ANALÜÜS: Kas meie loodusharuldused jäävad püsima?
Viimastel aastatel oleme ikka ja jälle kuulnud sõnumeid, kuidas vahepeal väljasuremise äärele sattunud looma- ja linnuliigid on hakanud jõudsalt kosuma. Nii on järjestikku olnud edukad pesitsusaastad meie vähearvukatel kotkaliikidel, sagedamini võib kuulda juttselg-kärnkonnade ehk kõrede kurinat ja päris uuele elule ärkavad euroopa naaritsad. Samal ajal ähvardavad nii nende kui ka teiste ohustatud liikide püsimajäämist mitmed ohud.
Rääkides tuntumatest looduskaitse edulugudest, tuleks alustada meie ürgse looduse sümboliks olevatest kotkastest, kelle arvukus Nõukogude ajal drastiliselt kahanes.
Näiteks merikotkaid – meie suurimaid röövilinde, kelle tiiva siruulatus küünib ligi kahe ja poole meetrini – oli eelmise sajandi seitsmekümnendatel alles vaid kümmekond paari. Kuue-kümnendate lõpus polnud lindudel teadaolevalt ühtegi edukat pesitsust. Praegu, mil merikotkaid hinnatakse olevat juba 180 paari, tõdevad kotkauurijad, et kohati lausa kümne protsendini küündinud juurdekasv hakkab lähiajal pidurduma.
Seda ei tingi mitte asjaolu, nagu hävitaks keegi neid lolli järjekindlusega kanakullide kui rahvavaenlaste pähe, vaid liigil hakkab nappima sobilikke elupaiku.
Kaljukotkaste hulk, kes samuti läinud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel nn kullisõja ja viljatuks tegeva „progressi sümboli” DDT-mürgi saaste tõttu hinge vaakusid, on aga kasvanud tosinast paarist viiekümne kanti. Näiteks tänavu püstitasid nad ka uue poegade rekordi: pesade seireandmete kohaselt sirgus neil uhketel lindudel seitseteist võsukest. Rohkem kui eales varem.
Rohkesti on viimase veerandsaja aastaga juurde tulnud ka kalakotkaid. Veel perestroika kuldajal oli neid säilinud ainult viis paari, nüüd aga juba üle poolesaja paari.
Sellise ilusa jutu peale võib muidugi ka mõelda, et ohustatud liigi staatuse ja kõige rangema kaitse võiks meie kotkastelt nüüd ära võtta. Kuid selle mõtte peaks juba eos välistama üks lihtne võrdlus. Meie arvukamaid tiivulisi metsvinte pesitseb Eestis hinnanguliselt kolm miljonit paari, meie arvukamateks kotkasteks olevaid väike-konnakotkaid aga vaid viiesaja paari ringis.
Loodusemees Fred Jüssi meenutab praegu vaimustunult ammust aega, kui Lääne-Eesti rannaniidud kõrede kisakoorist rõkkasid. Sedamööda, kuidas rannaniite enam ei niidetud ja need üksteise järel roostusid ja võsastusid, muutus ka kõrelaul aina haruldasemaks.
Kui kõresid poleks asutud elupaikade taastamisega päästma, olekski nende asurkond praeguseks jäädavalt kadunud.
Nüüd, kui kõrede päästmisega on juba üle viieteist aasta vaeva nähtud, tõdevad looduskaitsjad lootusrikkalt, et liigi arvukuse vähenemisele on suudetud lõpuks piir panna ja kõrede hulk on viieteistkümnes teadaolevas elupaigas tasapisi jälle suurenema hakanud.
Kui näiteks Väinameres asuval mõnekümnehektarilisel Kumari laiul võeti hääbumas kõrede kudemisveekogude ja rannaniidu korrastamise talgud ette 1997. aastal, siis selle töö mõju avaldus alles kümme aastat hiljem, kui nende kahepaiksete arvukus hüppeliselt tõusis.
See näitab, kuivõrd pikka aega võib nõuda ühe liigi hukust päästmine.
Euroopa ja ühtlasi kogu maailma mõistes täiesti fenomenaalne edu on aga saatnud meie looduskaitsjate pingutusi euroopa naaritsa puhul. Õigupoolest kadusid need vilkad loomad ameerika naaritsa sissetungi ja sobilike elupaikade vähenemise tõttu meie loodusest juba aastakümneid tagasi, kuid ligi kümneaastase taasasustamise tulemusena peaks Hiiumaale lähiaastatel taas tekkima esimene elujõuline naaritsa asurkond. Olgu märgitud, et tegemist on ühega kahest maailmas kasvavast euroopa naaritsa populatsioonist.
Projekti eestvedajaid on Hiiumaal saavutatud edu innustanud taasasustama euroopa naaritsat ka Saaremaale.
Suured Euroopa riigid – Hispaania, Prantsusmaa, Saksamaa ja ka Rumeenia – vaatavad oma naaritsaid päästa üritades kadedalt Hiiumaa poole ja toimetavad meie teadlaste näpunäidete järgi.
Kuid nende uinutavate edulugude kõrval ei saa unustada seda, milline oht tegelikult nii mainitud kui ka kõigi teiste haruldaste liikide pea kohal ripub.
Esmalt tuleb rääkida rahast.
Nimelt on praeguste raskete majandusolude tõttu hakanud ka liigikaitset teravalt pigistama rahanappus. Loomulikult pole raha kunagi piisavalt, aga praegu on olukord eriti hulluks muutunud.
Kõhedust tekitavaid näiteid, mida rahapõud kaasa on toonud, leiab praegu päriselust küllaga. Eraldi nimetaksin neist paari ilmekamat.
Hukatuslik kokkuhoid
Hiljuti tuli ilmsiks, et rahandusminister Jürgen Ligi polnud nõus andma oma kooskõlastust seadusele, millega oleks juba tänavu üle Eesti võetud kaitse alla esimesed konnakotkaste pesapaigad.
Ligi põhjendus, miks ta ei tahtnud kotkaste pesakohti kaitse alla võtta, pani looduskaitsjaid kahe käega peast haarama. Nimelt soovitas ta lükata pesapaikade kaitse alla võtmise järgmisse aastasse, sest nii säästaks riik omavalitsustele kompenseeritava maamaksu arvel tänavu umbes 7500 krooni.
Mida selline tühist säästu taga ajav viivitus konnakotkastele tähendab? Ikka seda, et kotkaste pesad satuvad edaspidigi raielankide piiramisrõngasse ja tuultele avatud pesi kukub veelgi alla või on raiest häiritud linnud sunnitud oma kodukoha hülgama. Seda juhtub praegu alailma. Ohustatuse tõttu rangeima kaitse alla kuuluva liigi puhul on see aga lubamatu.
Omaette murelaps, kelle eluküünla rahapuudus otseselt kustutada ähvardab, on aga ebapärlikarp. Tegemist on liigiga, kes on säilinud vaid ühes Lahemaa rahvuspargi jões ja kelle arvukus kahaneb viimasel ajal hirmuäratava hooga.
Liigi kaitsmiseks ja selle rahastamiseks läheb vaja vastavat tegevuskava. Ebapärlikarpide puhul sellist tegevuskava veel ei ole ja selle valmimist pole ka nii pea loota. Põhjus peitub jällegi selles, et tegevuskava koostamiseks pole raha ja looduskaitsjad ootavad Euroopa struktuurifondide rahakraanide avanemist.
Tegelikult peaks selleks raha andma keskkonnainvesteeringute keskus (KIK), kuid nagu teada, suudab see asutus praegu hädavaevu vaid vee- ja kanalisatsiooniprojektidele rahastust pakkuda. Nii et esialgu jääb üle üksnes loota, et rahakraanide avanemise ajaks on veel piisavalt ebapärlikarpe, keda hävingust päästa.
Keskkonnaamet küsis sel aastal liigikaitsega seotud hädavajalike kulutuste katteks veidi üle 4,6 miljoni krooni. Kätte saadi sellest aga veidi enam kui miljon ehk siis koguni neljandiku võrra väiksem summa. Kui suur tagasilöök tuleb järgmisel aastal, teab vaid vanajumal taevas.
Samal ajal pole liigikaitse koht, kus sobiks vaatamata rasketele päevadele kokkuhoidu taga ajada, sest mängus on harulduste hindamatu elu.
Peale rahapuuduse ohustab meie haruldusi veel nii mõndagi. Arvestades, kuivõrd pikaajalise protsessiga on tegemist, on üks liigikaitse edukuse eeldusi kogu looduskaitsesüsteemi stabiilsus.
Saatuse irooniana on just looduskaitset viimastel aastatel räsinud kaks järjestikust reformi. Kui rahvaliitlane Villu Reiljan klopsis keskkonnaministrina kiiruga kokku looduskaitsekeskuse, siis pruukis vaid oravaparteilasel Jaanus Tamkivil tema asemele astuda, kui jooksujalu keevitati kokku uus monstrum – keskkonnaamet. Enne kui ühe süsteemi töö jõudis paika loksuda, peksti see kohe laiali.
Kuuldavasti küpseb keskkonnaministeeriumis juba uus ümberkorralduste plaan, nii et harulduste hoidmisega tegelevas süsteemis pole rahu ega stabiilsust olla ega niipea oodata.
Mida me neist peamistest esile toodud ohtudest järeldame? Ikka ainult seda, et meie harulduste jalgealune on vankuma löönud. Nii pole ka põhjust imestada, kui viimaste aastate positiivsete sõnumite sekka hakkab ilmuma järjest süngemaid.
