AKADEEMIA nr 5: Vaba tahe
Erasmus kritiseeris oma teoses De libero arbitrio diatribe sive collatio (1524) Lutheri radikaalset ja ühiskonnaohtlikku õpetust ning kaitses katoliku kiriku traditsioonilist seisukohta, et inimesele on antud vaba tahe, mille varal ta võib valida kas selle, mis viib igavesele õndsusele, või sellest ära pöörduda. Usupuhastuse juhiks kujunenud Luther oli oma vastukirjutises De servo arbitrio (1525) nõus, et inimesel on valikuvabadus asjus, mis on temast allpool (in inferioribus), aga suhtes Jumalaga ega milleski, mis puutub kas õndsust või hukatust, vaba tahet pole, vaid inimene on kas Jumala tahte või saatana tahte vang, võimualune ja ori. Sel ajal polnud tegemist sugugi abstraktse probleemiga. Arutuse all oli põhiküsimus: kas inimese hingeõndsus on ta oma pingutuste tulemus, või on see koostöö, või suveräänse Jumala töö lahus mis tahes inimlikust kaastööst? Vastusest sellele sõltub kõik muu. Aga kui silmitseda kultuurilugu la longue durée protsessina, paistab illusoorne “tahtevabadus” samasuguse hõljuva fluidumina nagu “õnn” või “õigus”. Inimesed elavad aina edasi enda konstrueeritud vingerdavate abstraktsete üldmõistete maailmas.
Eduard Parhomenko tõlgitud ja kommenteeritud Immanuel Kanti Praktilise mõistuse kriitika lõpupeatükk on iseäranis kuulus oma alguslause poolest: „Kaks asja täidavad südamemeelt üha uue ja kasvava imetluse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt järele mõteldes nendega tegelda: tähistaevas minu üle ja moraaliseadus minu sees. Filosoofiaajalooliselt on niisugune kõlbluse sidumine loodusega, teatud laadi loodusekogemusega tagasi viidav antiiksetele autoritele, kelle hoolas lugeja Kant oli. Kanti küpse ehk siis nn kriitilise perioodi filosoofia, sh Praktilise mõistuse kriitika seisukohalt pole aga niisugune kõlbluse vahetu sidumine loodusega enam mõeldav — füüsika ja moraal on eri valdkonnad. Kõlbelist tegu võimaldav vabaduskausaalsus eeldab võimet alustada uut põhjuslikkuse jada sõltumata looduskausaalsusest. Vaadeldes loodust, füüsilist taevast, tunneb inimene vastasseisus selle lõputusega end tühise ja alandatuna, ent seda enam kogeb ta end ülendatuna kõlbelise olendina, kelle vabadust anda endale ise seadus, mida järgida (autonoomia), ta austab ja imetleb. Nii saab tähistaeva ilust ja suursugususest kõnelda nüüd vaid ülekantud tähenduses.
Loodusseisundis võib inimene tõesti piiramatut vabadust kogeda, kuid seda kõrvuti surmahirmuga, mida põhjustavad teiste omasuguste egoistlikud soovid. Thomas Hobbesi peateoses Leviaatan (1651) on kirjas, et rahu saavutamiseks ja enese alalhoidmiseks on inimesed loonud kunstliku inimese, mida nimetatakse riigiks, ja kunstlikud ahelad, mida nimetatakse tsiviilseaduseks. Ene-Reet Sooviku tõlkes ilmunud peatükis „Alamate vabadusest“ tulevad esile printsiibid, mille järgi kõik inimesed on oma loomu poolest vabad ja et alamatel on vabadus kaitsta oma keha isegi nende vastu, kes kipuvad ta kallale seaduslikult. Ja alamate kohustust suverääni ees loetakse kestvaks ainult nii kaua ja mitte kauem, kui suverään suudab neid kaitsta. „Sest looduse poolt inimestele antud õigus end kaitsta, kui keegi teine neid kaitsta ei suuda, ei saa ära võtta ühegi lepinguga,“ kirjutas Hobbes.
Totalitaarses ühiskonnas inimlikke lepinguid ei tunnistatud, kuid vaimult julged unistasid ikkagi. Eero Epneri kirjutatud lõik teater NO99 etendusele The Rise and Fall of Estonia annab edasi meeleolu 1960. aastate lõpu noorte intellektuaalide koosviibimisest, mille käigus mõeldi kitsas korteris suletud uste taga sellest, mis oli keelatud. Aga keelatud oli kõik vaba.
Oma mõtteid ei pea me nüüd enam varjama, kuid meid kummitav kalduvus sulguda provintslusse on juba enese vabatahtlik aheldamine ja valikuvõimaluste piiramine.
Kaarel Tarand seab kahtluse alla väite, et kui meedia oleks tõe vahendamisel valikuline —, olevat kiiresti käes demokraatia hukupäevad, moraalitu ja välguna ennast hävitav ühiskond. See võib olla kõigest ajakirjanduslik enesekaitse. Toimetustel on vaba tahe täiesti olemas ning ükski toimetus ei tegutse täieliku ettemääratuse tingimustes. Mõnikord tuleb hinnata ka vaikimise väärtust, sest see pole valetamine. Millele siis ikkagi keskendub toimetuste ja rahva tähelepanu A. D. 2011? Igatahes mitte 120 aastat tagasi ilmuma hakanud esimese eestikeelse päevalehe Postimees juhtfiguuri Karl August Hermanni püüdlusele „Eesti rahva tõsist kasu taga ajada“. Ja kui küsida, miks, kuuleme toimetustest vastuseks, et see olevat lugejate soov, turu tahtmine ja võib-olla veel mingi eetikakoodeksist tulenev kohustuslik suunis olla kellegi või millegi teener. Valdav osa toimetuste otsustest oleks seega justkui määratud väliste tegurite poolt ja toimetaja isiklikul vabal tahtel ning valikuõigusel poleks selles süsteemis nagu mingit erilist eluruumi.
Indrek Reilandi artikkel pakub üht võimalikku ülevaadet vaba tahet puudutavatest töödest tänapäeva filosoofias. Nende seas paistab igati lohutavana Galen Strawsoni mõttekäik. Ta juhib tähelepanu moraalsetele emotsioonidele teiste inimeste vastu, kes näitavad meie või teiste suhtes üles head või halba tahet. Moraalsed emotsioonid, nagu tänulikkus ja vimm, heakskiit ja hukkamõist, ei järgne tegudele iseeneses, vaid tegudele kui hea või halva tahte väljendustele. Selliste emotsioonide omamine eeldab niisiis teiste käsitamist isikutena, kes teevad valikuid ja tegutsevad valikute alusel. Seega, kui me ei ole võimelised nendest emotsioonidest loobuma, ei ole me ka võimelised muutma oma suhtumist teistesse inimestesse ega revideerima oma sotsiaalseid institutsioone ja tavasid. Isegi kui me oleksime võimelised neist emotsioonidest loobuma, ei tohiks me seda Strawsoni arvates teha, sest muidu ei jääks inimväärsest elust midagi järele.
Friedrich Nietzsche aforismide tõlkija Jaanus Sooväli sedastab, et (vaba) tahe traditsioonilises tähenduses on terves Nietzsche mõtlemises illusioon, millel on teatavad ajaloolis-psühholoogilised tekketingimused. Seejuures oleks ilmselt oluline tähele panna, et ühelgi fenomenil, näiteks tahtel, ei ole kunagi ainult üksainus tekkepõhjus, üks suur algupära (Ursprung), neid tekkepõhjuseid (Herkünfte) on mitmeid ja nad ei pea isegi olema üksteisega vahetult seotud. Samuti olevat vaba tahte õpetuse üks tekketingimusi (primitiivse) inimese kalduvus näha kõike eraldatult, s.t iga tahteakti ning tegu võetakse isoleerituna kõigest eelnevast ja järgnevast, ja seetõttu tundus loomulikuna, et tahe ise peab olema põhjuslik. Kõikide asjade isoleerituna nägemise üks põhjusi leiduvat omakorda keeles (subjekt, predikaat, isoleeritud sõnad jne) — olevat inimesi, kes ikka veel usuvad, et keelega on võimalik haarata asjade olemust.
Seevastu Uku Toominga tõlgitud Harry Frankfurti artiklist selgub, et üks olemuslikke erinevusi isikute ja teiste olendite vahel on leitav isiku tahte struktuurist. Ükski loom peale inimese ei paista olevat võimeline reflektiivseks enesehinnanguks, mis ilmneb just teise astme soovide moodustamises. Inimesel on teise astme soov kas juhul, kui ta tahab lihtsalt omada teatud soovi või kui ta tahab, et teatud soov oleks tema tahe. Olukordades, kus kehtib mainitud võimalus, nimetab autor tema teise astme soove „teise astme tahtmusteks“. Just teise astme tahtmuste omamist ja mitte teise astme soove üldiselt peab ta isikutele olemuslikuks. Võime kujundada teise astme tahtmusi on väga tihedalt seotud ühe teise, isikutele olemuslikult omase võimega, mida on sageli peetud lausa inimese eristustunnuseks. Ainult seetõttu, et isikul on teise astme tahtmused, on ta võimeline niihästi vaba tahet omama kui ka sellest ilma olema. Isiku mõiste ei ole seega ainult sellist tüüpi entiteedi mõiste, kellel on nii esimese astme soovid kui ka teise astme tahtmused. Seda saab tõlgendada ka säärast tüüpi entiteedi mõistena, kellele tema tahtevabadus võib probleemiks olla. See mõiste välistab kõik tuulepead, nii inimesed kui inimestest allpool olijad, sest nad ei vasta ühele vaba tahe omamise olulisele tingimusele. Ja see välistab ka need üleinimlikud olendid — kui neid olemas on —, kelle tahe on paratamatult vaba.
Seejärel kõigutab meie stereotüüpseid veendumusi neurofüsioloog Benjamin Libet (tõlkinud Kalle Hein), tutvustades eksperimentaalset lähenemisviisi, mille tulemusena paistab, et vaba tahte aktide käivitamine näib ajus toimuvat teadvustamatult, tükk aega enne seda, kui inimene teadlikult teab, et ta tahab mingit liigutust sooritada! Kas teadlikul tahtel on sellisel juhul tahteaktides üldse mingit osa? Kuid samas on teadvuse käsutuses võimalus tahtmusliku protsessi lõpuleviimine peatada ehk sellele veto panna, nii et mingit lihastegevust tegelikult ei järgne. Teadlik tahe saab niisiis tahtmusliku protsessi tulemust mõjutada hoolimata sellest, et tahteakti algatajaks on peaajus toimuvad teadvustamata protsessid. Katsetulemustest saadud ehmatuse leevendamiseks teatab Libet, et nii determinismi kui ka determineerimatuse teooria on oma olemuselt mõlemad spekulatiivsed, ja seega ei näe ta põhjust, miks mitte omaks võtta seisukohta, et vaba tahe on meil olemas. Meil ei tuleks end pidada masinateks, mille toimimise on täielikult ette kirjutanud tuntud füüsikaseadused.
Nagu eelnevast selgub, mõjutavad praegusaja arutelu tahtevabaduse üle tugevasti viimaste aastate saavutused geneetikas ja neuroloogias. Tekkinud diskussioonis püüavad ühed vabadust paljastada kui illusiooni, samal ajal kui teised on arvamusel, et uued teadmised ei kõiguta kuidagi inimese subjektiivset veendumust, et ta saab vabalt tahta ja tegutseda. Jan-Christoph Heilinger (tõlkinud Tanel Toobik) seevastu pooldab evolutsiooniteoreetilist vaatenurka, mille järgi arutelu inimese vabaduse üle paigutub elusmaailma ja looduse kõikehõlmava sisemise seotuse konteksti. Kui vabadus on olemas, siis peab saama näidata, kuidas see on looduses valitsevates tingimustes arenenud ja kuidas ta looduse seaduspärasusi arvestades püsima saab jääda. Kui õnnestuks täpsemalt mõista elussüsteemide iseseisvust neile omastes spetsiifilistes seaduspärasustes, oleks selle tulemusena võimalik ettevaatlikult paralleele tõmmata eluslooduse iseorganiseerumise ja ühiskondlikult toimivate inimeste enesemääramise vahel. Sel viisil õnnestuks teineteisele lähendada bioloogilisi ja sotsiaalseid kirjeldusmeetodeid. Nii osutuks (alati ühiskondlikus enesemääramises avalduv) inimese
vabadus keerukaks taandamatuks eluskäitumise vormiks. Ühes sellega oleks vabadusel ka oma koht elu evolutsioonis. Niisuguse uuringu tulemust võiks sel juhul nimetada vabaduse looduslooks.
Ja numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (5. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal koostas neid põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Aleksandr Tšubarjani teost Praha kevadega seotud sündmustest arvustab Tõnu Tannberg. Numbri illustratsioonid on Ülle Marksilt.