Advokaadibüroo: valimislubaduses on hulk küsitavusi

Advokaadibüroo Glik­man & Partnerid heitis juristipilgu parteide valimislubadustele. Kas memorandumit võtta surmtõsiselt või on te­ge­mist pigem poliitilise satiiriga – otsustage ise.

Käesolev dokument on koostatud valimistel osalevate suuremate erakondade valimisprogrammide baasil. Käesolev dokument sisaldab esialgset ja mittetäielikku õiguslikku hinnangut suuremate erakondade valitud valimislubadustele ning ei ole käsitletav lõplikult siduva advokaadi arvamusega. Advokaadibüroo ei garanteeri õiguskaitsevahendite rakendamise absoluutset edukust. Advokaadibüroo ei ole kohustatud käesolevat analüüsi uuendama või täiendama.

* * *

Käesoleva memorandumi koostasid advokaadibüroo Glikman & Partnerid noored advokaadid. Glikman & Partnerid (www.blslaw­firm.com) on Eesti juhtiv äriõigusele ja kohtuvaidlustele spetsialiseerunud advokaadibüroo. Advokaadibüroo Glikman & Partnerid kuulub Eesti, Läti ja Leedu juhtivaid advokaadibüroosid ühendavasse gruppi Baltic Legal Solutions (BLS). Grupis töötab ligi sa­da juristi ja advokaati, kes nõustavad nii rahvusvahelisi kui ka kohalikke ettevõtteid kõigis Baltikumi äriõigust ja kohtuvaidlusi puudutavates küsimustes.

Austusega

advokaadibüroo Glikman &

Partnerid

I. Erakond Ees­ti­maa Rohelised: tööaja vähendamine ja robotid

Erakonna Eestimaa Rohelised ja vabade kodanike (edaspidi nimetatud Rohelised) valimisplatvorm peaks rõõmustama neid, kes soovivad iganädalase tööaja pikkuse vähenemist. Rohelised asuvad juurutama ajaefektiivse tööaja põhimõtet, mille tulemusel lüheneb normaaltööaeg 40 tunnilt nädalas 32 tunnile nädalas. Kuna niimoodi saavad tööealised elanikud rohkem puhata, siis peaks pikemas perspektiivis pikenema inimeste töövõime periood ja seetõttu kogunema summa summarum ka suurem maksutulu, mis võimaldab maksta nii suuremat palka kui ka pensioni. Lubaduses peituvad aga mitmed küsitavused. Kui tööaeg väheneb 32 tunnile, siis mis garanteerib, et inimesed hakkavad ka viiendiku võrra efektiivsemalt tegutsema, et säilitada olemasolev palk? Või väheneb siiski viiendiku võrra ka palk? Kui palk väheneb, siis kuidas saab sissetulekust sõltuv pension suureneda? Kuigi nendele küsimustele platvormist vastust ei saa, saab sealt vastuse, mis peaksid Roheliste hinnangul olema nn eelisarendatavad majandusharud, millega eestlane peaks selle 32 tunni jooksul tegelema. Nendeks on mahepõllumajandus ja robotite arendamine. Ka kodumajapidamistes.

‘

Mis mõju on nendel lubatustel valijatele ja kuidas ennast kaitsta? Kas Rohelised soovitavad töölepinguid ühepoolselt muuta – korrigeerides nii tööaega kui ka makstavat palka? Sellises olukorras saab töötaja kasutada lepingulisi õiguskaitsevahendeid: täitmisnõue lepingu täitmiseks pluss nõue saamata jäänud palga osas. Robotite üleriigilise kasutuselevõtu puhul on õiguskaitsevahendid kahjuks piiratumad. Ühe võimalusena soovitame kaaluda deliktiõigusliku nõude esitamist isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasuse pinnalt. Isiklikuks õiguseks, mida kahjustatakse, oleks isiku õigus eraelu kaitsele.  Kunagi ei tea, mida tegelikult jälgib teie elutoas vaikselt tolmu imev robot või kelle jaoks ta infot kogub.

II. Isamaa ja Res Publica Liit: lepingu sõlmimine valijaga

Isamaa ja Res Publica Liit (edaspidi nimetatud IRL) näitab oma valimiskampaanias üles tahet kõiki lubadusi täide viia väga siduvas vormis. Leping on seaduse kohaselt tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. IRL-i poolt igaühe postkasti saadetud lepinguprospektis võtab IRL endale konkreetsed kohustused. Seetõttu võib eeldada, et IRL tõepoolest soovib sõlmida iga valijaga lepingu.

Lepingu sõlmimine eeldab tahteavalduste mõlemapoolset esitamist. IRL on omapoolse tahte avaldanud prospekti postkasti saatmisega. Valija peab omapoolset tahet avaldama hääle andmisega. Mismoodi aga valija hääle andmist hiljem tõendab? Hääletamine on ju salajane. Selleks peaks IRL-ile valija hääle andmise tõendamiseks oma valimistoiminguid filmima või muul viisil salvestama.

Peale selle nähtub, et lepingu jõustumise eeltingimuseks ei ole mitte IRL-i poolt vajalikul arvul mandaatide saamine, piisab vaid IRL-i kandidaadi poolt hääle andmisest. Mis siis, kui IRL vajalikke mandaate ei saa? Tundub, et seda võimalust on peetud ebatõenäoliseks.

Mis saab siis, kui IRL lepingut ei täida? Lepingu rikkumise korral peaks olema võimalik rakendada kõiki seadusega ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Näiteks saaks nõuda kohustuse täitmist. Kuivõrd kõnealusel juhul on enamiku kohustuste täitmine hajutatud nelja aasta peale, siis võib juhtuda, et täitmisnõuet ei saa enne nelja aasta möödumist esitada.

Kuna lepingu tähtaeg on tõenäoliselt neli aastat, ei pruugi olla kasu ka lepingu ülesütlemisest, sest leping on selleks ajaks lõppenud. Samas leidub ka kohustusi, mille täitmist saaks nõuda varem: näiteks emapension, mida lubatakse rakendada alates 2012. aastast, ja sotsiaalmaksule ülempiiri kehtestamine, mida lubatakse käesoleval, 2011. aastal. Täitmisnõudele järgneva lepingu ülesütlemisega vallanduks rida küsimusi: mis saab ülesütlemise tagajärjel IRL-i liikmetest riigikogus, kui kas või üks valijatest ütleks lepingu üles? Kas IRL-i liikmed peaksid sellisel juhul riigikogust tagasi astuma? Leping sõlmitakse ju MTÜ-ga Erakond Isamaa ja Res Publica Liit, mitte konkreetse kandidaadiga ega IRL-i juhatuse liikmega, kelle allkirjaga leping valija postkasti pandi. 

Mis saab siis, kui lepingut ikkagi rikutakse ja keegi esitab IRL-i vastu kahjunõude saamata jäänud emapensioni hüvitamiseks, kui emapensioni ei rakendata, või maksukoormuse alandamata jätmisest tekkinud kahju hüvitamiseks või kõrgharidusele kulutatu hüvitamiseks, kui tasuta kõrgharidust ei rakendata jne?

Kõike seda arvesse võttes: kas tegemist on ikka lepinguga, mitte valimisreklaamiga ehk ettepanekuga teha pakkumus, millel ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi? Tegemist võib olla ka näiliku tehinguga, mis on tühine algusest peale. Või ei ole lõppkokkuvõttes neil kahtlustel alust – vaevalt hakkab IRL hiljem väitma, et valimislubaduste täitmist ei saa nõuda, kui IRL valimisi ei võida, või et mingit lepingut ei ole kunagi sõlmitudki.

III. Eesti Reformi­erakond: streigiõigu­se ühemõtteline defineerimine

Eesti Reformierakond (edaspidi nimetatud Reformierakond) lubab oma programmis muu hulgas vastu võtta uue kollektiivse töötüli seaduse, mis väidetavalt tugevdab tööturu osapooli ja reguleerib ühemõtteliselt streigiõiguse.

Sellest lubadusest aga ei tulene, miks näiteks tööandjad või töötajad seepärast nüüd just Reformierakonna esindaja poolt peaksid hääletama. Pigem tekib küsimus: mis siis kehtiva seadusega valesti on ehk miks ja kelle huvides seda on vaja muuta?

Samuti ei selgu valimislubadusest, mismoodi uus seadus tööturu osapooli tugevdaks ning kas ja miks osapoolte tugevdamine on üldse vajalik või võimalik. Kas praegused töötajate organisatsioonid on liiga nõrgad ja seepärast on neid vaja tugevdada? Või vastupidi – töötajad oma streigiähvardustega hakkavad kujutama liiga tugevat jõudu, mistõttu on vaja tugevdada tööandjate õigusi?

Edasi peame küsima: mida seadusemuudatuse ühe eesmärgina tähendab „streigiõiguse ühemõtteline defineerimine”? Kehtiv kollektiivlepingu seadus defineerib streigi järgmiselt:  „Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.” Mainitud definitsioon ütleb vägagi ühemõtteliselt, et streigi eesmärk on saavutada järeleandmised tööandjalt – seega ei ole tegemist mitmemõttelise definitsiooniga.

Kas ei ole asi pigem selles, et kehtivas seaduses on tegemist töötajate liiga ühemõttelise nõudeõigusega, mis tuleks kiiresti tööandjate kasuks ümber kujundada? Ehk et kui streigiõiguse sisu muutmine ehk kitsendamine mingis suunas ongi uue kavandatava ühemõttelise definitsiooni eesmärk, siis seda võikski selgelt öelda. Selle tulemusena võiks lisanduda veel mõni tööandjast valija.

IV. Eesti Keskera­kond: monopoolsete ettevõtete hinna­kujun­duse kontroll

Eesti Keskerakonna (edaspidi nimetatud Keskerakond) valimislubadustest ilmselt huvitavaimate hulka kuuluvad need, millega Keskerakond vastandab ennast võimuerakondadele.

Keskerakond leiab näiteks, et kohaliku omavalitsuse üksustel peab olema õigus kontrollida elutähtsaid üldkasutatavaid kommunikatsioone ja taristuteenuseid ning võimalus reguleerida teenuseid osutavate monopoolsete ettevõtete teenuste kvaliteeti ja hinnakujundust.

Tegemist on selles mõttes huvitava tegevuskavaga, et alles hiljuti jõustus nn monopolide ohjeldamise seadus (millega tehti vastupidist ehk anti kohalike üldhuviteenuste tariifide reguleerimine üle konkurentsiametile ja vastavalt siis võeti see pädevus ära kohalikelt omavalitsustelt). Nimetatud seadus oli ajendatud eelkõige sellest, et seadusandja hinnangul omavalitsused kas ei saanud tariifide reguleerimisega hakkama (näiteks puudus vajalik oskusteave ja tööjõuressurss) või ei lähtunud piisavalt majanduslikest kaalutlustest (näiteks hoiti tariife sotsiaalsetel kaalutlustel kunstlikult allpool tegelikke kulusid, kuigi pikas perspektiivis polnud see jätkusuutlik). Nüüd aga on korraga välja käidud mõte, et tegelikult oli vana süsteem parem kui uus, kuigi uus ei ole veel õieti käima läinudki ja kindlasti tuleb esimesel võimalusel uuesti kõik ümber teha.

Kuidas selline olukord, kus lühikese aja jooksul muudetakse sama regulatsiooni mitmel korral eelnevaga vastupidiseks, on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, ei ole ilmselt keegi analüüsinud. Aga peaks. Võib arvata, et konkurentsiamet on teinud vahepeal olulisi kulutusi oma pädevuse laienemiseks, sh palganud juurde tööjõudu ja muul viisil valmistunud kohalike kommunaalettevõtjate hindade kontrollimiseks. On samavõrd tõenäoline, et ka kommunaalettevõtjad on harjunud uue olukorraga, kus nende tariife kontrollitakse mitte kohalikul tasandil, vaid riiklikult.

Võttes arvesse, et seadusandja on alles hiljuti teinud otsuse, et edaspidi võiks kohalikke kommunaalettevõtjaid reguleerida konkurentsiamet, mitte kohalik omavalitsus, peaks õiguskorra stabiilsuse tagamise eesmärgil vähemalt niikaua ootama, kuni on ikkagi selge, kas on olulist vajadust uuesti kannapööret teha. Seda enam, et mõlema variandi puhul peaks olema reguleerimise tulemus sama, s.o kohalik kommunaalteenus samaväärse kvaliteedi ja hinnaga. Miks peaks sellisel juhul üldse valijale korda minema, kumb variant kasutusel on?

V. Sotsiaaldemok­raatlik Erakond: võrdse töö eest võrdne palk

Sotsiaaldemokraatlik Erakond (edaspidi nimetatud SDE) peab oluliseks, et võrdse töö eest makstaks võrdset palka. Naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks tuleb tõsta nn naistetööde palku. Selleks et iga tööandja maksaks oma nais- ja meestöötajatele võrdväärse töö eest võrdset palka, annab SDE tööinspektsioonile tagasi vastava järelevalveõiguse. Advokaadile jääb arusaamatuks nn naistetööde legaaldefinitsioon. Kas sotsiaaldemokraadid peavad naistetööde all silmas ameteid, kus töötavad peamiselt naised (meditsiin, haridus jne)? Sellisel juhul ei ole küsimus mitte soolises diskrimineerimises, vaid teatud sektorite väikestes palkades – vaevalt et koolijuht maksab meessoost algklassiõpetajale 30 protsenti rohkem palka kui naisõpetajale.

Arusaamatuks jääb ka, miks sotsiaaldemokraadid soovivad võrdõiguslikkuse voliniku pädevust anda tööinspektsioonile. Eestis on olemas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kes iseseisvalt jälgib soolise võrdõiguslikkuse seadust ja võrdse kohtlemise seadust. Kas sotside hinnangul leiab sooline diskrimineerimine aset ainult töösuhetes või on voliniku institutsioon tänapäeva Eestis üleüldse üleliigne? Või oleks tööinspektsioon kuidagi efektiivsemalt toimiv järelevalveorgan? Milline oleks siis tööinspektsiooni pädevus vastavate kaebuste menetlemisel?

Sellele küsimusele kahjuks platvormist vastust ei leia. Kas vähem makstud töötajad hakkaksid tööinspektsiooni kaudu puudujäävat osa juurde nõudma? Ja kelle vastu see nõue esitataks? Arvestada tuleb, et riigil ei ole patustanud tööandjalt regressi korras riigi poolt korvatud palgaraha tagasinõudmise õigust, sest töötaja ja tööandja olid lepingu sõlmimisel vabad. Töötaja lepib väiksema palgaga enamasti põhjusel, et ta ei tea, mis on optimaalne summa, mida võtta läbirääkimistel alguspunktiks. Seda puudust saaks korvata aga statistikaamet, kes inimesele arusaadavas keeles võiks avaldada andmeid eri ametikohtade keskmiste palkade kohta.

VI. Eestimaa Rahvaliit: rahvapanga loomine

Eestimaa Rahvaliidu (edaspidi nimetatud ERL) programmis on kalanduse, jahinduse ja maaelu väärtustamise kõrval huvitav lubadus teha Tallinnast finantsteenuste keskus ja moodustada rahvapank. Rahvaliidu majanduspoliitika seisab põhimõttel, et finantssüsteem peab vastama riigi elanikkonna huvidele. Niisiis rahvapanga tegemine.

Seadus sätestab panga tegemiseks selged ja üsna karmid nõuded: finantspoolelt peab panga asutamisel sisse makstud aktsiakapital olema võrdne vähemalt viie miljoni euroga ja panga aktsiakapitalina võib näidata ainult reaalselt sissemakstud summasid; panga asutamisel võib aktsiate eest tasuda ainult rahas, samuti ei või panga asutamine toimuda aktsiate avaliku märkimise teel.

Rahvaliit ei mõtle ilmselt rahvapanga asutamise all hoiu-laenuühistute moodustamist, mis mõnes maapiirkonnas ka praegu tegutsevad. Mida uut siis täpsemalt võiks Rahvaliit rahvapanga tegemise lubaduse all valijale pakkuda? Kuna aktsiate avalik märkimine ei ole lubatud, siis ilmselt lubab Rahvaliit teha ise panga aktsiakapitali viie miljonit euro suuruse sissemakse ja hakata jagama sellest pangast rahalisi vahendeid kooskõlas elanikkonna huvidega. Suurepärane.

Jääb loota, et Rahvaliidul on sissemakseks rahalised vahendid olemas, muidu nad ju ei lubaks. On ka välja selgitatud elanikkonna üldine huvi – eeldatavasti on selleks madala intressi ja tagatiseta laenude saamine loodavast rahvapangast. Kahjuks väga pikka iga sellele pangale ennustada ei saa. Loodetavasti ei põhine ka Tallinnast finantsteenuste keskuse loomise lubadus üksnes rahvapanga ideel, vaid peidab endas ikka enamat. Mida täpsemalt, jääb kahjuks valimisprogrammist selgusetuks.