Eestis võib olla ligikaudu 150 inimest, kes on kursustel õppinud refleksoloogiat ehk tsooniteraapiat, poolesaja ringis on aroomiteraapiat õppinuid.  

Tegemist on ravimeetoditega, mis paljude meedikute ja ka alternatiivmeditsiini skeptiliselt suhtujate meelest võib paigutada näiteks koos reiki või homö-opaatiaga ühise nimetuse alla – soolapuhumine.

Juunikuust võivad aga esimesed 15 refleksoloogi ja  13 aroomiterapeuti riputada oma vastuvõtukabineti seinale kutsetunnistuse, mis kinnitab, et tegu ei ole soolapuhujaga. Kutsetunnistuse saamiseks on vaja teha kutseeksam, sellele pääsemiseks peab olema ette näidata tunnistus 560-tunnise eriala- ja 400-tunnise meditsiinikursuse läbimise kohta.

Eile oli refleksoloog Ülo Liivamäe juures peavalule leevendust saamas Kairit Krumm. Tema meelest on väga oluline, kas abistajal on kutsetunnistus või mitte. “Kutsetunnistus näitab, et ravija tunneb meditsiini, see annab patsiendile kindlustunde,” ütles Krumm. Ta arvas, et ametlik tunnustamine võimaldab ka teha rohkem reklaami ja tutvustada kasutatavaid meetodeid.

Eestis tegutsevad ja õppivad refleksoloogid on koondunud 1998. aastal loodud mittetulundusühingusse Eesti Refleksoloogid, millel on praegu 47 liiget. Ülo Liivamägi on tsooniteraapiaga tegelenud kümme aastat, õpilasi on tal sadakond. Liivamägi sai tänavu juunis Eesti loodusteraapiate nõukogult aastani 2012 kehtiva kutsetunnistuse nii refleksoloogia kui ka aroomiteraapia kohta.

“Kindlasti tõstab kutsetunnistus meie eneseteadvust ja on oluline alternatiivmeditsiini õppijale, kes tahab sel alal ka töötada,” sõnas ta. Kutseastmeid on kokku viis, neist neljas eeldab juba meditsiinilist kõrgharidust. Kas tsooni- või aroomiterapeudil on kutsetunnistus, saab vaadata kutseregistrist.

Kuigi kaks alternatiivmeditsiini meetodit on pälvinud riikliku heakskiidu, ei anna see veel automaatselt õigust saada haigekassast ravikulude katmiseks raha, lepingu sõlmimine toimub tavameditsiiniga sarnastel alustel.

80 aastat kogemusi

•• Tänapäeva refleksoloogia ehk tsooniteraapia sai alguse 1920. aastatel USA-s. Meetod põhineb avastusel, et organism peegeldab teavet oma organite seisundi kohta keha pinnale.

•• Mingi organi ala- või ületoime väljendub vastavas kohas kas valuna, naha- või koemuutusena.

Need muutused võivad olla pika haiguse, liigse koormuse ja üleväsimuse, vigastuse, trauma või põletiku tagajärg.