Ajalooline sadamalinn Tallinn
Seejärel pillas kõrgem võim taevast valge ristiga punase lipu, taanlased said sellest võiduindu, unustasid sadama, ning tormasid eestlasi lööma.
Esimesed sadama varase ajaloo uurijad pakkusid selle algupäraseks asukohaks praeguse Linnahalli esise, see tähendab olemasoleva lahekalda. Vanasti asus seal tormide eest kaitset pakkuv neemik, millest hiljem kasvas Vanasadama loodekai.
Arhitektuuriajaloolane Rein Zobel rekonstrueeris Tallinna keskaegse rannajoone. Ta nihutas selle loogilisse asukohta Merevärava alla, kuivale jäi värav sajandite pikkuse maapinna kerkimise tulemusena. Algupärane sadam oli selle teooria järgi Mere puiestee ja Ahtri tänava ristmiku piirkonnas, kus vesi oli kõige sügavam.
SADAMA KAITSEEHITISED. Zobeli teooriat toetab ka rannakaitsetornide Paksu Margareeta ja Stoltingi torni laskeavade analüüs. Kui sealt vanade kahuritega tuld anda, tehtaks põrmuks praegune Estonia mälestusmärk, Linnahalli suunas lendaks ehk mõni kuul.
Kogu sadamakaitse süsteemis olid peale Paksu Margareeta ja Stoltingi torni tähtsad ka neid ühendav Zwingeri idamüür ja elektrijaama kohal olnud Sadamatorn. Viimane hoidis tule all neemiku taha sadamasse suubuvaid laevu. Rootslased ehitasid sadama kaitseks Skone bastioni ja Stuarti reduudi. Suurtüki tänava ja jalgpalliväljaku ääres olev Skone bastion on sattunud kinnisvara-arendajate kätte, Stuarti reduudi kivimüüritise ülaosa võib näha Elektrijaama hoovis Põhja puiestee poolt väravast sisse sõites.
Ühte esinduslikumat Tallinna rannakaitsehoonet tuntakse Patarei vanglana, mida ehitati 1829 - 1840. Ent varsti lõppes Vene-Türgi sõda ning Tallinn jäi tsaariarmee peastaabi silmis sõjalisse perifeeriasse, oma tähtsuse minetas ka Patarei. See toimis kui kindlustatud kasarmu, kahurid ja kahuriväelased olid naabrid. Merepoolsetest akendest paugutati mere poole, 1838. a ehitatud mortiirpatarei pidi võimaliku maismaarünnaku eest kaitsma.
Elamiseks sobimatust rõskest ja niiskest hoonest kujunes ajapikku vangla. Ajaloo tundmise kasulikkust näitasid need vangid, kes 1996. a augustis kasutasid mortiirpatarei kinni ehitatud korstnalõõre põgenemisteena.
SÕJA- JA TÖÖSTUSSADAMATE ÕITSENG ENNE I MAAILMASÕDA. Mis türklased võtsid, selle jaapanlased andsid Vene-Jaapani sõjaga. Kaotades 1905. aastal Tshusima lahingus oma laevastiku, hakkas Vene armee seda taas üles ehitama nii kaugel Jaapanist kui võimalik, Tallinnas. Port Arturi kogemused sundisid ka Venemaa pealinna kaitsmise peale mõtlema. Niihästi Peterburi kui ka Tallinna sõjatööstuse kaitseks kavandati suurejooneline Peeter Suure merekindlus. Kerkisid Bekkeri, Vene-Balti ja Noblessneri tehased, Noblessneri allveelaevade varustamiseks elektriseadmetega ehitati Volta tehas.
LENNUSADAM. Ühtse sõjakompleksi osaks oli ka vesilennukite angaar Küti tänavas, ehitatud 1916 - 1917. Tollal oli see Taani ehitusfirma poolt täitmisele võetud salajane projekt, mida tuntakse praegu kui maailma esimest madalat raudbetoon-koorikut. Pärast edu Tallinnas ehitas sama firma taolise kooriku ka Stockholmi sadamasse. Tallinna angaari mahtusid ära kõik tolleaegsed Vene vesilennukid välja arvatud ”Ilja Muromets”.
SADAMATE TAGAMAA: VENE-BALTI LAEVAEHITUSTEHASE ASULA. Keskaegsest kalurite ja köiepunujate eeslinnast Kalamajast sai tööstusasula, Kopli suvesakste villade asemele rajati täiesti uus linnaosa. Kõige tuntavama jälje jättis ala planeeringusse Piiteri arhitekt Aleksandr Dmitrijev. Tema kõige silmapaistvamateks teosteks on paest ehitatud juugendstiilis Noblessneri tehase administratiivhoone Tööstuse tänaval ja Vene-Balti tehase peahoone Kopli tänava lõpus.
Euroopas palju rännanud ja viimaseid trende hästi tundev Dmitrijev järgis Kopli poolsaare planeerimisel Ebenezer Howardi aedlinna põhimõtteid: Kopli on funktsionaalselt selgelt tsoneeritud tootmisalaks, elamiskvartaliteks ja ühiskondlikuks keskuseks kiriku, klubi, haigla, sauna, politseijaoskonna, postkontori ja tuletõrjhoonega. Kopli tööstusasulat piirab roheline vöönd, Kesklinnaga ühendab suure läbilaskevõimega trammitee. Seejuures aedlinna kodumaal Inglismaal valmisid esimesed terviklikud aedlinnarajoonid alles kahekümnendatel aastatel.
Kui ära unustada vahepealne majavalitsuste aegne laos, siis kaasaegses mõistes kujutavad Kopli liinid endast kuurortarhitektuuri. Pealegi on need majad ehitatud kestvast materjalist, mitte kipsplaadist ja plekist. Nagu Jüri Mõis linnapeana näitas, Kopli majad ilma ekskavaatori abita kokku ei kuku.
BEKKERI TEHAS. Omaette tööstus- ja elamiskompleks oli Vene-Balti laevatehase naabruses asuv Bekkeri tehas. Eesti
Vabariigis peale I maailmasõda sai seal tuule tiibadesse Kopli Kinnisvara AS, mille edukamatest arendustest võib mainida kummivabrikut ”Põhjala” ja Tallinnase üle toodud J. Lorupi klaasitööstust, hiljem tuntud Tarbeklaasina. Sealt edasi jätkas Kopli Kinnisvara juba Lasnamäel ”Dvigateli” hoonetes.
Bekkeri tehasesse ehitati Eesti esimene õliterminal, kust Shell põlevkiviõli välja vedas. Praegusel iseseisvusajal investeerisid firmad Orenburg Neft ja Onako Bekkeri naftaterminali ehitusse. Et looduskaitsjad naftaveo plaani Stroomi ujumisranna naabruses nurjasid, siis leidis Bekkeri sadam omale uue teenistuse puidu prahtimisega, Orenburg Neft ja Onako hakkasid oma naftainvesteeringuid kohtu teel tagasi nõudma. Vaatamata praegusele kodusõja seisule arendab Bekkeri sadam tootmist edas.
BALTI LAEVAREMONDITEHAS. Eesti ajal oli Vene-Balti tehase kõige märkimisväärsemaks arenduseks keemiatööstus ”Orto”, keemialabor ja Eesti esimene tehnikakõrgkool, praeguse TTÜ eelkäija. Praegu Fjodor Bergmani käe all on Balti Laevaremonditehasest saanud oma ala arenev ja laienev ettevõte Läänemeres. Tehas on ostnud endale Noblessneri tehase ning sarnase ettevõtte Klaipedas.
Jõukuse üheks nurgakiviks on Venemaa naftasaaduste transiitvedu läbi tehase põhjakaldal asuva terminali.
Konkurendid Skandinaavias on madalseisus, Kaug-Ida laevaehitajate palgad on juba kõrgele tõusnud. Näib, et hr Bergman leidis oma Nokia.
