AKADEEMIA: “Eesti mälu” ja Eesti mälu
Kallid kaasteelised!
Lubatagu mul kasutada seda Jaan Krossi mälestusteraamatu pealkirjast juba lendsõnaks saanud väljendit nii surnute kui ka elavate kohta, nii nende 46 kohta, kes küll siin soliidse raamaturivi selgadel kirjas olles meie hulgast juba lahkunud on (olgu siis nende hulgas ka võõrvalitsejad, kes siiski seotud meie saatuse määramisega) kui ka sarja elavate autorite (Andres Tarand, Lauri Vahtre, Käbi Laretei, Aleksander Torjus) ja samuti kõigi siia saali kogunenud kirjandus- ja ajaloosõprade kohta. Aasta tagasi tulime kokku Tartusse vana sünnitusmaja ruumidesse kõnekoosolekule, et märkida Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia sarja “Eesti mälu” algust. Siis oli meil ette näidata ainult üks teos. Ja nüüd, 2010. aasta märtsist kuni selle aasta veebruarikuu lõpuni on jõudnud lugejateni 50 teost, keskmiselt 410 lehekülge igaüks, kokku u 20 500 lehekülge, ja seda sadades tuhandetes eksemplarides. Lisaks 50 järelsõna neile ja enamasti esimest korda koostatud nimeregistrid raamatute lõpus. Ja 50 silmapaistvat kirjutist või esseed Toomas Hiio, Rutt Hinrikuse, Linda Kaljundi, Janika Kronbergi ja Jaan Unduski sulest Eesti Päevalehe veergudel. Ning tunniajaliste saadete sarja alustus Pereraadios Ele Süvalepa ja ImbiHermi juhtimisel, mida on võimalik ka raadio veebilehelt kuulata. Ja siis on toimunud veel 50. raamatu käsikirjade võistlus, mis aitas ergutada kirja panema oma mälestusi või siis esitama olemasolevaid käsikirju, mis kindlustab nende säilimise tulevastele põlvedele Eesti Kirjandusmuuseumi juures tegutseva ühenduse Eesti Elulood lugude kogus. See on “Eesti mälu” sarja n-ö füüsiline, käegakatsutav tulemus.
Küsimus n-ö vaimsest tulemusest on keerulisem. Keskses meediaruumis väljaspool Eesti Päevalehte on sarja raamatud jäänud tegelikult vastukajata. Sarja pole peetud ei kohalikuks ega üleriigiliseks kultuuriteoks ega -sündmuseks, võiks veidi muiates öelda. Siinkohal tuleb siiski omamoodi tunnustada Rein Veidemanni, kes söandas sarja ühes aluses esile tõsta eelmise aasta Eesti kirjandusele Postimehe veergudel hinnangut andes, seega teises kontsernis. Aga tänaval ja meilides oleme tuttavatelt ning võõrastelt saanud kiidusõnu päris palju kordi. Ja Tallinna ning Tartu linnaraamatukogude laenutusi vaadates on neid raamatuid üsna palju ka seda teed lugejateni jõudnud või jõudmas. Ja Näoraamatus on sarjal 588 tunnustajat ehk laikijat, kui sedagi sõna kasutada. Kogu muu vaimne mõju on nende raamatute olemasolu tõttu vähemalt tulevikus võimalik. Eesti Päevalehe ja Akadeemia kahe aasta jooksul ilmunud sarjad “Eesti lugu” ja “Eesti mälu” andsid lugejaile kokku sada raamatut. Nende kõrval ei tohi unustada meie heade sõprade kirjastuse Ilmamaa sarja “Eesti mõttelugu”, mis sai 1995. aastal alguse Juhan Luiga valimikuga Mäss ja meelehaigus ja mis veel kolme teose ilmudes jõuab samuti sajanda raamatuni — Jaan Tõnissoni Riigivanemani, ja jätkab ilmumist. Nende peaaegu kahesaja raamatu trükkitoimetamine on Eesti rahvuskultuuri vundamendi taastamise või tugevdamise seisukohalt iseseisvuse taastanud Eestis tegelikult vägitöö. Mis muidugi ei tähenda, et sellega vajalikud sarjad lõpeksid—kirjastuste väiksemate mälestustesarjade kõrval tuleks nimetada näiteks Avatud Eesti Raamatu sarja või teisi niisama olulisi jätkuraamatuid, mis vahendavad meile maailmakultuuri.
*
Mida me taotlesime — ja pean siin silmas n-ö Akadeemia-poolt, kui asusime oma koostööpartnerile Eesti Päevalehele sellegi sarja ideed meeldivaks rääkima, jätkuks eelmisele? Täiesti avameelselt ja valehäbita: meie aja- ja kultuuriloo lugejateni toomist selge riigi- ja rahvuspedagoogilise eesmärgiga, meie kollektiivse rahvus- ja riigiidentiteedi tugevdamist. Ja selle aja- ning kultuuriloo esitamist seda inimlikumaks, tihedamaks ja sügavamaks muutvas kirjutajate kordumatuses ja individuaalsuses, nagu seda on üksikult iga inimese elu, kui kasutada August Palmi sõnu. “Isegi populaarsete ajalugude abstraktsusse ja teaduslikkusse kalduv kuivus, esituse asjalik tihedus ja kokkuvõtlikkus ei tõmba suuri hulki. Küll aga tõmbab neid memuaaride isiklikum, intiimsem, konkreetsem, jutustavam laad,” väidab August Palm 1938. aastal veel. N-ö puhas ajalooteadus (ma ei mõtle siinkohal ka kingituseks sobivaid esinduslikke ülevaateteoseid) on ikkagi teadus vähestele ja selle väljaanded nišis, kui nad just skandaali ei sisalda; memuaaride kaudu aga jõuab aja- ja kultuurilugu lugejani kõige loetavamal kujul. Ja tahtsime jällegi kasutada selle eesmärgi saavutamiseks sarja põhimõtet kui ostja valiku kergendajat ning tuginedes ka lootusele, et endale soetatakse ehk kogu sari. Ja pidades silmas raamatute odavust ostjale—näiteks Elmar Salumaa väga mahukat mälestusteraamatut alla 100-kroonisemüügihinnaga on väljaspool sarja võimatu ette kujutada. Seega: tahtsime anda teadmisi meie rahvuse, meie kaasmaalaste ja meie riigi mineviku kohta, populariseerida ajalugu; anda lugejatele koondatult rahva mälestusi kui suurt ja elavat ajaraamatut. Oli usk, et sarnaselt “Eesti looga” õnnestub sarja põhimõttega viia lugejateni samasugune kogus raamatuid. Päris loodetud mahus see nii ei läinud. Kõige kergem on seejuures muidugi osutada muutunud “oludele”. Üks on aga selge: müüvad eelkõige tuntud nimed. Tegelikult ei teata tänapäeval meie aja- ja kultuuriloo tegelasi, meie “suuri surnuid” laiemalt peaaegu üldse, vaid väga vähest valikut neist — neid, keda on tõstetud meediasse nendega seotud skandaalide vms tõttu. Meie põhilises massimeedias, nii paberil, veebis kui ka nurgas vilkuvas, on kultuurilooline mõõde väga sügaval tagaplaanil, ja selle meedia suure osa eesmärgiks oleks justkui meie rahva sihiteadlik vaimne nüristamine. (Mitte ainult viisakusest — Eesti Päevalehe paberlehe ja veebi kohta need sõnad üldiselt ei kehti, kui võrgukommentaaride osa sellest tunnustusest välja arvata.) Aga selle teema juures ma siin ei peatu, sest ei tunne “toote” loomise tegelikku mehhanismi ja käsuliine ning võin lihtsalt jõuda vandenõuteooriateni. Ent näitena nimede tundmatusest: üks tuttav meesterahvas proovis Konsumis August Rei raamatute riiuli juures paari möödujat seda teost ostma innustada, saades vanemalt proualt nähvaka: miks ta seda vanamehenässi ostma peaks! Kui nii öeldakse juba August Rei kohta, mida siis veel kõnelda teistest. Sarja puhul meie algsesse nimekirja sekkus õnneks nende raamatute müügi eest hoolt kandev Eesti Päevalehe pool ja tõi meid selles suhtes suure hulga teed maale lähemale, pakkudes omalt poolt välja tuntud nimesid, kes inimestele vähemalt midagi ütleksid. Kuid kusagil on piir ka siin. Millised olid meie teised põhimõtted sarja sisuliselt ette valmistades? Esitada ärkamisajast peale Eesti elu, pilti umbes 150 aasta jooksul siin või mujal meie rahvuskaaslastega või kaasmaalastega juhtunust, püramiidina, mis mida lähemale tänapäevale, seda kitsamaks muutub. Põhiosas kajastavad need teosed seda, millele tugineb meie rahvuslik eneseteadvus ja kultuurimälu. Ja selle eesmärgi saavutamiseks siis võttes abiks memuaariklassika, esmatrükid üldse või kodumaal ja esmatõlked, loomulikult hõlmates ka teisi siin elanud ja tegutsenud rahvusi. Püüdsime esitada erinevaid erialasid ja elukutseid, teoste piiratud arvu poolest muidugi piiratud ampluaas. Ja mitte ainult teoste arvu pärast. August Palm on 1938. aastal kirjutanud natuke üle sadakonna ja enamjaolt viimastel aastatel Eestis ilmunud mälestusteose kohta:
“Meil on juba sportlase, poliitiku, meremehe, kirjaniku, näitleja, sõduri, diplomaadi, väliseestlase, põrandaaluse tegelase, ajakirjaniku, kooliõpetaja mälestusi. Puuduvad aga näit. loomaarsti, juristi, lenduri, autojuhi, põllumehe, arsti, politseiniku, vangivalvuri, rändkaupmehe, suurärimehe, jooksupoisi, päti, hotelli uksehoidja, kelneri, ülikooli portjee, pakikandja ja lugematute teiste elukutsete esindajate mälestused.” Huvilised saavad sellepõhjal mõelda, mis lüngad siin hiljem täidetud on ja mis täitmata jäid. Meil on ju näiteks üks mälestusteraamat pealkirjaga Aftonbladeti jooksupoiss jutustab, aga. . . Rasmus Kangro-Pool oli 1936. aastal ilmunud memuaaridest kirjutades optimistlik: “Mul on arvamine, et lähemas tulevikus eesti memuaarikirjandus kasvab jõudsasti: sellel on kõigi ettekujutuste järele suur lugejaskond, meil on lähemas minevikus olnud nii palju tähtsaid sündmusi ja 5 läbielamisi, ja lõpuks meil on terve rida poliitilisi ja vaimuelu kaalukamaid tegelasi jõudnud ja jõudmas sellesse ikka, kus otsesest võitlevast või loovast tegevusest tagasi tõmbutakse ja mälestustes kõik tehtu küpseks mõeldakse.” Vaid mõni aasta hiljem varises ju kõik kokku. Iga valik on millegi kõrvalejätmine. Ja kõrvale jätta tuli palju, sest valik piirdus ju 49 teosega. Oma piirid seadis ka näiteks maht, tehniline külg, avaldamisaeg (just ilmunud või ilmumas teosed).
Ja ka sisuline külg. Siht oli, et teosed oleksid head ja huvitavad lugeda. Ja valida need võimalikult tõepärased, võimalikult vähese ideoloogilise ja psühholoogilise kallutatusega, välistades end liiga õigustavad või ideoloogiliselt moonutatud teosed. Neid eluloolisi, õpetavaid ja ennast kaitsvaid liialdusi leidub erinevas ulatuses muidugi igas mälestuskirjatöös, aga mingit piiri pidada valikul oli siiski võimalik. Mind ennast rõõmustavad eriti trükki jõudnud käsikirjad, mis kirjutatud nii, nagu poleks Nõukogude režiimi nende autorite ümber olemas olnudki (Daniel Palgi, Elmar Salumaa, Edgar-Johan Kuusik, Arnold Susi). Või ka need, mida paguluses ei sobinud avaldada eri põhjustel (Karl Ipsberg, Elias Kasak). Ja esimest korda tõlgitud raamatud: Carl Mothander ja Eduard von Stackelberg — esimese lugejaskond oli seni piiratud rootsi keele oskajatega ja teisel oli peaaegu pool raamatut olemas üldse vaid saksakeelses käsikirjas. Ja ma arvan, et neist näiteks Arnold Susi teos võiks leida lugejaskonda ka tõlgetes.
Kahjuks ei jõudnud me teha akadeemilisi väljaandeid, vaid rahvaraamatuid, kus kommentaare vaid lugemise hõlbustamiseks, erandina Eduard von Stackelbergi mälestusedReetBenderi hoolsa töö tulemusena. Põhjalikum töö tekstidega nõudnuks kuudepikkust või kauematki eeltööd iga raamatu puhul ja suurt meeskonda, mis nädalaraamatu puhul võimatu. Ja mitte ainult seepärast. Algtekstide vigu püüdsime siiski suurimal võimalikul määral parandada.
Meie rahvusliku või meie kaasmaalaste memuaristika, autobiograafilise, omaeluloolise kirjanduse varudest jõudis sellesse sarja muidugi vaid osa. Nendest varudest ammutamisvõimalusi jätkub. Lisaks otsestele memuaaridele on ju olemas reisikirjad, päevaraamatud, kirjavahetused. . . Miks mitte taas kord Eesti Päevalehe kultuurilisana!
Nüüd tahaksin jõuda tänuavaldusteni, aga õnneks või kahjuks võtaks see aega kuni vähemalt kavas väljakuulutatud seltskondliku osani, ja seepärast tuleb sellest loobuda. See võiks olla ebaõiglane ka seepärast, et minu ja Akadeemiani on paistnud ainult selle sarja valmimisega seotud suure masinavärgi osa, hõlmamata näiteks kogu reklaami, tootmise ja turustamise poolt. Nii võiksid paljud inimesed ja institutsioonid jääda nimetamata. Kultuuriprojektiks kujunenud sarja väljaandmise ja lõpuleviimise eest võtaksin siinkohal siiski mütsi maha Eesti Päevalehe ASi omanike ees. Ja sama teeksin siinkohal ka meie otseste, kunagiste või praeguste kaastööliste ees Eesti Päevalehes: Katre Kasmel,Margus Küppar, Vallo Kalvik, Kristiina Susi, Maris Makko. Ja Mihkel Reinsalu ning Tarvo Ulejevi ees. Kõik asjaosalised, ma ei häbene meid kiitmast: me oleme teinud ära suure ja väga olulise töö!
*
Mul oli üks tore elamus, kui kauge maa tagant tuli ˇZiguli-autoga Tartusse sarja 50. teose võistlusele esitatavat käsikirja ära tooma üks soliidne vanem härrasmees. Juttu ajades vaatas ta mulle otsa ja küsis siis, et teil on ka hall pea, aga ega teie vist Saksa aega ei mäleta. Pidin tõepoolest tunnistama, et kahjuks ei, aga et ma olen selle kohta palju lugenud, nii et see on minu jaoks lugemise põhjal tekkinud tegelikkus, mis minuga kogu aeg kaasas on, nagu muugi meie ajalugu ja eriti lähiajalugu. Oleks tore, kui meie sarja abil saaks ja jääks meie riigi ja rahva minevik elavaks ning oleks kogu aeg kaasas paljudel teistelgi! Ja ma lõpetan omasõnadega, mis olid aasta tagasi ToomasKiho ja minu Eesti Päevalehele antud intervjuu lõpulõiguks, kuid mis ruumipuudusel ajalehte ei jõudnud: “Selle sarja kõige olulisem ülesanne minu meelest aga on see, et ta aitab ehk säilitada meie kultuurimälu üha multikultuuristatavas maailmas. Selles ebakindlas maailmas, mis võib tegelikult iga hetk otsa saada. Igas peres tuleks õigel ajal jäädvustada eelneva(te) põlve(de) mälestused. See hoiab aegade järjepidevust üleval ühe pere sees. Kui nende kõrvale panna teiste mälestused, siis saame võrdleva pildi ja kokku meile on olulised meie oma riik ning siin aegade jooksul elanud inimesed, kõige olulisemana aga mõiste “eestlus” selle sõna kõige puhtamas ja üllamas tähenduses.” Ma tänan teid veel kord, kallid kaasteelised, kallid kaastöölised, sõbrad!
MART ORAV (sünd. 1958) on ajakirja Akadeemia toimetaja.
