Algab nõukogudeaegsete suvilalugude kogumine
Kui oma lood kirja pandud, võib need kohe ära saata. Ametlik kogumisaktsioon kestab 2012 aasta lõpuni, kuid lugusid saata võib ka hiljem. Kõik materjalid säilitatakse arhitektuurimuuseumis ning neid kasutatakse arhitektuuriajaloolaste ja etnoloogide poolt uurimistöös ja näituste koostamisel.
Rahalisi auhindu ei ole, ent 2013. aasta alguses valitakse välja parimad kirjutajad, kes saavad väikese tänukingi, näiteks ilusa arhitektuuriraamatu. Seetõttu võiks kirjutaja lisada kontaktandmed.
Paberkandjal lugusid ja paberkandjal või digikandjal (CD või DVD-plaat) pilte võib saata: Eesti arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn, 10151. E-kirjaga võib saata aadressil leele@arhitektuurimuuseum.ee või info@arhitektuurimuuseum.ee.
Arhitektuuriajaloolane Oliver Orro on lisanud ka juhendi:
Millest kirjutada?
Kõigest, mis suvilaehitusega seoses meelde tuleb. Eriti huvitavad meid lood sellest, miks üldse otsustati soetada suvila, kuidas ja mis asutuse kaudu saadi suvilakrunt, mis seisus see krunt enne ehituse algust oli (võsa, põllumaa, liivane männimets jne)? Mis alusel neid suvilakrunte jagati, kas kruntide jagamisel kedagi eelistati (kommunistliku partei liikmeid, sõjaveterane, ülemuste tuttavaid)? Kust saadi ehitusmaterjale, kas nende hankimisel esines suuremaid raskusi ja kuidas sellest üle saadi? Kuidas saadi ehitusprojekt, miks eelistati just üht või teist tüüpprojekti, kas krundi eraldanud asutus või mõni muu institustioon tegi ettekirjutusi projekti valikul või sõltus see ehitaja enda soovidest ja võimalustest, kas ehitusloa saamisel (projekti “kinnitamisel”) esines raskusi? Kas ehitusprojekti valikul oli juttu näiteks sellest, et soovitakse ehitada justnimelt oma aja mõistes moodsat suvemaja? Kas te teate, kes oli projekti autor (arhitekt), kas ehituse käigus suheldi ka otse arhitektiga? Kas ehitati täpselt projekti järgi või ehituse käigus seda muudeti? Kui kaua ehitus kestis? Milliseid töid tehti ise, mille jaoks palgati abilisi? Kas suvila valmides käis seda vastu võtmas mingi komisjon, kes sinna kuulusid, kas vastuvõtmisel ilmnes mingeid probleeme?
Huvi pakub ka aiakultuur: kas aeda rajati omapäi või mingi projekti alusel, kas küsiti nõu mõnelt maastikuarhitektilt või aiandusspetsialistilt? Kas kohas, kuhu ehitati suvila, oli mingit varasemat väärtuslikku haljastust, mida aia rajamisel sai alles jätta ja ära kasutada? Kas domineeris ilu- või tarbeaed? Mille järgi valiti viljapuusorte ja ilutaimi – kas lähtuti oma varasemast kogemusest, tuttavate soovitustest ja naabrite juures nähtust või kasutati näiteks ka käsiraamatuid (milliseid?), ajakirju vm? Milliseid köögivilju kasvatati ja kas neist valmistati ka hoidiseid? Kas kogu kasvatatu kasutati oma tarbeks või midagi ka müüdi (lilli, juurvilju)?
Kirjutada võib ka sellest, kuidas suvilaid nõukogude ajal kasutati: millise transpordiga sinna sõideti, kui sageli seal käidi ja kui pikalt viibiti, kas seal käidi kogu perega või kasutas suvilat rohkem näiteks vanem põlvkond, mida suvilas tehti: kas enamik aega kulus aiatööks või jäi aega üle ka niisama olesklemiseks? Unustuse hõlma hakkab langema seegi, mida kujutasid endast suvilakoperatiivid: mitu suvilat kuulus ühte koperatiivi, milline oli kopratiivi esimehe positsioon ja tema kohustused, kas kõik ühte koperatiivi kuulunud suvilad olid seotud ühe asutuse töötajatega või moodustati neid ka muul alusel? Kas koperatiivil oli ka mingi nimi ja kuidas see valiti? Millised olid naabritevahelised suhted?
Kui see on kohane, võib kirjutada ka nii-öelda järelloost: miks näiteks suvila hiljem ära müüdi või ära anti, millal see aastaringseks elamiseks kohaldati ja ümber ehitati jne.
Millest veel võib kirjutada?
Praeguse kogumisaktsiooni keskmes on just aianduskoperatiivides asunud, ühele perele kuulunud suvilad, aga kui te tahate kirjutada näiteks elust asutusele kuulunud suuremas ühissuvilas või asutuse puhkekodus või sellise hoone ehitusega seotud asjaoludest, siis ka see on igati oodatud. Väga tore oleks, kui oma mälestusi saadaks ka mõni inimene, kes võib-olla ise suvilat ei omanudki, kuid puutus suvilaehitusega kokku ametnikuna või näiteks arhitektina.
Kindlasti saatke ka pilte!
Kindlasti palume saata ka pilte: kui teie suvila ei ole veel ümber ehitatud, vaid siiani säilinud originaalilähedasel kujul, saatke sellest meile mõni foto, et teaksime, millise maja kohta teie jutt käib. Kes ei soovi, ei pea aga lisama täpset aadressi. Ka on meie jaoks väga huvitavad vanad, nõukogudeaegsed fotod ehituse käigust ja valminud majast, olgu siis värvilised või mustvalged. Keegi ei pea oma armsaid perekonnaalbumi fotosid seepärast ära andma: kindlasti leidub tänapäeval mõni noorem sõber, naaber või pereliige, kes oskab fotod digikaameraga ümber pildistada või sisse skanneerida ja digikujul (kas meilitsi, või CD-l, DVD-l) juhtrühmale saata. Kui fotodel on ka mõni inimene, siis võiks juurde märkida tema nime, eriti, kui ta oli kuidagi ehitusprotsessiga seotud. Kui aga kellelgi on justnimelt selliseid fotosid suvilaehitusest, mida ta enam endale ei taha ja mille puhul on kahtlus, et järeltulijad neid ehk vääriliselt hinnata ei oska ja võivad ära visata, võib saata ka originaalpildid: need saavad siis muuseumifondis koos teie jutustusega alles hoitud ja ei lähe ajaloo jaoks kaduma. Pildid on väga olulised, sest erinevalt avaliku elu sündmustest, nagu näiteks maiparaadid või parteikongressid, suvilaehitust keegi toona ametlikult ei pildistanud, vähemalt mitte massiliselt ega süstemaatiliselt, nii et tulevased uurijad saavadki kasutada vaid erakogudest pärit pilte.
