Ajaloolised kirikud hävinevad rahanappuse tõttu
Keskaegset Pöide kirikut kroonib Nõukogude ajal ehitatud kivikatus, mis on juba kaugelt vaadates auklik nagu hea juust. Aukudest läbi sadav vesi on määndanud katusekonstruktsioonid, nii et katus võib kukkuda keskaegsele võlvlaele, kust juba pudeneb suuri krohvilatakaid. Raske paest võlvlae varing oleks aga juba eluohtlik. „Aasta alguses tegi muinsuskaitse siin hindamisakti, mille lõppjäreldus oli, et ta on ohtlik, aga kuna asi päästeametisse edasi ei läinud ja nemad oma ettekirjutust ei teinud, siis meie tegime omal riisikol kiriku lahti,” selgitas Pöide koguduse liige Meelis Pärn. Praegu peavad iidsed võlvid veel vastu, aga varing on paratamatult lähedal. „Võib-olla ei juhtu see järgmisel aastal, aga see on paari aasta küsimus. See on minu isiklik hinnang, aga kolmandat hooaega need võlvid välja ei vea,” nentis ta nukralt.
Valgamaal hävineb aga vaikselt maakonna ainus puukirik. 19. sajandi keskel ehitatud elegantse arhitektuuriga Laanemetsa kirik on juba mitu aastat maha jäetud, sest õigeusklike kogudust seal kandis enam pole. „Asi on seal halb. Tornikiiver on katki, vesi sajab sisse ja paari aasta pärast ei ole seda hoonet enam olemas,” ütles Taheva vallavanem Monika Rogenbaum. Tema kinnitusel on mures ka muinsuskaitseamet.
„Kunagi alustasime suure hurraaga asjaajamist, aga jätsime selle eelmisel aastal sinnapaika, sest hoone omanik EAÕK (Eesti apostlik õigeusu kirik) leiab, et see võib väärikalt laguneda, sest nemad ei näe mõtet selle korrastamisel, kuna seal ei ole kogudust,” lisas Rogenbaum. „Tegime siin kohalike inimestega seltsingu ja hakkasime raha korjama, et saaks vähemalt ajutise katuse peale. Aga kui omanik ei luba endale kuuluvat maja remontida või sealt ümbert niita, siis ei ole meil õigust sinna minna,” rääkis ta.
Vald korrastas kiriku ümbrust ja see oli vallavanema sõnul lõpuks juba päris kenasti korras, kui eelmisel aastal tuli EAÕK-st kiri. See ütles, et kuna objekt ei kuulu vallale, siis ei tohi sinna ka minna. „Kiriku esindajad tulid ja võtsid võtme ära,” nentis Rogenbaum.
Pühakojad on Eestis sageli väga halvas seisus, sest Nõukogude ajal neid ei väärtustatud. Taasiseseisvumise järel koguduste või kirikuvalitsuse haldusse läinud sakraalhooneid on aga nii palju – ligi pool tuhat –, et kogudused ei jaksa neid remontida.
Rõõm jäi üürikeseks
Kirikute aina halvemast olukorrast päästmiseks loodi 2003. aastal riiklik pühakodade programm, mis tegi kirikuinimestel esiotsa meele väga rõõmsaks. Nimelt uuris kultuuriministeerium kirikute remondivajadusi ja pani saadud vastuste põhjal paika prognoosi: vaja on 633 miljonit krooni ehk 40 miljonit eurot ja see summa jagatakse kirikutele laiali 2013. aastaks. Vahepeal aga saabus majanduslangus ja 2010. aastal tehtud kokkuvõte näitas, et aastatel 2004–2010 eraldati programmile kokku 112 miljonit krooni ehk 7,16 miljonit eurot, mis moodustas koguvajadusest 17,7 protsenti.
„Eraldatav summa vaadatakse igal aastal eelarve planeerimisel üle, riigieelarve seadus ei lubagi võtta pikemaajalisi kohustusi. Seega ei saa öelda, et programm oleks alarahastatud,” ütles ministeeriumi asekantsler Anton Pärn ja lubas, et pärast 2013. aastat programm jätkub. Kui aga ka raha eraldamine jätkub senises tempos, siis on paraku põhjust karta, et kõik lagunevad pühakojad ei suuda nendeni jõudma pidavat rahalaeva ära oodata.
Seega on mõnedki kogudused püüdnud ise härjal sarvist haarata, kuid seegi ei lähe libedalt. Eesti luterlikus kirikus kuuluvad kirikuhooned enamasti kogudustele, kelle eelarve on imetilluke. Näiteks Pöide koguduses on kirjas küll 25 hinge, kuid aktiivselt tegutsevad neist alla kümne liikme. Seega püüdsid koguduse aktivistid kiriku remondi nimel luua sihtasutust, kuid plaan ei teostunud, sest hirm võimalike renoveerimisprojektide omaosaluse ees peletas huvilised eemale. „Juriidilist struktuuri ei ole mõtet luua paari aktivistiga, sinna peaks kaalukuse huvides kuuluma keegi vallast ja kirikust. Paraku aga on vaja omaosalust ja kui näiteks on miljonikroonine projekt, siis kümme protsenti ehk sada tuhat krooni. Kui me küsisime kirikuisade käest, siis kiire ja äkiline vastus oli, et kiriku ülesanne on kasvatada oma liikmeid, mitte tegeleda kinnisvaraga. Kiriku nõukogu ütles ära, et tema ei taha seda asja vedama hakata just omafinantseeringu pärast. Imelik on aga luua kiriku remondiks sihtasutust, kust kirik osa ei võta,” meenutas Pärn. Praegu on sihtasutuse loomise plaan ootele jäänud ja sügisel, kui puhkused läbi, loodab Pärn teema uuesti üles võtta. Aega aga eriti palju ei ole, sest sellal, kui inimesed mõtlevad ja vaidlevad, kirikuhoone laguneb ja varing on lähituleviku küsimus.
Murelik kogudus kaalub abita jäämise korral ka radikaalsemaid meetmeid. „Katuselekete peatamiseks on tegelikult vaja kolme inimest ja mõndasada eurot, nii et see on omavahenditega teostatav. Aga seda ei tohi, sest hoone on muinsuskaitsealune objekt. Muinsuskaitse lubaks sinna peale firma, kes teeks asja ära mitte 300–400 euroga, vaid 3000–4000 euroga. Ja nüüd on kogudus dilemma ees, kas see veeleke niimoodi lõpetada ja saada muinsuskaitselt vastu pead. Tundub, et see projekt on odavam, aga muinsuskaitsega ei saa tülli ka minna,” mõtiskles Pärn. „Kui kevadeks midagi liikuma ei hakka, siis tuleb järgmisel kevadel mingi äkilisem liigutus ära teha,” lisas ta.
Kas ja kust see abi tuleb, on praegu teadmata, sest kuigi EELK (Eesti evangeelne luterlik kirik) koondab Eesti luteri kogudusi, ei taha kirikuvalitsus ehk konsistoorium võtta endale vastutust koguduste peavarju ehk kirikute eest. „EELK konsistoorium on kirikuvalitsus, mis koordineerib kirikuelu – vaimulikke ja kogudusi. Konsistooriumil on esmalt administratiivne ja kiriku nähtavat ühtsust esindav üksus. Kirikud ja hooned, surnuaiad ja maad kuuluvad kogudustele,” ütles EELK avalike suhete juht Arho Tuhkru. „Lõppkokkuvõttes on kiriku ülesanne kuulutada evangeeliumi ja talitada sakramenti ning kuulutada Jumala riiki ehk asju, mis on hävimatud ja annavad elule sisu ja värvi,” lisas ta.
Korrashoid neelab poole
Tõsi, EELK ei jää oma koguduste muredest sugugi päris eemale. 2008. aastal kulutas ta pühakodade korrashoiuks ja renoveerimiseks 54 miljonit krooni ehk lausa 45 protsenti eelarvest. 2009. ja 2010. aastal see summa paraku vähenes ning mullu kulutas EELK hoonete remondile 35 miljonit krooni, mis oli umbes 34 protsenti EELK kogutuludest. Selle raha eest tuleb aga teha väga palju, sest Pöide on vaid üks kurb näide kehvas seisus pühakojast. Pärast taasiseseisvumist said kogudused enda kätte tagasi üle kolmesaja kiriku- ja pastoraadihoone. „Paljude remondimahud on suhteliselt väikesed ja nad on kasutatavad, aga „enam-vähem” korras on umbes pooled,” ütles Arho Tuhkru. Ülejäänuid tuleks suuremal või vähemal määral remontida ning paratamatult peab EELK tegema valikuid. Millist võtta ja millist jätta, on alati valus küsimus.
Valikute ees on ka EAÕK, millel on Eestis kokku ligi 80 pühakoda. OÜ EAÕK varahalduse juhataja Martin Tooni sõnul ei ole koguduseta kirikuhooned remondinimekirjas prioriteetsed ja just seetõttu on õnnetus olukorras ka Valgamaa ainus puukirik, Laanemetsa kirik. Kohalike inimeste tegevust aga taunis kirik tema sõnul seetõttu, et need polnud pühakotta sobivad. „Kirikus hakkasid toimuma performance’id ning seintele ja lagedele soditi mingisuguseid repliike. Ja need selgitused, mis on õigeusu pühakoda, ei jõudnud vallavanemale ega kohaliku kartulimuuseumi juhile kohale,” selgitas Toon. Renoveerimiseks EAÕK-l endal raha peaaegu ei olegi. Remondiraha saab EAÕK kas pühakodade programmist või eraisikutelt, just eraisikute toel sai korda Kihnu kirik. „Meie jaoks on prioriteediks praegu kolm katedraalkirikut Tallinnas, Tartus ja Pärnus,” loetles Toon.
Avariiolukorras kirikud
EELK
Ridala kirik – katusekonstruktsioonid ja katus
Mihkli kirik – katusekonstruktsioonid ja katus
Äksi kirik – katuslagi
Väike-Maarja kirik – torn hävinud, katus varisemisohtlik
Pöide kirik – tervikuna avariiolukorras
Laatre kirik – torn ja lagi
Koeru kirik – põrand
Hargla kirik – põrand
Valga kirik – välisfassaadi karniisid
Ruhnu mõlemad kirikud – mardikakahjustused
Simuna kirik – katus
Haljala kirik – seenekahjustused
Hanila kirik – põrandad
EAÕK
Sindi kirik – katus, karniisid, müürid
Laanemetsa kirik – katused, tornid
Lalsi kirik – katused, väärtuslik sisustus
Saatse kirik – katus
Puski kirik – katus
Mõniste-Ritsiku kirik – katus ja tornid
Räpina kirik – tambuuri- ja kellatorn
