Agu Uudelepp: Wikileaksi tegevus on loomult propagandistlik

Propaganda kõige üldisem definitsioon käsitleb seda tegevust kui informatsiooni levitamist kellegi hoiakute ja käitumise mõjutamiseks levitajale sobivas suunas ning sellest lähtuvalt on Wikileaksiga seonduv problemaatika igati propagandistlik, leidis propagandauurija Agu Uudelepp.

„Info avaldajatel on oma eesmärgid, mida üritatakse saavutada, ning teiselt poolt on alanud vastutegevus edasiste lekete ärahoidmiseks. Kellegi tõsiseltvõetavuse rikkumiseks talle üldmõistetava ränga sildi külgekleepimine on iidne tehnika,” ütles Uudelepp.

„Kui Julian Assange on tõesti mingites seksuaalkuritegudes süüdi, oli temast ürgrumal USA-le kinnas heita. Kui mitte, siis tõestab tema vahistamine teesi, et ka demokraatlikud riigid on valmis oma huvide eest ebademokraatlikult seisma ja Wikileaks on oma eesmärgi täitnud veel paremini kui saladokumente avaldades,” lisas ta.

Uudelepa hinnangul ei ole Wikileaksi puhul sihikul mitte USA, vaid süsteem ja võim laiemalt.

„Võimukriitikas kui sellises pole ju midagi uut ning Wikileaksi fenomen seisneb pigem uute vahendite rakendamises vana agenda teenistusse,” selgitas ta.

Küsimusi tekitab ka see, miks Wikileaks on otsustanud avaldada dokumente võrdlemisi aeglases tempos. Kui kokku olevat lekitajate valduses 250 000 dokumenti, siis pooleteise nädalaga on nendest avalikuks tehtud vaid 1060.

Wikileaks suudab hoida tähelepanu endal

Uudelepa sõnul otsistakse info avaldamise kiiruse määramisel alati tasakaalu mahu ja huvi vahel.

„Kui avaldada kõik ja korraga, muutub liigsuur hulk infot müraks, mis hakkab sõnumina iseennast summutama. Kui avaldada liiga aeglaselt, muutub ühel hetkel rutiiniks ja enam ei huvita,” lisas ta.

Praegu on Uudelepa hinnangul Wikileaks suutnud üsna kenasti ülal hoida tempot, mis hääbuma hakkava huvi uuesti üles viib ja parajat põnevusfooni hoiab.

„Kenasti on ka valitud teemasid, mida käsitleda: kollase meedia formaati ideaalselt klappiv diplomaatide mitte just kõige diplomaatilisem suhtumine Venemaa või Euroopa riikide liidritesse, mis viis huvi kiiresti kõrgele, edasi kasvõi Eesti, Läti ja Leedu kaitseplaanid NATO-s, mis pani Poola sõna võtma, nüüd ka kübersõda ning pronksiöö, mis tekitab meis põnevust,” arvas Uudelepp.

„Sellise tilgutamisega hoitakse üleval oma tähtsust ning üritatakse debati sisu ja tempot dikteerida. Kes seda suudab, on infosõjas võtmepositsioonil,” jätkas ta.