Riigikogu liikmed, kellel on ka põhjendatud vajadus olla selliseid saladusi sisaldava teabega töö tegemiseks kursis, saavad seda teha vaid siis, kui üks ametnik on nõus seda parasjagu lubama. Ja seesama ametnik on juba teinud otsuse, et ta lihtsalt ei anna talle mittesobivatele riigikogu liikmetele juurdepääsulubasid.

Parlamendi liikmed valitakse oma kohtadele samamoodi nagu ministrid või ka vabariigi president ja neil on ametikoha tõttu õigus riigisaladustega kursis olla. See erineb ametnikke puudutavatest nõuetest, nemad peavad riigisaladuste lubade saamiseks läbima tingimata vastava julgeolekukontrolli – tavaliselt kapos. Valitud ametimeestele ja tavaametnikele kehtivad erinevad reeglid just seetõttu, et kodanike õigust valida endale võimukandjad, keda nad soovivad, ei saa piirata mingisuguste salaasutuste otsustega. Kui riigikokku valituks saamise tingimuseks oleks kapo luba, tekiks üsna varsti olukord, kus mitte valijad, vaid Toompuiestee nähtamatu käsi nimetaks Eestile sobivad valitsejad.

Kardinaalsed muutused

Pärast mulluseid riigikogu valimisi otsustas kaitseministeeriumis töötav riigi julgeoleku volitatud esindaja, kes väljastab NATO ja EL-i saladustele juurdepääsu lubasid, et riigikogulased ei saa enam neile ilma kohustusliku taustakontrollita ligi. Kunagi oli selleks ametnikuks kuulus riigireetur Herman Simm, nüüd aga endine siseministeeriumi kantsler Märt Kraft. On see siis põhjustatud Simmi reetmisskandaalist või eelmise aasta alguses volitatud julgeoleku esindaja ametisse saanud Krafti meelemuutusest, igal juhul võttis ametnik sihikule parlamendi.

Riigikogu aga keeldus sellisele šantaažile alla andmast ja üritas jätkata vanaviisi. See tähendab, et kui mõnel riigikogu liikmel on vaja pääseda NATO ja EL-i saladustele ligi, siis küsitakse arvamust nn kapokomisjonist. Komisjon võib nõuda riigikogulasele täiemahulise julgeolekukontrolli tegemist siis, kui leiab, et mingid asjaolud seda põhjendavad. Kuid näiteks praegune kapokomisjon pole ühegi juurdepääsu vajanud riigikogulase puhul teadnud mingit põhjust, et ta sellisesse kontrolli suunata.

Peaaegu aasta otsa vaidlemist ametniku suva üle päädis märtsi keskel riigikogu põhiseaduskomisjoni enneolematu sammuga. Komisjon saatis justiitsminister Kristen Michalile ja kaitseminister Mart Laarile kirja, kus palus nende hinnangut, kuidas ikkagi peaks välja nägema NATO ja EL-i saladustele juurdepääsu lubade väljaandmine riigikogulastele.

Hinnangu küsimise ajendiks on märgitud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni pöördumine põhiseaduskomisjoni poole. Paber ise avaldas esmakordselt, mis telgitagustes toimub.

„Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni pöördumine oli tingitud sellest, et praeguse riigikogu koosseisu liikmetele, kellel on ametiülesannete täitmisel vajalik juurdepääs NATO salastatud teabele, ei ole alati väljastatud juurdepääsusertifikaati või on väljastatud ajutine juurdepääsusertifikaat,” märgiti kirjas.

Kirjas toodud faktist on võimalik selgelt järeldada, et ametnik on juba keeldunud vähemalt korra ja vähemalt ühele riigikogu liikmele tööülesannete täitmiseks vajalikku NATO ja EL-i saladustele juurdepääsu luba andmast. Samamoodi on võimalik järeldada, et mõne riigikogulase juurdepääsuõigust on nn ajutise loaga pisendatud. Seetõttu asus Eesti Päevaleht asja uurima ja tuvastas nüüdseks tekkinud uskumatu olukorra.

Pärisime esmalt riigikogu kapokomisjoni juhtivalt Peep Arult, kuidas sellist vastuseisu hinnata ja kus on lubadega probleem tekkinud (vt kõrvallugu). Aru viitas konkreetselt probleemidele, mis on tekkinud riigikaitsekomisjoni töös.

Riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma nentis, et probleem puudutab tõepoolest tema komisjoni, kuid märkis ka, et asi on võtnud palju laiema ulatuse.

Ise olemegi NATO

„Probleem puudutab juurdepääsu NATO ja EL-i salastatud teabele. Ehk mõni aeg tagasi oleks võinud Eesti riigisaladust ja NATO oma vaadata lahus, kuid täna on Eesti kaitseväe saladused enamasti ju ka NATO saladused. Me ise olemegi NATO,” tõdes Raidma nähtava viitega, et ametniku tegevus takistab riigikaitsekomisjoni efektiivset tegutsemist kaitsevaldkonna asjadega.

Raidma nõustus, et riigikogu liikmete allutamine ametnikele kohaldatavale täielikule julgeolekukontrollile võiks tekitada küsimusi Eestis demokraatia toimimise kohta. „Aga just seepärast on asi antud põhiseaduskomisjonile käsitlemiseks. Vaatame, mis tuleb nende vastus,” jäi ta samal ajal äraootavaks.

Kuid riigikaitsekomisjoni esimees nentis, et trall ei käi enam üldse ainult tema komisjoni juurdepääsuõiguste ümber. „Täna ei ole riigikogus mitte kellelgi NATO ja EL-i salastatud teabele juurdepääsu. Ka riigikogu esimehel Ene Ergmal mitte,” tõi ta esile vapustava olukorra.

See tähendab, et riigi teisel ametikandjal, kes peab vajaduse korral presidenti asendama, pole õigust NATO ja EL-i saladustele ligi pääseda. Ametnikud peavad valijate asemel enda õiguseks tema tausta enne uurida, et selline luba üldse väljastada. See tähendab, et ei Euroopa Liidu asjade ega ka väliskomisjoni liikmeil pole õigust tutvuda organisatsioonide teabega, millega oleme tihedalt seotud. Ainult siis, kui riigi volitatud julgeoleku esindaja Kraft neid konkreetses küsimuses enda arvates usaldusväärseks peab, võivad nad pisut asjade sisse piiluda.



KOMMENTAAR

Kaitseministeerium: meie täidame seadust!

Peeter Kuimet
kaitseministeeriumi pressiesindaja

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 51 lõike 3 kohaselt tuleb julgeolekukontroll läbi viia ka isikute suhtes, kellel on ametikohajärgne juurdepääsuõigus Eesti riigisaladusele (v.a vabariigi president), kui julgeolekukontrolli läbiviimine on kohustuslikuks eeltingimuseks välislepingu kohaselt.

NATO teabele juurdepääsu väljastamisel on riigi julgeoleku volitatud esindaja kohustatud lähtuma NATO teabekaitse kokkuleppest. Selle leppe artikli 3 lõike 1 kohaselt tagab osalisriik, et kõigi tema kodakondsusega isikute suhtes, kellel on ametiülesannete täitmisel juurdepääs salastusmärkega „Confidential” ja kõrgema salastustasemega teabele või kes seda taotlevad, korraldatakse julgeolekukontroll enne, kui nad oma ülesandeid täitma hakkavad.

See tähendab, et ka Eesti riigisaladusele ametikohajärgset juurdepääsu omavad isikud peavad NATO salastatud teabele juurdepääsuks läbima julgeolekukontrolli.

Kui riigikogu liikmed on andnud nõusoleku julgeolekukontrolli läbiviimiseks ja on selle edukalt läbinud, väljastatakse neile kohe vastavad NATO juurdepääsuload.



See ei ole normaalne

Peep Aru
riigikogu julgeolekuasutuste erikomisjoni esimees

Teema puudutab neid riigikogu liikmeid, kes vajavad oma töös põhjendatult juurdepääsu NATO saladustele. Selle koosseisu töötamise ajal on riigi julgeoleku volitatud esindaja väljastatud juurdepääsusertifikaadid riigikaitsekomisjoni liikmetele konkreetse küsimuse menetlemise jaoks vajalikuks ajaks. Varasema praktika kohaselt on olnud saladusele juurdepääsu load neile, kes seda vajavad, kuni neljaks aastaks.

Enne sertifikaadi väljastamist on riigikogu liikme staatuse seaduse kohaselt vajalik riigikogu liikmete suhtes julgeolekuasutuste järelevalvekomisjoni poolne julgeolekukontrolli läbimise kinnitus. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse seletuskirja kohaselt ei ole riigikogu liikmetele saladusele juurdepääsu õiguse andmisel kehtestatud kohustust pöörduda julgeolekukontrolli teostava asutuse poole. Riigikogu liikmete suhtes võib minu juhitav komisjon vastava otsuse teha komisjonile kättesaadava teabe pinnalt ning vajaduse korral pöörduda julgeolekukontrolli asutuse poole ametiabi taotlusega.

Ühelgi sertifikaadi taotlemise juhtumil ei ole julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni liikmetel negatiivset kättesaadavat teavet ja seepärast ei ole me ka ühegi riigikogu liikme suhtes pöördunud julgeolekukontrolli asutuste poole täiendava info saamiseks. Seda ei ole tehtud ka komisjoni eelneva koosseisu ajal. Sertifikaadi väljastaja arvates on vajalik saladuse juurde pääsevate riigikogu liikmete suhtes julgeolekukontrolli läbimine samasuguses mahus nagu kõikide teiste vastava saladustega kokku puutuvate isikute korral.

Julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni arvates ei ole juurdepääsusertifikaatide riigikogu liikmetele väljastamise olukord normaalne, kui komisjon ja sertifikaadi väljastaja tõlgendavad seadusi erinevalt. Seepärast pöördusime põhiseaduskomisjoni poole täiendavate selgituste saamiseks või seadusandlikuks initsiatiiviks olukorra normaliseerimiseks.