Aet Maasik taastab krohvi alla peidetud maalinguid


VÄÄRTUS Vanalinna laed ja seinad on avastamata maalinguid täis
VANALINN Laia ja Suurtüki tänava nurgal asuva maja katusekorrusel töötab hallipäine daam, kes terve oma tööinimesepõlve on seotud olnud arhitektuuri ja restaureerimisega. Aet Maasik, nii on tema nimi, kõneleb, et lõpetas 1959. aastal keskkooli ja astus sisse õppeasutusse, mis praegu kannab nime Kunstiülikool.

“Teine ülikooliaegne praktika õnnestus mul läbi juhuse teha teadusliku restaureerimise töökojas selliste vanameistrite nagu Elmi Üpruse ja Villem Raami käe all, kes tollal veel täies elujõus olid. Seejärel tegelesin vahepeal mõne aasta Eesti Projektis uue arhitektuuriga, siis suundusin taas tagasi oma armastatud restaureerimise peale,“ meenutab praeguseks väga mitmetele põlvkondadele ise restaureerimist õpetanud daam.

##MAALINGUID TAASTATAKSE KOHA PEAL. “Vanade maalingute taastamisega sain isiklikult käe valgeks konsistooriumi majas Toompeal, vahetult peale uue vabariigi algust,“ jutustab Aet Maasik eesti restaureerimise ajalugu läbi enda persooni edasi.

“Ühel hetkel tundus kuidagi, et restauraatoreid on vähe ja tuleb endal proovida, “ nendib ta.

Milline on restauraatori amet? “Hästi palju loomingulist mõtlemist, teadmisi materjalidest ja loomulikult ka annet läheb meie alal vaja. Huvi, kannatlikkust – kõik need maalingud taastatakse tavaliselt ju koha peal. Väga ebastabiilsetes tingimustes. Harv ei ole olukord, kui restaureerija pahaste töömeestega ühes ruumis nokitseb ja need ei saa aru, mida ta seal passib juba mitmendat nädalat. Koperdab ees oma redelite ja kodinatega,“ teeb Aet Maasik töömehi järele ja hakkab naerma.

EESTI ON RESTAUREERIJATE MAIUSPALA. Terve Eesti Vabariik ühes oma rikkaliku mõisaarhitektuuri ja säilinud vanade linnaosadega meelitab siia restaureerijaid mujaltki. Sugugi mitte nende mõistes väikese palga pärast. Vantaa restaureerimiskool näiteks saadab oma õpilasi tihti siia niisama staĻeerima – neil endal sellist rikkust lihtsalt kasutada pole.

Enamikul naabritest ei olegi peale teoreetilise osa suurt millegi najal õpetada.

Aet Maasik selgitab, et pikka aega valitses arvamus, et Eesti aladel elasid sellised kokkuhoidlikud ja karmid inimesed, kes oma kodusid ja üldkasutatavaid hooneid suurt ei kaunistanud. Suures osas hakkas see arvamus ümber kujunema alles peale praeguse vabariigi taassündi.

“Vanadele maalingutele pandi paras põõn juba ilmselt klassitsismi ajal, kui oli suurmood kõik maalingud üle võõbata, nikerdused varjata või hävitada jne. Punkt kaks hävitati suur osa vanadest rikkustest esimese vabariigi ajal, mil samuti lokkas minimalism ja kammitsetus. Nii et nõukogude aega nii väga süüdistada ilmselt ei saagi, igatahes mitte rohkem kui sellele eelnenud perioode.“

Tegelikult on terve Tallinna vanalinn maalinguid täis, üht-teist on tulnud välja inimeste korteritest, näiteks üks viimase aja vapustavamaid laemaalinguid Pikal tänaval, mille leidmine oli Maasiku ütluse kohaselt sondeerija pime õnn.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare