Ilmselt ei ole Eestis teist nii tarka ning asjakohast inimest AIDSi alal kui Nelli Kalikova – AIDSi ennetuskeskuse juht. Ta oli lahkelt nõus MEGA AIDSiaastapäevale pühendatud projekti tegemisele kaasa aitama ning selgitas AIDSialast ennetustööd Eestis sellest ajast, kui seda siinmail esimest korda märgati.

Kalikova aruandest selgub, et esimene ametlik teade meditsiiniüldsusele AIDSi juhtumist Nõukogude Liidus tuli 1985 aasta lõpus. See oli NLiidu Tervishoiuministeeriumi käskkiri nr.776, mis oli dateeritud 10.06.85 ja selle lisana oli toodud metoodiline kiri, milles oli räägitud sellest esimesest juhtumist. Seoses “raudse eesriidega” objektiivne informatsioon HIVist ja AIDSi epideemiast oli riigis väga puudulik.

Venemaa meedia avaldas erinevaid AIDSi epideemia tekke teooriaid, kuid kõige rohkem räägiti sellest, et HIV on Pentagoni ehk USA Kaitseministeeriumi laborites välja töötatud bioloogiline relv, mida on kasutatud inimeste peal Ameerikas.

Informatsiooni politiseerimine viis üldsuse tähelepanu kõrvale AIDSi epideemia tegelikest põhjustest ja leviku mehhanismidest. Eestis objektiivse info allikaks oli põhiliselt Soome televisioon, välismaa raadiosaated ja teaduslik-meditsiiniline kirjandus. Selle tõttu piirdus kuni 1988. aastani Eesti üldsuse teavitamine HIVi epideemiast maailmas mõne ajaleheartikliga.

Esimene HIVi nakatunu 1988. aastal

Esimene HIV-nakkuse juhtum Eestis diagnoositi 1988. aasta lõpus, niisiis enne seda, kui probleem oli ühiskonnas teadvustatud.. Esimene AIDSi juhtum ja ühtlasi ka esimene AIDSist tingitud surmajuhtum oli 1992. aastal. Kuna patsient oli küllaltki kuulus inimene, siis see juhus leidis kajastamist meedias ja vallandas ühiskonnas diskussiooni nii AIDSi kui sellega seoses oleva eetika teemadel.

Esimesed infokampaaniad meedias ja massilised AIDSivastased üritused algasid 1992.-1993. aastatel. Sihtgrupiks oli siis ühiskond tervikuna ja nende kampaaniate kasutegur oli suhteliselt väike. Põhiliselt olid nad informatiivset laadi – levitati infot ja kirjandust selle kohta, mis on AIDS, kuidas ta levib ja kuidas seda vältida.

1987. aastal oli loodud esimene AIDSi labor Eestis ja juba 1988 aastaks oli loodud terve võrgustik neid laboreid üle kogu riigi.

Tervishoiuministeeriumi käskkirjaga oli muudetud kohustuslikuks doonorivere uuring HIVi osas.

1988. aastal avati esimesed anonüümsed AIDSikabinetid Tallinnas ja Tartus.

1989. aastal koondati HIV-positiivsete uuring ja ravi Tallinnasse, algul anonüümsesse kabinetti, hiljem AIDSi Profülaktika Keskusesse.

AIDSi Profülaktika keskus loodi 1991.a. Tallinna Nakkushaigla baasil ja territooriumil.

1996. aasta mais reorganiseeriti tollane AIDSi Profülaktika keskus AIDSi Ennetuskeskuseks.

Esimene AIDSi probleemidega tegelev valitsusväline organisatsioon loodi Eestis 1990. aastal. See oli Eesti Assotsiatsioon Anti-AIDS, mis tegeles põhiliselt massimeedia, kampaaniate ja massiürituste organiseerimisega, infomaterjalide trükkimisega, noorte koolitusega.

1993. aasta tõi HIV-positiivsete organisatsiooni

1993 aastal loodi esimene Eestis HIV-positiivsete inimeste organisatsioon ESPO. See organisatsioon oli esimene mitte ainult Eestis, vaid kogu endise NLiidu aladel. Algselt see organisatsioon oli loodud kui eneseabigrupp, osutamaks psühho-sotsiaalset abi HIV-positiivsetele inimestele, kuid hiljem selle organisatsiooni tegevus laienes ja mõjutas ka teatud määral AIDSi vastast poliitikat riigis.

1994. aastal loodi valitsusväline mittetulunduslik organisatsioon AIDSi Tugikeskus. Kuna riiklik AIDSi keskus ja Assotsiatsioon Anti-AIDS tegelesid põhiliselt elanikkonnaga tervikuna, siis tekkis vajadus töötada ka konkreetsete sihtgruppidega – homoseksuaalsed inimesed, prostituudid, noored väljaspool kooli, HIV-positiivsed inimesed ja nende lähedased.

Hiljem lisandusid süstivad narkomaanid ja nende vanemad. Kuna tegemist oli üleminekuperioodiga Nõukogude ajalt vaba Eesti ajastule, siis nende mittetulundusühingute esimesed aastad olid üsna rasked, sest riigi poolt esines mittemõistmine ja umbusaldus igasuguse valitsusvälise tegevuse suhtes. Mingil määral olid nad sündinud ka alternatiivina formaalsele ja konkreetse inimesega mitte tegelevale riiklikule süsteemile.

Kuni 1997. aastani oli HIV/AIDSi patsientidele kättesaadav ainult monoteraapia preparaadiga AZTga, millest on eelnevates temaatilistes lugudes juttu olnud.

1997. aasta algusest said patsiendid ka teisi antiretroviiruse preparaate, mis saabusid Eestisse humanitaarabi korras. HIV-positiivsete ühenduse ESPO ja teiste AIDSivastaste organisatsioonide ühiste jõupingutuste tulemusena eraldas riik esmakordselt raha kombineeritud AIDSivastasele ravile sama aasta suvel. Sellele aitas kaasa väga palju ka rahvusvaheliste HIV-positiivsete inimeste organisatsioonide surve.

Riik eraldas raha ka edaspidi, kuid see finantseerimine kattis ainult kahe preparaadi ostmise. Kolmanda preparaadi pidi patsient ostma ise, kuid enamiku patsientide materiaalne kindlustatus ei võimaldanud seda teha, kuna ühe preparaadi maksumus ületab kaks ja enam kordi patsientide kuusissetulekust. Selle taktika tulemusena enamik HIVi patsiente sai kombineeritud ravi kahe preparaadiga, mis ei ole piisav heade kliiniliste tulemuste saamiseks, ja kätkes endas ohtu HIV resistentsete tüvede arenemiseks.

Alates 2001. aastast saavad patsiendid riigi poolt finantseerituna täisväärtusliku kolmest komponendist koosnevat ravi.

Narkomaanid said tähelepanu alles 1997. aastal

Esimene narkomaanide nõustamise ja süstalde vahetamise programm Eestis sai alguse1997. aasta kevadel. Projekti käivitamine oli seotud süstivate narkomaanide arvu plahvatusliku tõusuga viimastel aastatel. Süstalde vahetamise programmi finantseeris osaliselt Eesti riik ja osaliselt Open Society Institute New Yorgist. Sama aasta sügisel käivitus Eesti esimene metadooni võõrutusravi programm. Nii süstlavahetamise kui ka metadooniprogrammi elluviijaks oli AIDSi Tugikeskus.

Alates 1999. aastast alustati metadooni ravi ka riiklikus Wismari psühhiaatriahaiglas. Esimene narkomaanide rehabilitatsioonitalu avati detsembris 1998.a. Lääne-Virumaal.

Sellist nihet HIV/AIDSi alase tervishoiupoliitika vallas nagu on toimunud Lääne riikides (raske ravimata haiguse asemel käsitleda HIV-nakkust võrdselt teiste tervishoiu probleemidega) Eestis ei ole veel toimunud, leiab aruanne oma lõppsõnas. Põhjuseks on see, et kvaliteetse kombineeritud ravi mõju inimeste tervisele alles hakkab positiivselt avalduma, ja sellepärast suhtumine sellesse nakkusesse on endiselt kui raskesse surmavasse haigusesse.

Esimene riiklik HIV/AIDSi programm hõlmas aastaid 1992-1996, järgmine HIV/AIDSi ja teiste sugulisel teel levivate haiguste riiklik arengukava 1997-2001. Praegu on käsil uue arengukava väljatöötamine aastateks 2002-2006.