Ain Seppiku kohtunikutöös mitu poliitilise taustaga protsessi
Patareis olid koos Balti jaama juures asunud 1924. aasta kommunistide mässukatse mälestusmärgi süütamises hiljem alusetult süüdi mõistetud noormehed, Hiiumaalt pärit Valdek Kallas ja Enn Nuum. Nii nemad kui ka praeguse kaitsejõudude ohvitseri Leo Kunnase tabasid Nõukogude Liidu piirivalvurid eri aegadel põgenemiskatselt Soome.
Eesti NSV Ülemkohtu istungil mais 1985 oli asja läbivaatava kriminaalkolleegiumi eesistujaks Ain Seppik. Kohtuotsusega mõisteti Enn Nuum KGB süüdistuskokkuvõtte alusel süüdi kriminaalkoodeksi paragrahvi 81 alusel riigipiiri ebaseaduslikus ületamises, mille eest määrati karistuseks poolteist aastat vabadusekaotust üldreiimiga parandusliku töö koloonias.
##Protsessil sai kõige karmima karistuse Valdek Kallas, kellele mõisteti neli aastat vabadusekaotust üldreiimiga parandusliku töö koloonias koos kogu vara konfiskeerimisega.
Peale riigipiiri ebaseadusliku ületamise karistati Kallast ka varguste ja relva ebaseadusliku omamise eest. “Ma ei salga, et pisivargusi suvilatest tõesti oli,” ütles Kallas eile Eesti Päevalehele. “Töötasin tol ajal kellassepana ning olin kollektsio-näär, sealt ka need nn relvad.”
Kallase sõnul pandi talle ja Nuumile süüks ka selliseid asju, mida nad iial ei olnud teinud. ”Isegi ühe naisterahva mõrva Hiiumaal püüti meiega seostada,” meenutas ta. “Siis olid seal mingid raamatute vargused, millest meil aimugi ei olnud. Võtsin kõik omaks, et ei saaks väänata grupiviisilist süüdistust, mis oleks karistust raskendanud.”
Kallas lausus, et juba eeluurimisvanglas loodi õhkkond selleks, et ta kõik süüdistused omaks võtaks. ”Patareis lasti peksta. Olin väga haige, kui mind kartsa pandi.”
Paragrahvi 81 alusel karistas kriminaalkolleegium Leo Kunnast aastase vanglakaristusega. Praegune kaitsejõudude pea-staabi operatiivosakonna ülema tabasid piirivalvurid tollal piiritsoonist. Eile Saksamaal välislähetuses viibinud Kunnas ei olnud kommentaarideks kättesaadav.
Kahe Hiiumaa noormehe plaan oli kummipaadiga Soome põgeneda, et sealt kiiresti edasi Rootsi minna. Merel tormis seiskunud mootor tõmbas nende kavatsusele kriipsu peale.
Kallase sõnul ei vasta tõele KGB esitatud geograafilised koordinaadid, kus piirivalvurid nad Soome lahelt kummipaadist kinni võtsid. ”Olen merd sõitnud ja hiljem uurinud, et tegelikult olime juba kas Soome territoriaalvetes või selle piiril.”
Kallase sõnul sai Nuum kergema karistuse ilmselt seetõttu, et tema kasuisa oli tollal Hiiumaa sõjakomissar.
Ometi on süüdistuskokkuvõttes, millele eesistujana kirjutas alla Ain Seppik, lause: ”Kohtukolleegium leiab, et arvesse võttes eriti E. Nuumi poolt toimepandud kuriteo kõrget ühiskonnaohtlikkuse astet tuleb E. Nuumi karistada vabaduskaotusliku karistusega.”
Tehti tavaliseks kriminaaliks
Soome põgenemiselt tabatud Kallast ja Nuumi püüdis KGB teha kriminaalkurjategijateks, et näidata avalikkusele nõukogudevastaste vähesust riigis.
”Nõukogude ajal kästi kõik poliitilise maiguga asjad, mis vähegi võimalik, panna huligaansuse alla – plankudele sodimine, lipu põletamine, sini-must-valge lipu heiskamine, kõik oli huligaansus,” ütles protsessil advokaadina osalenud Kaljo Kägi.
Kägi sõnul püüdis partei ladvik näidata, et meil on üksikud huligaanid, mitte aga nõukogudevastased. “Seda ei juletud Moskvale näidata, neid oleks võidud noomida,” märkis ta.
Toomas Ildi lugu
Kohtualune Toomas Ild mõisteti fabritseeritud süü-distuse alusel 1924. aasta kommunistliku mässukatse mälestusmärgi süütamises süüdi ja karistati kolmeaastase vanglakaristusega.
“Kui olime 10 kuud eeluurimisel ära istunud, lootsime, et saame aastase karistuse ja koju,” ütles Ild eile Eesti Päevalehele. “Kolm aastat oli tõeline šokk.”
Ildi sõnul ei uskunud nad alguses, et kriidiga plangule kirjutamise ja ketsininadele joonistamise eest võib vangi panna. “Aja jooksul hakati igasuguseid imelikke asju meile kaela ajama. Mälestusmärgi süütamise süüdistus oli algusest peale olemas, aga see tundus nii jabur. Alguses me muidugi võtsime kõik omaks, sest nende meeste käes olles oli nii lihtsam.”
Pärast esimest kohtuprotsessi lükkasid noormehed kõik süüdistused ümber. “Siis pandi Peeter Bötker (kaassüüdistatav, elab praegu Rootsis – toim) Patarei vanglas ühte kambrisse venelastega ja mind kambrisse, kus küttesüsteemi torud olid lõhki. Aga väljas oli veebruar,” meenutas Ild. “Need kaks päeva seal jäid küll selgelt meelde, külm oli.”
Ildi sõnul vihjasid uurijad ka võimalusele, et noorukid saadetakse Venemaale kolooniasse, kui nad süüd omaks ei võta. “See mõjus tookord kindlasti.”
“Mulle jäi mulje, et Kalle Klandorf (praegu Tallinna politsei aseprefekt, tollal miilitsa kriminaaljälituse vaneoperatiivvolinik – toim) juhtis seda uurimist,” lausus Ild. “Ta oli alati ristküsitluste juures, kui mitu uurijat meid üle kuulasid.”
Kaido Siideri lugu
Kaido Siideri süüdimõistmises välja mõeldud süüdistuse alusel oli oma osa ka Kalle Klandorfil, leiab Siideri onu Enno Vilbo.
“Ma ei räägiks isegi nii-võrd nõukogulikust kohtu-süsteemist ja KGB-st, kuivõrd Kalle Klandorfi osast minu õepoja represseerimisel,” üt-les Eno Vilbo. Siiderit karistati mälestusmärgi süütamises kaheaastase vanglaga.
“Algusest saadik ajas ta Kaidole peale, et ta on vanaisa mõju all, kes on rahvavaenlane,” rääkis Vilbo. “Kaido elas siis koos vanematega oma vanaisa, minu isa korteris, kus Klandorf käis läbi otsimas. Mu isa oli Saksa sõjaväes ja sai Stalini ajal traditsioonilise 25+5. Ta suri enne, kui nägi Kaido täielikku rehabiliteerimist Eesti Riigikohtu poolt 1995. aastal.”
