Almann: kaitseväe heidutusvõime tõuseb kordades
Kunagi varem pole nii palju inimesid uskunud konfliktiohu suurenemisse maailmas kui praegu. Kas ka kaitseministeerium elab usus ja teadmises, et konfliktioht iga aastaga üha kasvab?
Arvestades seda, mis viimasel aastal rahvusvahelises elus on toimunud – eelkõige pean ma siin silmas Venemaa agressiooni Gruusia vastu, mis algas 8. augustil 2008 – ei ole see kindlasti üllatav, et küsitlustulemused inimeste pessimismi näitavad. Kindlasti on nii kaitseministeerium, NATO kui ka Euroopa Liit sellest agressioonist oma järeldused teinud.
Viimaseid sündmusi vaadates saab öelda, et kõik need, kes kahtlesid liitlaste võimes või soovis meile appi tulla, saavad nüüd aru, et selline valmisolek on NATOs olemas. NATO on konkreetselt ka Eesti suunal võtnud ette samme, mis on meis tekitanud kindlustunnet. Meil ei ole põhjust karta.
Kui palju olite sunnitud äsjavalminud kaitseväe arenguplaani muutma just Gruusia-sündmuste tõttu?
Esiteks me räägime eelnõust ja meie ettepanekust valitsusele, mis vajab veel poliitilist heakskiitu. Mul on hea meel öelda, et arengukava väljatöötamise graafikus augusti-sündmused Gruusias mingisuguseid viivitusi kaasa ei toonud. Suuremaid muudatusi tööprotsessis ega järeldustes me tegema ei pidanud. Arengukava ei rajane pelgalt ohuhinnangul, vaid tervel real stsenaariumitel, mis tegelikult arvestavad kogu ohuspektrit ja mis on välja töötatud koos eriteenistustega, meie välispartneritega, kaitseministeeriumi analüütikutega ning ka välisministeeriumi ametnikega.
Kuidas muutub meie esmane kaitsevõime muutub, kui arenguplaanis ette nähtud ülesanded täidetakse?
Tänu uuele plaanile on meil võimalik aru saada, millega Eesti kaitsevägi suudab toime tulla. Samas teame me ka väga hästi, mida me ise ei suuda ja kus on kindlasti vaja liitlaste kaasabi. See annab väga hea ettekujutuse meie suutlikkusest teostada esmast enesekaitset. Arenguplaani realiseerumisel omab kaitsevägi tunduvalt rohkem heidutavat mõju kui kaitsevägi praeguses seisus.
Kaitseväe järgmise kümne aasta peamise prioriteedina on seni nimetatud side-, luure- ja seiresüsteemide arendamist. Mida see tegelikult tähendab?
Kõige laiemalt kokku võetuna tähendab see eelhoiatussüsteemi, mis on integreeritud juhtimissüsteemiga. Riigi erinevatel tasanditel peavad võimalikud ohud olema teada nii vara kui võimalik. Infovahetus peab olema integreeritud erinevate teenistuste vahel ning kogu infot peab olema võimalik kasutada kaitseväe juhtimisel. Sidesüsteemide välja töötamine on täiesti kriitilise tähtsusega selles, kui juhitav või juhitamatu kaitsevägi on.
Kui kehv seis selles vallas täna siis on?
Side arendamiseks on kaitseväes tehtud juba väga palju tööd. Sidet on testitud erinevatel õppustel ja see on töötanud väga hästi. Meie õhuväe seiresüsteem on NATOs tuntud oma headuses ja see on leidnud juba ka praegu väga palju kiitust meie liitlaste poolt. Aga me näeme võimalust seda valdkonda oluliselt täiendada. Rääkimata sellest, et selles valdkonnas toimub ka tehniline areng väga kiiresti ja me peame sammu pidama.
Arenguplaanis on kirjas hulgaliselt suuri varustushankeid: tankid või jalaväemasinad, transpordikopterid, keskmaa õhutõrjesüsteem jne. Neid kõike pole ju võimalik korraga hankida, nii et mis järjekorras need hanked tulema hakkavad?
Me oleme välja joonistanud terve rea võimeid, need prioritiseerinud ning me lähtusime eeldusest, et Eesti kaitsekulutused püsivad kahe protsendi tasemel SKP-st. Täna on see joon siin, kui mingil põhjusel kulutused suurenevad, siis on meil võimalik lisada täiendavaid nõudmisi. Kui kaitsekulutused langevad, võivad ka vähem tähtsad võimed ära kukkuda.
Millised võimed joonest kõrgemale siis kuuluvad?
Prioriteedid on sellised: eelhoiatus-, side- ja juhtimissüsteemid. Teiseks on prioriteetsed kõik hanked ja projektid, mis on seotud õhuga: õhutõrje, -seire, Ämari ehitushange. Kindlasti on esimeste eelistuse hulgas ka tankitõrje. Samas ei tähenda see hangete lõplikku kuupäevalist jaotust, sest hangete loogika käib teistpidi ning see sõltub kaitseväe lähteülesandest ning konkreetsest turusituatsioonist. Kui on vaja hankida midagi kõrgtehnoloogilist, mida peab ehitama spetsiaalselt meie nõudmiste järgi (nagu näiteks tehti Kellavere kolmedimensiooniline õhutõrjeradari hanke puhul), siis see võtab rohkem aega.
Konkreetne rakenduskava, kuidas arenguplaani ellu viia, peab sündima väga kiiresti pärast arengukava vastu võtmist valitsuses. Kui me oleme saanud valitsuse heakskiidu, saame rääkida konkreetsete hangete ajastamisest.
Põhimõtteliselt siis kõik need suured hanked ikkagi kuuluvad prioriteetide hulka?
Loomulikult, aga meie eesmärk on ka vältida ad hoc olukordi. Meil peab olema väga konkreetne ettekujutus, kuidas üht või teist võimet hakkame kasutama: kuidas korraldame väljaõpet, hooldust, relvasüsteemi õppetsüklit. Me peame vältima kurbi õppetunde, mis me oleme saanud mõne varasema relvasüsteemi hankest.
Te nimetasite prioriteediks kõike, mis on seotud õhuga. Millise efekti peab andma hangitav keskmaa õhutõrjesüsteem?
Lühimaa õhutõrje viimased osad tarnitakse järgmise aasta alguses, misjärel saab see töövalmis. Selle eesmärk on anda meie jalaväe brigaadile teatud tegevusvabadus. Kuid lühimaa õhutõrje kasutus ja toimeulatus on väga piiratud. Täiesti uue arenguna ongi välja toodud keskmaa õhutõrje süsteemi hange, mis peab tõepoolest andma suurema kaitse teatud tähtsatele piirkondadele ning osadele Eesti territooriumist. Ma väldiksin tingimata väidet, et meie õhuruum on seejärel täiesti kaitstud. Ent kui me räägime Gruusia-sündmuste õppetundidest, siis võib juba täna selgelt öelda, et see, mida Gruusia õhutõrje suutis teha, oli väga edukas. Selles mõttes on siin Eestil palju õppida.
Hävituslennukite kohta selles arenguplaanis väga palju sõna ei võeta?
Me jõudsime järeldusele, et iseseisva õhuturbe võimekuse arendamine võtaks ebaproportsionaalselt palju ressurssi ja seeläbi kaotaks väga palju teisi võimeid. Arenguplaani eelnõus ei ole ettepanekut need antud planeerimisperioodil osta.
Mis siis pärast 2018. aastat juhtub, kui liitlaste hävitajad peaksid meie õhuruumi kaitsmise lõpetama?
Me peame kindlasti jätkama läbirääkimisi oma liitlastega ja ma olen kindel, et Eesti õhuruum kaitseta ei jää.
Kunas jõutakse nii kaugele, et valitakse tankide ja jalaväe lahingumasinate vahel?
See sõltub väga suurel määral kaitseväe lähteülesandest. Kaitsevägi valmistab ette lähtedokumendid, seejärel analüüsitakse turuolukorda ning ühiskomisjon otsustab, milline relvasüsteem vastab meie ootsustele kõige paremini.
Eesti enda tankivägi ei ole siis utoopia?
Kindlasti ei ole utoopiline see, et ühe hanke tulemusena võib Eesti ühel heal päeval soetada kindla arvu tanke. Detailid jäägu sõjaväelaste kommenteerida.
Mereväele uusi võimeid ei nähta ette. Miks?
See pole päris nii. Näiteks hangitakse mereväele kiirpatrullkaatrid. Samuti nähakse ette sidealuste tugevdamist ja samme vastuvõtva riigi võime arendamiseks. Kindlasti peab lõplikult välja ehitama Miinisadama, see on selge.
Miks lükati arenguplaanis kõrvale ajateenistuse reformimine? Praeguse 8- või 11-kuuse mudeli asemel on ju kaua räägitud paindlikuma Soome mudeli kasutusele võtmisest.
Ettepanek on tõepoolest see, et ajateenistuse süsteemi sellisena nagu ta praegu on, ei ole mõtet muuta. Me tugineme suures osas kaitseväe ekspertide arvamusele. Põhjused on selles, et ajateenistuse praegune süsteem ei ole veel väga kaua töötanud. Meil ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kui efektiivne see on ja seetõttu pole seda mõtet ka lõhkuma hakata. Trendina võib välja tuua, et aasta-aastalt on ajateenistuse tulemused läinud paremaks. Kolmandaks eeliseks praegusel ajateenistussüsteemil on kindlasti see, et see ei nõua väga palju instruktorressurssi. Just instruktoritest on kaitseväel väga suur puudus. Olemasolevat ressurssi saame praeguse süsteemiga kasutada optimaalselt.
Kuidas muutub sõjaaja struktuur võrreldes praegusega?
Laias laastus ja täpsetesse numbritesse minemata, meie ambitsioonitase suureneb. Paraku väga palju detailsemaks minna ma veel ei saa.
Võtmeküsimus on, kuidas me suudame anda Kaitseliidule sellise perspektiivi, et see jääks ühest küljest üldrahvalikuks kaitsetahet kasvatavaks, aga teisest küljest kasvaks ka konkreetselt sõjalisi võimeid tootvaks organisatsiooniks. Kaitseliidu tuleviku seisukohalt on erakordselt vajalik õige tasakaalu saavutamine. Eelmise arenguplaani kohta tuleb öelda, et just Kaitseliidule pandud sõjaline ülesanne oli selgelt ebarealistlik.
Mis meie missioonidest edasi saab? Kuidas parandatakse missioonil käijate sotsiaaltagatisi?
Mina väidan, et tänased sotsiaalsed tagatised on head. Aga me peame endalt ikka ja jälle küsima, kas me oleme teinud kõik selleks, et kaitseväelased ka tunneksid nii. Minu vastus on, et seni kui meil leidub kasvõi üks missioonil haavata saanud kaitseväelane, kes ütleb, et ta ei tunne, et tema eest hoolitsetakse, ei ole me oma töös õnnestunud. Üks asi on see, mida me kirjutame seadustesse, teine, milline mulje sellest kaitseväelastele jääb.
Mille taha sõdurite teadmatus siis ikkagi jääb?
Võib-olla on küsimus selles, et meil ei ole olnud piisavalt praktikat nende küsimustega tegelemiseks. Me pole osanud selgitada, mis võimalused inimestel on. Eraldi küsimus on, kas ka kolmas sektor on teinud piisavalt, et kaitseväelaste panust hinnataks piisavalt.
Vaatame, mis toimub teistes riikides. Praegu läheneb Suurbritannias üks väga oluline tähtpäev: 11. november (I maailmasõja lõpupäev – H.R). Enne seda kannavad paljud enda rinnas punast mooni kujulist rosetti. See traditsioon on väga oluline ka Briti veteranide toetamisel, sest selle mooni ostmisel toetatakse haavata saanud sõdurite fondi. Ka Eestis võiks sarnase traditsiooni sisse viia ja selleks sobivaks päevaks on 3. jaanuar: Vabadussõja relvarahu aastapäev.
