Äikese lemmikud on Ida-Viru ja pärastlõuna
Siis on kõige suurem tõenäosus Eestis välku kohata. Kui aga kardate välku nagu Vanapagan, siis on soovitatav peesitada varahommikul Pärnus või vähemalt Pakri saartel.
Äikesetorm kipub olema nende nähtuste seas, mis kaugelt ilusad, aga lähedalt hirmuäratavad. Kuid kas võime ennustada, kui sageli me kogeme äikest? Ja kui eriline on Eesti välgu poolest võrreldes teiste maadega? Selgub, et välgu poolest Eesti eriline pole. „Meie töö näitab, et pilve ja maa vahelise välgu ruumilised ja ajalised karakteristikud üle Eesti vastavad üldiselt keskmistel laiuskraadidel leitud karakteristikutele,” võtab tulemused kokku Tartu ülikooli geograafiaosakonna doktorant Sven-Erik Enno. Ta tuli mõttele, et miks mitte uurida süstemaatiliselt ja statistiliselt neid andmeid, mida Eesti ja lähialade kohta on aastatel 2005–2009 kogunud Põhjamaade välguinformatsiooni süsteem NORDLIS.
Enno töö tulemused avaldas artiklina hiljuti ajakiri Atmospheric Research. Sellest artiklist saab lugeda, millistel Eesti aladel esineb äikest rohkem, millistel vähem ning millal müristab ja lööb välku rohkem, millal vähem.
Masinad valvavad
Äikesetorme on ilmavaatlusjaamades jälgitud kaugelt üle saja aasta. Kuid silma järgi hindamine sõltub ikkagi ka vaatlejast. Möödunud sajandi lõpul hakati üle maailma rajama suuremaid või väiksemaid alasid hõlmavaid äikesemääramise võrgustikke. Need registreerivad äikese toimumise automaatselt ning suure ajalise ja ruumilise täpsusega. Samuti suudavad sellised sensorid vahet teha, kas välk lööb pilvest pilve või pilvest maasse.
Nõnda on võimalik üles ehitada välgutiheduse kaardid. Välgutihedus näitab, kui sageli kindlas paikkonnas välku lööb. Näiteks huvitab meid pilve-maa välgulöökide arv aastas ruutkilomeetri kohta. Selline esitus on täpsem kui seni kasutusel olnud keskmine äikesetormide arv aastas.
USA-s ja Kanadas, aga ka Rootsis esitatakse äikese esinemise andmed võrgustikus, mille silma üks külg on laiusega 0,2 laiuskraadi ja pikkusega 0,2 pikkuskraadi. Kuid selle võrgustiku silmad vähenevad kõrgemate laiuskraadide suunas minnes. Nõnda on näiteks Soomes kasutatud võrgustikku, mille silmadeks on ruudud küljepikkusega 10 kilomeetrit. Ka Eestis otsustati sellise lahutusvõime kasuks.
Sada välku päevas
Äikese registreerimise andmeid on Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi (EMHI) arhiivis alates 18. sajandist, kuid järjepidev jälgimine sai alguse 19. sajandi teisel poolel. Need andmed panid kirja ilmajaamade vaatlejad selle põhjal, mida nad ise nägid ja kuulsid. Sealt saab teada, et keskeltläbi on Eestis aastas 15–25 äikesetormi päeva.
Tõraveresse pandi välgudetektor üles 2004. aasta lõpul ja alates 2005. aastast on see lülitatud Põhjamaade välguinformatsiooni süsteemi NORDLIS. Selle koosseisus on neliteist andurit Norras, üheksa Rootsis, seitse Soomes ja nüüd siis üks Eestis. Need andurid tabavad välgu, registreerides selle tekitatud madalsagedusliku elektromagnetilise kiirguse. NORDLIS registreerib enamjaolt pilvest maasse suunatud välgu, sest pilvest pilve toimuva välgulahenduse kiirguse amplituud on pisem ja selle kuju takistab anduri filtri läbimist.
Viie aasta jooksul 2005–2009 registreeriti EMHI andmebaasis 228 997 välgusähvatust. Nendest kõrvaldati sähvatused, mis on omased pilvest pilve suunatud elektrilahendusele. Siiski ei suuda andurid pisemate voolutugevuste puhul vahet teha, kas välk suundub pilvest maha või teise pilve.
Uuriti ristkülikut, mille sisse mahub Eesti koos saartega, aga ka väike osa Põhja-Lätit ning Lääne-Venemaad. Sel alal registreeriti viie aastaga 172 613 välgulööki pilvest maha või vette. Välguandurid ei registreeri kõiki lööke, nende tõhusus on soomlaste andmetel olenevalt piirkonnast 88–99 protsenti. Sealjuures on suurim tõhusus Lõuna-Soomes, seega siis üsna uuritud ala läheduses.
Peale ruumilise jaotuse uuriti ka välgu ajalist jaotust kuust kuusse, päevast päeva ja tunnist tundi. Samuti uuriti välgu esinemist eraldi maismaal ja merel, aga ka saartel. Kuna selgus, et välk käitub Saaremaal umbes samamoodi kui mere kohal, siis liideti saared merealadega. Peipsi järv aga on välgu jaoks maismaa.
Kogu mõõteala sees oli viie aasta keskmine välgutihedus 0,34 sähvatust ruutkilomeetrile. Kuid aastad ei ole vennad ka välgu jaoks. Kui 2006. aastal püüti kinni 17 000 sähvatust (tihedus 0,16), siis 2007. aastal 57 000 (tihedus 0,56).
Välgutiheduse jaotus üle Eesti on üsna keeruline (vt graafik). Siiski saab üldistatult kinnitada, et vähim lööb välku Lääne-Eesti mererannikul, enim aga Kirde-Eestis. Merel lööb välku vähem kui maal. Mererannikust on erandiks Narva lahe äärne, mida välk eriti armastab.
Välgu jaotus kuude lõikes eriline üllatus ei ole. Suvekuudel välgutab palju enam kui kevadel või sügisel. Välgu erilised lemmikud on juuli ja august. Detsembrist märtsini peab välk talvepuhkust.
Kui rehkendada välja keskmine välgulöökide arv päevas ajal, mil välku esineb ehk aprillist oktoobrini, siis selgub, et ööpäevas välgutab Eestis sada kuni kakssada korda. Nii et iga kümne minuti sees lööb kusagil Eestis välku. Kuid välk tunneb kalendritki. Eriti meeldib talle 13. juuni, keskmiselt on siis välgutanud 2700 korda ehk üldisest keskmisest paarkümmend korda enam. Ka 19. juuli ei anna 2300 välgulöögiga palju alla. Kuid ettevaatust statistikaga – need suured tipud on seostatavad tol kuupäeval möllanud kindla ulatusliku ja võimsa äikesetormiga.
Maa kohal lööb välku enamjaolt pärastlõunal, kella kolme ja viie vahel. Öösel jätab ta inimesed rahule, olles kõige laisem kella 22 ja kuue vahel. Mere kohal aga välgutab päeval ühest üheksani enamjaolt võrdse sagedusega. Kaluritel on kõige ohutum minna merele kella kahest öösel üheksani hommikul – mida nad ju tavapäraselt ka teevad.
Kuid kui väärikalt esindab välk Eestit maailma edetabelis? Mis puutub sagedusse, siis mitte eriti eesrindlikult. Kirde-Itaalias lööb välku seitse korda sagedamini kui meie välgurikkas Kirde-Eestis ja USA-s Floridas üheksa korda sagedamini. Meie keskmine on neist koguni kaks-kolmkümmend korda pisem. Umbes täpselt sama välgurikas või -vaene on ka Soome. Rootsi lõunaosa välgurohkus on võrreldav Eestiga, põhjaosas aga välgutab kümme korda harvemini.
Mis puutub välgulöökide jaotusse üle Eesti, siis ei saa seda seletada maastiku topograafiliste omadustega nagu näiteks kõrgustikega. Ka Soomes on samale järeldusele jõutud. Et Lääne-Eestis avavee kohal suvel välku harvem esineb, seletub mere suhteliselt jaheda pinna ja äikesetormi soodustavate ülespoole suunatud õhuvoolude puudumisega. Soome lahe idaosa suhteliselt sagedad äikesetormid ei ole algatanud meri, vaid on moodustunud Kirde-Eestis ja siis valdavatest kagutuultest merele kantud. Nende äikesetormide algpõhjuseks võivad olla Kirde-Eesti suured sooalad.
Kuid miks just augustis kõige sagedamini välgutab? „Seda saab vähemasti osaliselt seletada mere mõjuga,” selgitab Enno, „siis on see kõige soojem.”
