Analüüs: Eesti maapõue muistised on kaitseta
Eesti maapõues asuvatest kultuurivaradest on seaduse kaitse all 7000 objekti ehk arheoloogiamälestist. See moodustab murdosa riigi territooriumist. Kuid elatud, töötatud ja asju kaotatud on suuremas osas Eestist ja hea metallidetektoriga võib peaaegu kõikjalt nii mõndagi leida. Arheoloogide arvates ei tohiks otsimisega tegeleda mitte keegi peale väljaõppinud arheoloogide. Ometi on detektori abil muististe otsimine levinud huviala kogu maailmas ja selle varjus tegutsevad ka röövarheoloogid ehk lihtsalt pätid.
Detsembri alguses, paar päeva enne lume tulekut loendati Narva ümbruses, Sinimägedes ja Narva jõe ääres korraga kokku üle 20 detektoristi. Igal aastal astuvad muuseumide ustest sisse tegelased, kes pakuvad müüa vanu münte ja muud metallist vanavara. Internetioksjonitel müüakse iga aasta kümneid ja sadu laibamürgi jälgedega Teise maailmasõja aurahasid ja muud militaarkola, mis on pärit sõjahaudadest.
Kui arheoloogiamälestised on vähemalt paberil kaitstud ja rikkujaid võib teoreetiliselt oodata karistus, siis detektorirüüste probleem on pigem nendes paikades, mida arheoloogid-teadlased ei ole veel avastanud.
Arheoloogid varjavad avalikkuse eest täpseid andmeid aardeleidude ja teiste huvitavamate, metalli sisaldavate leidude kohta, sest muidu saabuvad samasse kohta detektoristid ja pööravad selle pahupidi. Nende sellesügisene üliaktiivne tegutsemine Narva ümbruses on samuti seotud ühe hobiotsija väidetavalt põneva leiuga. Ka tema varjab, kust ta täpselt midagi leidis.
Eesti seadused metallidetektori kasutamist ei reguleeri. Keelatud on arheoloogiamälestisel labidat liigutada, kuid detektoriga ringi käia ja piikse kuulata ei saa kedagi takistada.
Muinsuskaitseamet (MKA) on aastaid tegelenud uue muinsuskaitseseaduse (MuKS) väljatöötamisega. Veebruaris peaks see jõudma ministeeriumide kooskõlastusringile.
MKA arheoloogiamälestiste peainspektori Ants Krauti sõnul on uues seaduses asjakohased punktid sees. „Mälestistel ja kaitsevööndites on metallidetektori kasutamine keelatud. Mujal on see lubatud ainult lubade alusel neil, kes on registreerunud, koondunud juriidilisteks isikuteks, läbinud koolituse ning suudavad täita muinsuskaitseseadust ja asjaõigusseadust,” loetleb Kraut tulevasi seadusepügalaid.
Uus seadus näeb ette ka võimaluse, et kultuuriväärtusega, kuid riigi muuseume vaid koormava leiu (uuem, väheväärtuslik, masstoodang vms) saab pärast dokumenteerimist jätta leidjale. Praegu sellist võimalust ei ole.
Arheoloogi ja Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professori Aivar Kriiska sõnul peaks igasugune kultuuriväärtuste sihipärane otsimine, millega kaasneb kultuurikihi lõhkumine, olema vaid arheoloogide pärusmaa. „Kordan vana tõde – arheoloogiks saab õppida. Leidude väljakaevamine ehk muistise lõhkumine on arheoloogia kõige destruktiivsem meetod ja seda peaks kasutama vaid äärmisel vajadusel,” leiab ta.
Gotland keelustas
Otsimise keelamine tähendaks ka metallidetektorite keelustamist. Sellist teed on läinud näiteks Gotlandi saar, kus juba metalliotsija omamine on karistatav. Saarel on selleks põhjust küllaga, sest sealt on leitud kümneid mahukaid hõbeaardeid.
Detektorite täieliku keelustamise korral tuleb reguleerida riistapuu kasutamine erialases töös ning seda mitte ainult arheoloogide ja demineerijate, vaid ka näiteks metsameeste ja kaablikraavi kaevajate tarbeks.
Mööda ei saa vaadata ka faktist, et Eesti aktiivselt tegutsevad 200–300 hobidetektoristi on viimastel aastatel andnud päästeametile üle või näidanud kätte tuhandeid ühikuid lõhkekehi ja laskemoona, mis muudab elukeskkonna ohutumaks.
„Kahtlemata on ka detektoristide hulgas väga ausaid ja korrektseid, kes niipea kui neil on mingi kahtlus, kohe helistavad ja nõu küsivad. Tänu neile on leitud nii mõnigi uus muistis,” sõnas Kriiska.
Ettevõtja ja hobidetektorist Kaarel Tamm Narvast leiab, et lahendust ei too keelamine ega ka pakutav leebem variant – load juriidilistele isikutele.
„Detektorite ärakeelamine välistaks juhusliku publiku, kuid röövdetektorist muutub lihtsalt ettevaatlikumaks,” leiab Tamm. Klubide kaudu lubade andmise kohta küsib Tamm: „Kes hindaks siis sellise juriidilise keha tegevuse eetilisust?” Samal ajal on ta üks paarikümnest liikmest Eesti detektoristide klubis (EDK), mis on ainuke hobiotsijaid ühendav juriidiline ühendus Eestis.
Lisaks on registreeritud mitu sõjahaudade otsimisega tegelevat ühendust, millest tuntuim on Ida-Virumaa piirivalvuri Igor Sedunovi juhitud Otsing. Kuid ka see ei tegele vaid langenutega, avalikkusele on enim tuttav Otsingu poolt soost välja tõmmatud tanki lugu. Sellel suvel leidis ja toimetas klubi Narva muuseumi jõest leitud muinasaegsed relvad. Jõest on aga sõjahaudu üpris tulutu otsida.
„Meie klubisse kutsutakse ja klubi jälgib, et tema liikmed oleksid seaduskuulekad,” kirjeldab Tamm EDK tegevust. EDK on ainuke detektoristide ühendus, kellega teevad koostööd ka muinsuskaitsjad.
Narva muuseumi direktori Andres Toode arvates ei saa lähtuda vaid õiguskuulekusest. „Koolituse eesmärgiks saab olla ainult üldise ja tegeliku õiguskuulekuse tõstmine. See tähendab, et tegelda tuleb kõigi sihtgruppidega ja eelkõige on vaja tähelepanu pöörata neile, kelle õiguskuulekus jätab soovida,” leiab Toode.
„Praegu võib juhtuda, et lähed talumehe juurde ja ta ütleb, et seal ja seal tema maa peal on kaitsealune objekt, mine vaata sinna ka. Absurd! Ajalehelugudes koorub Krauti ja teiste jutust välja, et „detektorism on väga paha”. Seletama peaks aga, miks on muinasmälestiste kaitsmine oluline ja millist kahju toovad detektoristid ja muud kaevetööd mälestisel,” näeb Tamm võimalikku pööret.
Hea näide, et asjad pole ka riigil päris korras, on lugu ühe muistisega, mille juures käis Tamm esimest korda 2007. aastal. „Vaatan, kaitsealuse objekti postid on püsti. Omanik ütleb, et on jah postid, aga need on külast ühe tema vaenlase pandud, mine otsi ikka,” räägib Tamm. Ta vaatas registrist järele – seal ei ole tõesti mingit kaitseobjekti. Kirjutas igaks juhuks ametile kirja ja küsis üle. Kuu aja pärast tuli vastus, et amet alles tegeleb selle asulakoha kaitse alla võtmisega. Kultuurimälestiste registris pole seda objekti ka 2010. aasta jaanuaris. Nii praegu kui ka tulevaste võimalike seadusemuudatuste puhul seisneb suurim probleem haldussuutmatuses detektorite kasutamise kontrollimisel ja muistise kaitsmisel.
Näiteks võib tuua minu enese kogemuse paar aastat tagasi, kui fotosilma ette jäi Narva vanalinna arheoloogilises kaitsevööndis askeldanud metallidetektori ja labidaga mees. Kusjuures fotodelt nähtub, et mees kasutas ka labidat, seega rikkus kehtivat seadust.
Esitasin politseile avalduse koos fotode ja isiku nimega, mille omal käel välja selgitasin. Mõne aja pärast sain teate, et asja menetlemine on antud edasi MKA-le. Möödus veel kuu ja mind kutsus tunnistajana ülekuulamisele hoopis kohaliku omavalitsuse spetsialist, kelle lauale oli asi jõudnud. Selle käigus andis ta mulle mõista, et kui ma tahan, siis ta muidugi tegeleb selle asjaga, aga mingit tulemust pole küll ette näha. Olen tänini teadmatuses, kas selle juhtumi kohta mingi otsus tehti.
Teise näite puhul jäid Sinimägede muinsus- ja looduskaitsealuses keeluvööndis kaks meest vahele metallidetektori, labidate ja meetrisügavuse auguga. Tagatipuks oli tõenäoliselt tegemist sõjahauaga. Politsei tuvastas mehed ja muinsuskaitseamet hakkas asja menetlema, kuid asi lõpetati, kuna selgus, et arheoloogilise objekti piirid ei olnud looduses tähistatud.
Teistsuguseks näiteks olgu toodud Maido Kättmanni juhtum, kus pärast arheoloogide tööpäeva lõppu asus samal kohal tegutsema hakkaja aardekütt detektoriga ja võttis kaasa 110 hõbeeset. Seda lugu menetleti kohtus kolm aastat ja jõus on ringkonnakohtu süüdimõistev otsus: kolmeaastane tingimisi vangistus nelja-aastase katseajaga. Selle loo avastamiseks ja tõendamiseks tuli muinsuskaitseametnikel ja arheoloogidel endil kümme ööd põõsas passida, lisaks kaasati Interpol, eksperdid, advokaadid jne.
Kolme nädala eest tabati metalliotsijad kaitsealusest asulakohast Harjumaal ning politsei aitas tuvastada isikud. Praegu asja uuritakse.
„Muinsuskaitseinspektorid on menetlusvõimelised, kuid menetlemise tingimused ja keerukas kord ei võimalda neil sellega põhitegevusena tegeleda. Nende põhitegevus on mälestiste, kõigi liikide mälestiste kaitse ehk võimalike kurjategijate otsimise võimalused on ahtad, jälitustegevus ja isegi isiku tuvastamine sündmuskohal keelatud,” kirjeldab Kraut praeguseid reegleid.
Tuleb kontrollida
Andres Toode arvates on kaitsmise üks tähtis osa just nimelt kontroll. „Milles see kaitsmine MKA põhitööna siis seisneb? Arvele võtmises ja sildistamises? Samast kontseptsioonist lähtudes võiks piirivalve tegevus piirduda ju Eesti Vabariigi piiri mahamärkimisega. Kaitsetegevus saab olla tulemuslik ainult siis, kui see on totaalne ja hõlmab endas kolme komponenti: käitumisreegleid kehtestavat kontseptuaalset/juriidilist alust, reeglite rakendamist ehk tegelikke kaitsemeetmeid ning reeglitele allutamise mehhanismi ehk eksijate korralekutsumist ning vajadusel karistamist. Süsteem, kus üks neist kolmest komponendist puudub või on teistest oluliselt nõrgem, pakub mitte kaitset, vaid kaitsetust,” leiab Toode.
Kui seadusandjad keelustaks detektorid täielikult, siis MKA ei oleks sellele vastu. Kuid ka praegu pakutud lahenduse tõhusaks toimimiseks ja kontrolliks MKA-l inimesi ega vahendeid Krauti sõnul ei ole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et politseil on küll menetlusoskus, kuid puuduvad spetsiifilised teadmised. Muinsuskaitseametil on teadmised olemas, kuid napib menetluskogemust, aega ja inimesi. Ning kohalikel omavalitsustel pole enamasti ühtegi nimetatutest. Seega pole seaduse muutmisest ja karmistamisest mingit kasu.
Erinevalt MKA-st on professor Aivar Kriiskal pakkuda reaalselt toimiv lahendus. Selleks oleks detektori puhul sama põhimõtte rakendamine, mille alusel on Eestis korraldatud relva omamine ja kasutamine – kellel vastavat luba ei ole, see rikub seadust.
