Tänavusel üle aastate erakordselt põhjamaisel talvel, mis on kogu maailmas löönud nii külma- kui ka lumerekordeid, tundub kliima soojenemisest rääkimine mõnevõrra kohatu. Samal ajal on see, et meie kliima soojeneb, ikkagi tõsiasi, mida kinnitavad pikaajalised ilmavaatlusandmed.

Nimelt on Eesti keskmine õhutemperatuur viimase poole sajandiga kerkinud 1,7 ja sajandiga tervelt kolme kraadi ringis. Seejuures märgivad ilmateadlased, et tõusuga on sagenenud äärmuslikud ja ohtlikud ilma-nähtused ning edasise soojenemise puhul on ekstreemseid ilmaolusid veelgi enam oodata. See tähendab, et viimasel ajal esinenud väga soojad ja sademerikkad perioodid vahelduvad külmade ja põuastega.

Mäletame ju lähiminevikust väga hästi näiteks mitut järjestikust erakordselt sooja talve, kui veel jõulude paikugi oli võimalik metsast pannile kukeseeni tuua. Tegemist oli samasuguste ilma-äärmustega nagu on tänavune käre talv.

Kuigi võib tunduda, et mis see 1,7-kraadine soojenemine poole sajandi jooksul ikka ära ei ole, on tegelikult meie looduses juba toimunud silmanähtavaid muutusi.

Vaatame või esmalt, mis toimub linnuriigis. Hiljuti võtsid ornitoloogid luubi alla ligi nelikümmend pesitsejast tiivuliseliiki ja nende umbes poole sajandi jooksul üles tähendatud kevadised saabumiskuupäevad.

Pooled vaadeldud linnuliigid olid sellised, kes käivad talvitumas Ekvatoriaal- ja Lõuna-Aafrikas, näiteks suitsupääsuke, ööbik ja kägu. Ülejäänud olid lähimaarändurid, kes üldjuhul talvekuudeks Euroopast kaugemale ei lenda – künnivaresed, kiivitajad, lõokesed, kuldnokad jt.

Uuringuga leidis kinnitust tõsiasi, et meie rändlindudest on kliimamuutuste meelevallas eelkõige nn lähimaaränduritest ilmastikulinnud, kes pööravad noka Eesti poole niipea, kui tunnevad, et talvitumiskohas ilm soojeneb. Ja kuna üks kliima soojenemise trendi avaldumisvorme ongi aina varasemad kevaded, on ka lähimaarändurid hakanud saabuma tavalisest tunduvalt varem.

Näiteks Hispaanias ja Prantsusmaal talvituvad sookured saabuvad Eestimaa pesapaikadesse varasema ajaga võrreldes keskmiselt kümmekond päeva varem. Märkimist väärib, et kui aastakümneid tagasi nähti sookurgi märtsi lõpus, siis nüüd võib neid kohata juba veebruari lõpus. Häda peitub aga selles, et Eestis ei pruugi ilm alati varem soojeneda ning kurgi võib siin ees oodata tühi toidulaud, lumesadu ja käre pakane.

Kõige kardinaalsemad muutused on toimunud kühmnokk-luikedega. Kui paar aastakümmet tagasi oli neil kombeks käia Läänemere lõunaosas talvitumas, siis praeguseks on nad talvede pehmenedes niivõrd mugavaks läinud, et enamik neist ei viitsigi siit minema lennata.

Peale rännukäitumise muutumise on kliima soojenemise tõttu lõuna poolt siia kanti oma leviala laiendanud robinal uusi linnuliike. Näiteks kui roohabekat vaadeldi Eestis esimest korda 1980. aastate alguses, siis nüüdseks on ta roostikes tavaliseks muutunud. Ühes roohabekaga asus innukalt oma leviala laiendama ka rooritsiklind.

Roohabeka ilmumisest kümmekond aastat hiljem tervitati aga Lõuna-Eestis Räpina pargis esimest pesitsevat tamme-kirjurähni. Nüüdseks vallutab see liik juba Põhja-Eesti parkmetsi.

Viimase tulnukliigina kinnitavad Eestis pesitsejana kanda hõbehaigrud, kelle esimene poegadega pesa avastati mullu Tartumaalt Ilmatsalu luhalt.

Soojus toob ka nuhtlust

Soojenemise jätkudes peaks eri tiivulisi siia veelgi kolima. Kuna Lätis on viimastel aastatel pesitsema hakanud mesilasenäpp ja kaelustäks, siis meie linnumehed ei imestaks, kui viimati nimetatu peagi Lõuna-Eestiski pesa punuma hakkaks.

Ent oma leviala ei laienda jõudsalt üha soojeneva põhja poole ainult sulelised, sama teevad ka putukad ja imetajadki.

1989. aastal püüti üliõpilas-praktika ajal Pärnumaalt Nigula looduskaitsealalt kinni Eestile uus suur kiililiik Anax imperator, kes ristiti kuningkiiliks. Paar aastat tagasi avastati aga Pangodi järvelt järjekordne külaline lõunast: Anax parthenope ehk kollavööt-kuningkiil. Läks vaid aasta mööda ja Hollandi entomoloog leidis Lõuna-Eestist järgmise suure lõunamaasaadikust kiili Aeshna isoceles’i ehk rohesilm-tondihobu…

Kliimamuutustega seostavad loomauurijad ka kivinugiste arvukuse järsku kasvu. Veel küm-mekond aastat tagasi nähti neid väikesi kiskjaid kõigest üksikuid kordi Lõuna-Eestis ja liik oli kantud meie punasesse raamatusse. Kuna aga 2003. aastaks oli kivinugiseid juba nii palju, et neile tuli jahti pidama hakata, kustutati nad meie kaitsealuste liikide nimekirjast. Sarnaselt kivinugistega on kunagi üksnes Lõuna-Eestile omased olnud tuhkrud muutunud täiesti tavaliseks ka Põhja-Eestis.

Võib ju küsida: mis on uute liikide lisandumises halba? Tegelikult toob kliima soojenemine aga kaasa mitut laadi ohte ja probleeme. Nuhtlusi iseloomustab vahest kõige ilmekamalt kartulipõlde laastavate üliablaste koloraado mardikate ehk kartulimardikate võidukäik. Võimalikuks on see saanud ainult tänu pehmetele talvedele, mil tappev külm ei ulatu ligi meetri sügavusele maasse talvituma pugevatele mardikatele liiga tegema. Nii on viimastel aastatel enam-vähem kogu Eesti kartulipõllud juba olnud mardikate püsikolooniate võimuses. Seejuures tuleb kohalikele mardikakolooniatele lõuna poolt miljoniliste parvedena pidevalt lisa.

Metsamehi on aga ärevaks teinud samuti kliima soojenemisega seostatava punavöötaudi Eestisse jõudmine, mis seab okkaid elutuks muutes löögi alla männikud. Teistest meil levivatest puuhaigustest muudab selle kõige ohtlikumaks asjaolu, et ühe aasta jooksul võib punavöötaud toota mitu okkaid nakatavat eoste põlvkonda.

Lõuna-Euroopa ja Põhja-Ameerika männikutes on haigus juba tõeliseks nuhtluseks muutunud. Siinmail oodati selle üliohtliku seenhaiguse väljailmumist hinge kinni pidades kuni 2006. aastani, kui ühe Järvseljalt Agali arboreetumist pärit musta männi okastelt leiti haiguse tunnuseks olevad punased ristvöödid. Aasta pärast avastati, et taud oli külge hakanud ka ühele harilikule männile, mis on Eesti levinuim puuliik.

Kui aga meie kliima samas vaimus edasi soojeneb, ei ole teadlaste sõnul kaugel aeg, kui on oodata uut nuhtlust malaariat levitavate malaariasääskede näol. Ainus, mis malaariasääski tagasi hoiab, on see, et meie suvekuude keskmine ööpäevane õhutemperatuur ei tõuse üle 16 plusskraadi.

Kui praegu võib sellest tasemest veidi rohkem sooja olla juulikuus, siis kolme suvekuu keskmine õhutemperatuur jääb 15,7 plusskraadi ringi. Niisiis, kui jämedalt võtta, eraldab meid malaariast vaid tühine 0,3- või tsipa enama kraadine vahemaa.

Soojenemise tõttu meil kadumisohtu sattuvate liikide vapiloomaks on omaaegne olümpiamaskott ehk viigerhüljes, kelle arvukus küünib siinsetes vetes praegu hinnanguliselt 1500 loomani. Kui hallhülged võivad soojematel talvedel poegida ka laidudel, siis viigrid poegivad ainult merejääle. Seejuures on viigritele järelkasvu soetamiseks hädavajalik, et püsivat merejääd jaguks kuueks nädalaks – täpselt nii palju kulub emaviigril poegade imetamiseks ja nende elu-jõuliseks arenemiseks. Soojade talvede tõttu on viigrile elu ja surma küsimuseks olevaid merejääga aastaid aina napimaks jäänud. Nii ei maksagi imestada, kui Läänemere ainsaks viigrikantsiks jääb peagi Botnia laht.

Kliima muutumine ei jäta puudutamata ka meie kõige tavalisemaid metsaelukaid, näiteks põtru. Nimelt on looma-uurijad kindlaks teinud, et nii tavalisest soojemad kui ka külmemad talved mõjuvad põtrade sigivusele halvasti. Uuringutulemused on kinnitanud, et kui talvised ilmaolud kalduvad äärmustesse, on emasloomade viljastatud munarakkude hulk väiksem.

See seos annab vaid põgusalt aimu sellest, kuivõrd tundlik on üüratu hulga seostega  loodus tegelikult ilmamuutustele.

Küsimusele, kas kliima soojeneb edaspidi sama kiiresti kui seni või hakkab jahenema, ei julge ükski teadlane kindlat vastust anda. Mõned arvavad, et kui praegu Eestis jälgitaval kliima muutumisel on perioodiline iseloom, peaks lähematel kümnenditel algama jahenemine. See muudaks siinsed olud jälle tavapäraseks.

Kui keskmine õhutemperatuur tõuseb edasi, venivad meie kevaded ja sügised talvede arvel veelgi pikemaks. Uute lõunamaasaadikute siiamaile tulek saab sellest hoogu juurde ja mõnedel kohalikel liikidel tuleb hakata põhja poole kolima.