Need on küll ammu teada tõed, ent nagu näha, tuleb neid ikka ja jälle üle korrata. Nii leiavad 12. juunil Kaberneeme süstamaratonil osalenud.  

„Igasugused veespordialad eeldavad kaaslase tuge,” tõdeb võistlusel osalenud, ent selle katkestanud Ingrid Tomson-Kärner.

Tomson-Kärner oli merel suurema seltskonnaga, omavahel oldi juba varem kokku lepitud – sõidetakse koos ning soolot tegema ei hakata. „Meie seltskond sukeldub, sellest ehk ka teistsugune suhtumine –  sukeldumise puhul pole mõeldav üksi vee alla minek,” tõdeb naine.

Peale kaaslaste olemasolu on vajalik valida ka õige riietus – Tomson-Kärner oli sellel päeval merel seitsmemillimeetrise kalipsoga, mille peale oli tõmmatud erk ohutusvest. On aga tõsi, et kalipso pole süstasõiduks just kõige mugavam riietus. „Aga me elame Eestis, kus vesi pole kunagi piisavalt soe,” põhjendab naine.

„Nad oleksid võinud olla natukene soojemalt riides,” ohkab ka võistluse üks korraldajaid Ain Polma hukkunutele mõeldes, kinnitades siiski, et tal pole kellelegi etteheiteid. „Kalipsoga väga ei käida süstaga sõitmas, on olemas spetsiaalsed süstasõidu riided.”

Üheses süstas sõitnud Kaubi Türnpuu ning kaheses süstas sõitnud Maire ja Veiko Ehasalu huku põhjus oli alajahtumine. Veetemperatuur oli sellel päeval kümme kraadi, avamere pool ilmselt isegi vaid kaheksa kraadi. Nii külm vesi ja tugev tuul viivad sooja ja spetsiaalse riietuseta alajahtumiseni 15 minutiga, võib-olla ehk kiireminigi.  

Saatuslikuks sai riietus?

Mitmesugustes foorumites rõhutatakse kolme asja: lisaks sellele, et enne veele minekut tuleb üle vaadata süst ning laadida sinna õigesti pagas, on väga oluliseks asjaks õige riietus. „Liiga õhuke riietus võib põhjustada hüpotermiat (alajahtumist), mis pikema avamerel viibimise korral võib muutuda ohtlikuks. Parim lahendus on kasutada spetsiaalselt aerutamiseks mõeldud riietust. Samuti võivad neopreenjalatsid osutuda väga kasulikeks,” kirjutatakse aerutamisvarustust müüva EastPole OÜ koduleheküljel.

„Meresõidu kuldreegel ütleb – riietus tuleb valida vee-, mitte õhutemperatuuri järgi,” rõhutab staažikas süstasõitja ja aerutamisvarustuse maaletooja Ahti Reinup. „Õhu järgi võiks täna merele minna lühikeste käistega särgiga, kuid veetemperatuur eeldab sooja riietust,” rääkis ta möödunud neljapäeva lõunaajal. Reinup viitab, et võistlusel läksid mõned merele kuivülikonnaga, teised aga lühikestes pükstes. „Reegleid, et vastava riietuseta sind starti ei lubata, pole. See on iga inimese enda otsustada ja eks sellel võistlusel osalenud olid kõik rohkemal või vähemal määral tuttavad sobiliku aerutamisriietuse ja ka turvavarustusega. Aga võistlustel tahavad ju kõik anda endast parima ning igasugune paksem riietus – ka aerutamiseks mõeldud spetsiaalne kuiv või poolkuiv ülikond – hakkab vaba liigutamist veidi segama. Kuiv- ja poolkuivadel ülikondadel tagavad krae, käiste ja säärte veekindluse latekstihendid, mis paraku pole võistlusolukorras kõige mugavamad. Jahedama ilmaga sõitma minnes või ekstreemsemates oludes sõites seda riietust reeglina ikka kasutatakse, kuid võistlustel tihti mitte,” tõdeb Reinup.

Tagantjärele arvatakse, et tõenäoliselt võinuks ilmale vastav riietus ning teise süsta või süstade lähedal olek kolme hukkunud inimese elu säästa. Mis nende kahe süstaga ning neis olnud kolme inimesega pärast ümberminemist juhtus, ei tea aga keegi, sest ühtegi pealtnägijat õnnetusel polnud.

Kopteril oli teine ülesanne

Ain Polma sõnul sai ta Maire Ehasalult lausa kaks kõnet: esimeses teatas naine, et nad on Pedassaare ja Andineeme vahel ümber läinud ja vajavad abi. Järgmise kõne ajal viitas Maire Ehasalu juba, et triivivad avamere poole. „Kohe ma 112 ei helistanud,” lisab Polma. „Saatsime oma jetid sinna piirkonda, mida Maire kirjeldas, otsinguile. Seejärel helistasin 112 ja mind suunati merepäästekeskusesse. Sealt öeldi, et kopter ei saa kohe tulla, teine sõit…”

Kopter transportis sellel ajal haiget Kuressaarest Tallinnasse.

Millal piirivalvekaater tuli, ei oskagi korraldajad öelda. „Nägime neid, kui olime hädalisi juba vähemalt tunni otsinud. Kui kopter oleks kohe saanud tulla, siis suutnuks me nad ehk leida ja päästa…” jätab Polma otsad lahtiseks.

Ilmselgelt pole mees juhtunust üle saanud.

Ohutusjuhendist teadsid kõik

Kuigi väga põhjalikus ohutusjuhendis, millele kõik 38 süstas sõitnud 50 inimest alla kirjutasid, oli soovituslikult kirjas võtta kaasa veekindlalt pakendatud mobiiltelefon, et hätta sattumise korral kiiresti abi kutsuda, siis Kaubi Türnpuult kõnet ei tulnudki. Kas mehel polnudki telefoni kaasas või jäi see vette, ei oska korraldajad öelda – mehe taskutest seda ei leitud.

Samas ohutusjuhendis olid kirjas nii mere- kui ka pika võistlusega seotud ohud, nende vältimine ja riskide vähendamine, samuti õnnetustele reageerimine. Eraldi kohustustele kanda ohutusvesti oli soovitatud riietuda ilmastikukindlalt ning võtta vajadusel kaasa lisarõivad, samuti oli soovitatav kanda kaasas termokilet.

Piirivalvet teavitati mais

On tava, kuid mitte kohustus, et merele minnes teavitatakse piirivalvet. Ain Polma andis piirivalve Muuga kordonis võistlusest teada mai keskel. Piirivalve pani aja kirja ning ütles, et kui ressursse jagub, siis tullakse igaks juhuks ka kohale. Rohkem Polma piirivalvega ei rääkinud, enne, kui tal tuli teha need saatuslikud kõned ja teatada inimeste kadumisest.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Harrys Puusepp jääb enda juurde: tulnuks veel kord üle kinnitada, et võistlus ikka toimub. „Kuigi ega seadus ju täna eelnevat teavitamist ette ei näe,” tõdeb ka tema. „Aga kuigi piirivalve avalikku turvateenust ei osuta, saaksid nad võimaluse korral siiski lähemal olla, kui teavad, et veel taolised võistlused toimuvad.”

Kõrget lainet polnud

Kui piirivalve on ilmast rääkides viidanud, et sellel päeval oli merel nelja-meetrine laine, siis osavõtjad ja korraldajad ütlevad, et see on selgelt ülepaisutatud.

„Nonsenss,” kinnitab Ingrid Tomson-Kärner. „Selles piirkonnas pole selline laine kuidagi võimalik. Mina sõitsin küll lühikest trassi, aga seal oli laine ehk pool meetrit. Ja ega laine polnudki probleemiks, probleeme tekitas tugev tuul.”

Kaberneeme lähistel niisama kaasa sõitnud ja kahte aerutajat abistanud Ahti Reinup jõudis võistluspaika juba veidi pärast kella üheksat hommikul ning olud olid siis meresüstaga sõitmiseks täiesti normaalsed – ei tuul ega lained olnud sel ajal veel midagi problemaatilist. Stardi ajaks oli tuul juba märgatavalt tugevam ja hiljem tugevnes veelgi. „Kindlasti ei tekitanud suurimaid probleeme laine kõrgus, mis oli vast maksimaalselt kaks meetrit, kaldast kõige kaugematel trassi osadel. Pigem tuule tugevus, mis võis olla võistluse käigus puhanguti ehk 16–18 m/s,” räägib Reinup. „Samas enne starti oli tuul selline, et enamik sõitjaid selles endi jaoks probleemi ei näinud.”

Nii Reinup kui ka Polma viitavad, et meresüstaga ületatakse meresid ja ookeane ning piiranguid, kui kaugel võib kaldast olla, pole. Tõsi on, et avamerel end pikalt kogunud lainete vahemaa on hõredam, Kolga lahes tekkis tihe lainetus, mis on ebamugav ja kõigutab paati rohkem.

Kokku läks ümber seitse süsta.

Tehnikat võinuks rohkem olla

Korraldajate poolt tagatud, neljast jetist ja kahest kaatrist koosnenud ohutusmeeskonda on Reinupi sõnul tagantjärele lihtne kritiseerida ja ebapiisavaks hinnata. „Vaiksema ilmaga poleks ilmselt probleeme tekkinud. Aga praktika näitas, et nendes oludes jäi seda siiski väheks.”

Korraldajate hinnangul oli turvajette piisavalt. „Tegevuskava paika pannes jaotasime piirkonnad, kus keegi patrullib. Selle järgi oli ohutusmeeskond  piisav. Aga kuna otsingud läksid pikemaks – me ei leidud ju hädalisi – ja me  kaasasime sinna neli masinat, siis võinuks jette ja kaatreid kokku ehk rohkem olla. Kas või kaldal tagavaraks,” tõdeb Polma.

Tomson-Kärner kinnitas, et võistlejaid jälgiti kogu aeg ja mindi neile appi.

Nõudma võidakse hakata tossupadruni kaasa võtmist

Juhtunud õnnetuse järel võeti netifoorumites kiiresti üles teema, nagu poleks süstasõitjad maratonil (pääste)veste kasutanud. „See ei vasta kuidagi tõele,” ütleb Reinup. „Ei kasutatud klassikalisi, kraega varustatud päästeveste, sest nendega aerutamine ei ole lihtsalt võimalik. Kuid kõik võistlusest osavõtjad kasutasid spetsiaalselt aerutamiseks loodud ja selleks sobilikke ohutusveste.” Tema sõnul eeldab aerutamine tugevat ülakeha tööd, mis tähendab, et nii ülakeha kui ka käed peavad saama vabalt liikuda. Päästevesti lõige ja paksus välistavad normaalse aerutamise. Seepärast neid kusagil maailmas ka ei kasutata ning nende kasutamist ka ei nõuta. Kõigil võistlejatel olid ohutusvestid seljas, seda olid nõudnud ka korraldajad,” kinnitab ta.

Reinupi sõnul kasutatakse kajakiga sõitmisel ohutusvesti, mis on minimaalselt 50N tõstejõuga ja vastab Euroopas kehtestatud standardile EN ISO 12402-5 (EN 393). Selle standardi kohaselt on mõeldud vestid kasutamiseks ranniku lähedal ja sisevetes eelkõige ujumise abina. Ohutusveste tuleb kasutada siis, kui seljas olev vest mõjutab otseselt kasutaja tegevusvõimet või päästevesti kasutamine oleks kasutajale ohtlik. Kogenud aerutaja on üldjuhul võimeline ilma kõrvalise abita süsta sisse tagasi saama, kuid selleks on vaja liikuvust. Vähe sellest, et klassikalise päästevestiga on äärmiselt tülikas aerutada – see teeks isegi oskusliku süstasõitja jaoks enda päästmise väga raskeks kui mitte võimatuks.

Vestitootjad ja -müüjad soovitavad küll erksamaid värve, kuid samale standardile vastavus on olemas ka tumedatel vestidel.

Nii Reinup kui ka Polma tõdevad, et juhtunust on omajagu õppida nii sõitjatel kui ka korraldajatel. „Kogenud sõitjatel on vajalik varustus enamasti nii ehk naa olemas. Kui olen kellelegi süsta müünud, olen ma turvavarustuse paadiga alati kaasa soovitanud ja minu juurest pole praktiliselt ükski meresüsta ostja ilma aerupadja ja pumbata lahkunud. Aga kindlasti on turvavarustus pool see,  millele hakatakse nüüd veel rohkem tähelepanu pöörama,” ütleb Reinup. Samal ajal ei usu ta, et nädal tagasi võistlustel osalenute seas oli inimesi, kes ei tea, milline on elementaarne merele minekuks vajalik turvavarustus. „Kuid see ei tähenda, et see neil kõigil ka kaasas oli,” jätab ta küsimuse lahtiseks. Üks olulisemaid turvavarustusi on merel aerupadi, mis võimaldab ka eskimopööret mittevaldaval aerutajal oma jõududega tagasi süsta sisse saada. Tegemist on täispuhutava kotiga, mis kinnitatakse ühe aerulaba otsa ja puhutakse täis. Seejärel pannakse aer risti kokpiti taha ja täispuhutud aerupadi jääb vee peale. See on nagu pontoon, mille abil on kergem paati tagasi saada. „Tõenäoline on, et kõigil võistlusest osavõtnud paatidel aerupatja siiski (kaasas) polnud,” nendib Reinup.

Ain Polma sõnul peaks osavõtjate jaoks muutma kohustuslikuks tossupadruni, mille abil aerutaja saaks endast vee pealt märku anda ja oleks nii kergemini leitav. Tossupadruni kasutamisel tekib suur tossupilv, mida on kauem näha kui näiteks signaalraketti.

Adrenaliiniolukorras hinnatakse oma jõudu üle

„Paljudel kogenud sõitjatel tekib ehk tunne, et minuga ei juhtu midagi, ma valitsen oma paati suurepäraselt ja saan ümber minnes ikka sinna tagasi,” tõdes Ingrid Tomson-Kärner. „Mina ei ole nii kogenud ja selle võrra olen ilmselt ka ettevaatlikum. Kaberneemes läksin siiski ka ise ümber ja ei saanud hakkama sellega, et oma süstast kinni rabada, sain vaid aerust kinni,” räägib naine.

Muidugi lööb sellistel võistlustel adrenaliin lakke ja kindlasti pole ühtegi inimest, kes stardis mõtleb: ah, mul ükskõik, kuidas lõpetan! Kui sul on ikka reaalne võimalus paadist mööda sõita, siis ka sõidad.

„Kaubi oli ilmselt kõigist võistlejatest üks füüsiliselt võimekamaid. Kui teised loobusid liiga tugeva tuule tõttu lahest ülesõitmisest ja pöördusid kalda ligi, siis tema ilmselt uskus, et ta ikka suudab seda. Mingi laine üllatas teda ja nii läkski,” nendib Reinup.

Ain Polma lisab, et pikka distantsi sõitnud Kaubi Türnpuu aeg kontrollpunktis Andineemes, mis oli umbes 10–11 kilomeetri juures, oli neljas.

Nii nagu võistlustel ikka, oli ka Kaberneeme süstamaratonil inimesi, kes olid võidu peal väljas ja tahtsid maksimaalselt kiiresti sõita. Kuid oli ka neid, kes ongi n-ö tahapoole sõitjad ja kelle sooviks polegi aega teha, vaid distants lihtsalt läbida.