tegelikkuses ignoreerima.”

Juriidiliste isikute annetused on põhiliselt säilinud, aga need on võtnud sellise kuju, et ei kajastu enam arvudes, mida erakonnad esitavad riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjonile. „Ilmselt tehakse need annetused suurel määral niimoodi, et mitmesuguste kampaaniakulutuste arved makstakse kinni ja tõenäoliselt sellega kaasneb päris palju raamatupidamislikku võltsimist,” tõdes Adams. „Legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis nii-öelda varikampaaniamajandus.”