Aeg istutada suvelilli
Begooniaid kasvab kogu maailma troopilistel aladel koguni 900 liiki, kõige rohkem on neid Lõuna-Ameerikas. Begoonial ongi huvitav asümmeetriline lehekuju ja inglise keeles kutsutakse teda elevandikõrvaks. Enamik begooniatest on totipotentsed ehk hea regeneratsiooni-võimega, nad on võimelised lehepistikust või leheosast tervik-organismi moodustama. Begooniate hulka kuulub isegi põõsaid ja pealistaimi. Kõige populaarsemad on mugul- ja roosbegooniad. Kalmistutaimedena ongi begooniad populaarsed just vähenõudlikkuse ja pika õitsemisea tõttu. Tänavune moe-värv on vanaroosa. Niisugune on roosbegoonia sort “Borias”. Mugulbegoonia uued sordid on tumepunaselehised, näiteks uus sordirühm Mocca.
Mugulbegoonia õisi võib ka süüa ja garneeringuks kasutada. Poest ostetud taimi salatiks ei maksa teha, sest aiandites töödeldakse neid mitmesuguste kemikaalidega. Kel tahtmist, saab mugul- või roosbegooniat ka külmavabas ruumis ületalve hoida. Alati õitsev begoonia on ühe-aastane taim ja tema elu lõpeb sügiskülmadega.
Lemmaltsasid (Impatiens) on Eestis pikka aega kasvatatud. Peaaegu unustusehõlma on vajunud varem populaarne ühe-aastane Indiast ja Kagu-Aasiast pärit balsamiin- ehk aedlemmalts. Nüüd kasvatatakse enim sultan-lemmaltsa (I. walleriana) ja hertsog-lemmaltsa (I. schlechteri). Kõige populaarsem on kogu suve rikkalikult õitsev hertsog-lemmaltsa sordirühm New Guinea Hybrids. Kogu maailmas kasvab 850 liiki lemmaltsasid, enamik neist Indias. Aafrikas leidub 109 liiki, Euroopa on looduslikuks koduks vaid ühele liigile.
Aeddaaliat ehk jorjenit (Dahlia x hortensis) tuntakse peamiselt kõrgekasvuliste sortidena. Üheaastasena kasvatatakse kääbusdaaliat. Aretajad ei ole jäänud loorberitele puhkama ja uued sordid ületavad olemas-olevaid üha erilisema õievärvi, kuju ja lehetooni poolest. Purpurpunase lehestikuga on uus daalia sordirühm Dark Angel Dragon Ball. Rahvapäraselt kutsutakse jorjenit veel neitsisõleks.
Kuldkakrad ja nelgid
Vähe tuntud suvelill on Lõuna-Aafrikast pärit Eckloni kuldkakar (Osteospermum ecklonis). Vahva palju harunev taim õitseb sügisvihmadeni välja. Tuntud amplipelargoonide kõrval võib suvelillepeenras kasvatada inglise ehk suureõielist pelargooni. Neilgi on mood teinud vallatusi ja uued suureõielised pelargoonid on hoopiski väikeste õitega, nagu näiteks inglise pelargooni sordirühm Angel Eyes.
Hurmavat lõhna levitab hiina nelk (Dianthus chinensis). Toredat avastamist pakub lõvilõug, mille kahehuulelised õied avanevad, kui neid keskelt oskuslikult vajutada. Suvist melu toob aeda värvirõõmus Lõuna-Aafrikast pärit nemeesia ehk sitsilill, mille õievärvi skaala varieerub valgest siniseni. Sageli on õied kahe- või mitmevärvilised.
Väga rammusat mulda suvelilled ei vaja. Piisab heast kompostmullast või valmis segatud rõdukastitaimede mullasegust, mida lisatakse aiamulla hulka. Põua ajal vajavad lopsaka lehestikuga ja ennastunustavalt õitsevad taimed ka kastmist.
Oluline on kastmine esimestel palavatel nädalatel pärast istutamist. Hiljem kasvatavad taimed juured sügavamale ja pole kuivuse suhtes enam nii tundlikud. Väetada on mugav enne kastmist või vihma granuleeritud täisväetistega, mida raputatakse mullapinnale vastavalt juhisele. Vältima peaks väetise sattumist lehtedele ja õitele – see võib taime põletada.
