Analüüs: Eestlased – saared ja meri, venelased – tuhamäed ja korstnad
Ühel 1980. aastatel parimas lapseeas olnud Kirde-Eesti tüdrukul – jätkem nimed siinkohal nimetamata – oli kaks vanaema, nagu lastel enamasti ikka. Kui see Pipi-patsidega tüdruk tõmbas kord dressipükste peale lillelise kleidi ja otsustas nii õue minna, ütles üks vanaema: „Jumaluke, laps, sa näed välja nagu venelane!” Teine vanaema kostis seepeale: „Ei, näe, nagu need sovettide naised, kes 1940-ndal üle piiri tulid, karjuvad tited süles, ise kirsades või paljajalu.” Esimene vanaema oli põline Läänemaa eestlanna, teine põline Peipsi-äärne venelanna.
Sellesse lühikesse lõiku on kätketud kogu eesti-vene suhete draama siin paesel pinnal.
Kokku elab Eestis üle 120 rahvuse esindajaid. Teada on, et suurem osa neist räägib iga päev vene keelt. Üldteada on ka see, et nn uue põlvkonna muulaste sisserände tõi endaga kaasa Nõukogude võim.
Eestis elas teisi rahvusi juba enne 1940. aastat, selge see. Ja ka enne 1917. aastat. Küll märksa vähem – see on põhjus, miks siinne elulaad ja eesti keel võeti nii kiiresti omaks ja miks ühte või teise Eesti piirkonda ei moodustunud suuri rahvusgruppe. Ja kuna me seda ei mäleta või ei tea või „unustame”, ei viitsi me ka tähele panna neid, keda solvab hingepõhjani määratlus „venelased” eestlasele omases põlglikus tähenduses soveti sünonüümina. Õige määratlus oleks: eestlased, mitmeid põlvkondi siin elanud teisest rahvusest inimesed nende kõrval ja sissesõitnud ehk immigrandid. Piir kahe viimase rühma vahel on täna-päeval tavaks tõmmata aastasse 1940. Tegelikult on seda määratlust vargsi ka riiklikus integratsiooniprogrammis n-ö ühelt astmelt teisele astudes arvestatud.
Täiesti omaette grupi moodustavad noored, kes on sündinud Eestis pärast iseseisvuse taastamist ja kelle emakeel pole eesti keel.
Riik ja rahvas
Esitasin küsimuse „Kas teadsite, et meil on riiklik lõimumiskava?” viiele eestlasele ja viiele venelasele, 30.–40. eluaastates pealinlastele. Neli eestlast kehitas õlgu, viies vastas jaatavalt. Kolm venelast turtsatas põlglikult ja kaks polnud midagi kuulnud. Kõik küsitletud olid kõrgharidusega ja valdasid nii vene kui ka eesti keelt. Üks vastustest: „Las matsirahvas lõbutseb, mind ei pane ükski riiklik kampaania Puškinit Tammsaare vastu vahetama” kõneleb ise enda eest. Lihtsad vene inimesed ei vaevu sõnu niimoodi seadma, nemad on lihtsalt hingepõhjani solvunud. Kuskil on tehtud viga. Ja mitte väike.
2007. aastal jõudis esimene riiklik, 2000. aastal käivitunud integratsiooniprogramm lõpule, vaja oli uut. Palja silmagagi oli näha, mis tegelikult Eestis toimus – uuringuid ja küsitlusi polnud vajagi (kuigi neid ei tehtud sel eesmärgil vähe). Seitse aastat kampaania korras lõimumist à la „Kas tunned Andreid?” lõppes pronksiööga – tubli, Eesti!
Aastaiks 2008–2013 riikliku lõimumisprogrammi arengukava koostamise juures oli juba ekspertidena abiks auväärt konsortsium, teiste seas ka Tartu ülikool ja Balti uuringute instituut. Töödokumendi kokkupanekut juhtis politoloog Raivo Vetik, kes ütles toona kuldsed sõnad: integratsiooni sisuks pole inimeste õnnelikuks tegemine. Millegipärast nähakse selles lahendust kõigile Eesti probleemidele, kuid see pole nii („Integratsioon kraana ja teerullita”, Eesti Ekspressi Areen, 5. okt 2006).Vetik juhtis integratsioonist oi kui erineval moel aru saavate eestimaalaste tähelepanu asjaolule, et kõik see peaks tegelikult toetuma kolmele aluspõhimõttele: Eesti rahvuslikkus, ühiskonna tasakaalustatus ja võrdsed võimalused. „Riigi ülesanne on luua õiguslike vahenditega keskkond, milles inimese edukus oma eluga toimetulekul ei sõltu rahvusest,” kirjutas ta.
Millise verstaposti juures oleme? Vastus: kui „olenemata rahvusest” osatakse riigikeelt, siis peaks oma eluga edukalt toime tuldama küll. Seda kinnitab ka aasta alguses avaldatud ja 2008. aastal tehtud esmakordne immigrantrahvastiku uuring, mille tulemused võtab statistikaamet kokku nii: eesti keelt oskavate immigrantide hinnang oma ühiskondlikule kuuluvusele ja Eesti kodumaaks pidamisele erines oluliselt keeleoskuseta immigrantide omast. Ses mõttes on integratsiooniprogrammi esimene osa, kus pandi suurt rõhku just riigikeele õppele, õnnestunud.
Kui aga jätame riigikeele oskuse eelduse kõrvale, siis vaevalt küll on muukeelsel võimalik edukalt toime tulla sel viisil, nagu see meeldiks riigile. Miks siis jätame need inimesed pigem infosulgu kui pakume neile nende endi infokanalite kaudu teavet sellest, kuidas toimib meie riik, mis võimalusi on siinmail elades ja et me tegelikult polegi fašistid, kes tahavad idapoolse päritoluga inimesi iga hinna eest kodust välja ajada? Või oleme?
Infokanalitest veel: sel suvel imestas Kirde-Eesti naabritädi siiralt, kui kuulis, et mul pole aimugi, kas ORT virvendab või mitte. Kas sa siis televiisorit üldse ei vaata, imestas see 1960-ndatel Eestisse kodu rajanud ja oma tütred siin ilmale toonud tarmukas proua, kes kunagi ei unusta trepilt kübaraga lehvitamast ja kõva häälega „Tere!” hüüdmast. See on enam-vähem ainuke sõna, mida ta julgeb eesti keeles öelda.
Kuvand ja tegelikkus
Narvakast poliitik Mihhail Stalnuhhin ütles kord, et eestlastel pole aimugi, kui raske elu on venelastel: neil tuleb teha ränka füüsilist tööd ja neile makstakse vähem palka kui eestlastele. Ühelt poolt tuleb selle mõttega nõustuda: tootmine ja tööstus töömehe tasemel on tõepoolest peaasjalikult vene keelt rääkivate meeste-naiste pärusmaa. Ent kas nad saavad sellist palka nagu saavad just oma rahvuse pärast? Vaevalt.
Teisalt, piisab vaid kõrvalt seirata, millist elu elavad Eestis heal materiaalsel järjel olevad vene keele rääkijad, et Stalnuhhiniga mitte nõustuda. Paraku ei huvita eesti ühiskonda lõimumine suurt ei esimesi ega teisi. Esimesed on ära ehmatatud ja unustatud, teised – mitme võõrkeele vabalt valdajad – suhtuvad eestlastesse ja nende ettepanekusse lõimuda ehk meie elust osa saada märkimisväärse põlgusega. Juba on hilja, nad ei vaja meid. Nii kulgeb Eesti riigis kaks paralleelset elu. Ühte elavad täisvereliselt venelased ja teist eestlased. Kui nende teed mõnikord ristuvad, oleneb tähtede seisust ja osapoolte tujust, kuidas asi lõpeb.
Et Stalnuhhini ütlused langevad viljakasse pinda, oleme ise suuresti süüdi. Visaku esimesena kivi see, kes pole kunagi samastanud venelast mustatöölise, „kiliseva-koliseva” veterani või narkomaaniga. Noored, edukad, haritud ja mitut keelt kõrgtasemel oskavad venelased võivad valdavalt eestikeelses kollektiivis vähimagi vaevata iga päeva kohta märkmikku kirja panna vähemalt ühe halvustava ütlemise venelaste aadressil. Nad räägivad nii head eesti keelt, et halvustajad unustavad, et üks või teine lendu lastud sõnakõlks võib solvata kedagi nende läheduses. Alateadlik hirm teeb kurjaks. Tunnevad nad kuklas endast võimekamate hingust? Hirm mitte hakkama saada ajab rusikaid viibutama ka teise poole. Teises kohas ja teisel ajal. Näiteks pronkssõduri juures.
Tsiteerides lõimumisprogrammi: „Lõimumine kujutab endast sõbralikku ja turvalist koosolemist, mis põhineb erinevate ühiskonnagruppide vastastikusel aktsepteerimisel ja lugupidamisel. Lõimumine leiab aset siis, kui kõigil Eesti elanikel on võrdne huvi, soov ja võimalused panustada riigi arengusse ja osaleda ühiskonnaelus sõltumata rahvusest ning emakeelest.” (www.rahvastikuminister.ee) Muide, rahvastikuministri büroo kaotamise järel läks integratsioonivaldkond kultuuriministeeriumi pädevusse.
Mitte venelased, vaid tõrjutus
Ühiskonnale ja riigile ei kujuta ohtu üks või teine selles elav rahvus, vaid harimatus, sotsiaalne tõrjutus, getostumine, igasugune äralõigatus riigi keskmest. Kõik see teeb propagandale ja provakatsioonile vastuvõtlikuks ja viha on oi kui kerge külvata – rahvusest olenemata. Hiljutine käik Lõuna-Eesti piiri äärde kinnitas seda mu väidet: täpselt sama vihane täpselt samade asjade peale on põline Põlvamaa mees ja mitte väga põline, kuid siiski Eesti kodanikust Narva jõe kalur.
Pöördume veel kord algusse tagasi. Sellest, kuivõrd põimunud on eesti keelt kõnelevate eestimaalaste elu Venemaa ja suure liidu haardes olnud riikidega, saab ilmekalt aimu poppi telesaadet „Sind otsides” vaadates. Viiest eetrisse jõudnud saatest vaid ühes ei viinud tegelaste saatus ja päritoluniidid itta. Aastal 2009 on see tõsiasi, millest enam ei saa üle ega ümber ka tõsimeelsed monorahvusriigist unistajad. Aeg on aru saada, et minevikku ümber ei kirjuta ja nagu kõik sakslased pole natsid, pole ka kõik venelased küüditajad. Ega kedagi armastama sundida saagi, küll saab võtta asju mõistusega ja kohandada end olude järgi.
Toimivast riigist äralõigatust, mida ääremaal tuntakse, kinnitab seegi, et nii Ida-Virumaal kui ka Lõuna-Eestis on töötus kõige suurem. See, et meile tundub, nagu oleks töötuid praegu rohkem venelaste seas, tuleneb pigem sellest, et raskused on kõige enam tabanud rasketööstust ja tootmispiirkondi, kus valdavalt töötavad venekeelsed inimesed. Kui aga kõrvale võtta 2008. aasta töötukassa statistika, kus töötud on liigitatud ka Eestis räägitava kahe peamise keele – eesti ja vene keele – lõikes, on selgelt näha, et sel veel heal aastal oli töötuid pea võrdselt mõlemas grupis.
Enne uut integratsiooniprogrammi korraldati muude uuringute seas ka sallivuse ja kultuuride vahelise dialoogi uuring, millest muu hulgas selgub, et oma tutvuskonnas väidab end venelastega kokku puutuvat 8% eestlasi ja eestlastega kokku puutuvat 28% venelasi. Seda, et nende sõpruskonda kuulub mõni vene keele kõneleja, kinnitab 4% eestlasi ja eestlaste kohta 15% venelasi. Ööklubis puutub venelastega kokku 1% eestlasi ja 6% venelasi. Niisiis on kevadeks kavandatud Rainer Nõlvaku suurt leppimisaktsiooni vaja eelkõige eestlastel.
