Kunstnikuna on Venemaa praegune president Dmitri Medvedev juba edukam oma õpetajast, eelmisest presidendist ja praegusest peaministrist Vladimir Putinist. Jaanuari algul müüdi Medvedevi tehtud foto „Tobolski kreml” Peterburis heategeval oksjonil 51 miljoni rubla eest. Maailmas on üldse avalikel oksjonitel kallimalt müüdud vaid kolm fotot. Putini maalitud üsna abstraktne pilt müüdi 2009. aastal Peterburis samal oksjonil 37 miljoni rubla eest. Lõbusamad kommentaatorid kirjutasid siis, et vähemalt ühel alal on intelligentne Medvedev suutnud Putinile koha kätte näidata. See ei olnud muidugi tõsiselt mõeldud. Tõsisem küsimus on, kas Medvedev suudab Putinit veenda, et ta on ka riigipeana parem. Üks kuu vähem kui kahe aasta pärast toimuvad Venemaal järgmised presidendivalimised, kus meie naabrid valivad esmakordselt endale riigipea senise nelja aasta asemel kuueks aastaks ehk 2018. aastani.

Ootamatud otsused

Teoreetiliselt on presidendivalimisteks kolm võimalust: a) presidendina jätkab Medvedev, 2) Kremlisse naaseb Putin, 3) presidendiks saab keegi kolmas. Kolmas variant on praegu väga-väga ebatõenäoline. Enne kui spekuleerida esimese ja teise variandi võimaluste üle, tuleb arvestada vähemalt kahte tähtsat asjaolu Venemaa poliitikas. Esiteks seda, et Venemaal (ja ka mujal maailmas loomulikult) ei tea avalikkus senini, kuidas langetatakse ja kes langetab tähtsamad sisepoliitilised otsused. Otsuste tegemise kriteeriumid pole teada. Kui võtta aluseks enim levinud versioon, et tähtsamad otsused teeb ikkagi Venemaa rahvuslik liider Putin – mina isiklikult sellele eeldusele kogu oma raha ei paneks –, siis tuleb arvestada teist asjaolu. Putin teeb peaaegu alati ootamatu kaadriotsuse ootamatul ajal. Putin armastab üllatada ja pahviks lüüa. See on tema firmastiil, mida ta on järginud juba üle kümne aasta.

Olen väga nõus Moskva ühe mõjukama poliitika- ja majanduslehe Kommersant poliitikatoimetuse juhataja, üle 15 aasta Venemaa sisepoliitikast kirjutanud Gleb Tšerkassovi arvamusega, et praegu on alles mõttetu ennustada, kas uueks presidendiks saab Medvedev või Putin. „Ilmne on ainult üks, et võimu jagatakse valitseva grupeeringu piires,” ütleb ta ja lisab igaks juhuks, tüüpiliselt paljudele Moskva ekspertidele: „Ma ei ütle, et Putin tagasi ei tule!” Spekuleerida on huvitav ja sellepärast küsisin arvamust mõnelt Moskva eksperdilt, kes ei kuulu n-ö Kremlit toetavate politoloogide hulka ja saavad toimuvat erapooletumalt vaadata. Üks läänes tuntumaid Vene välispoliitika kommentaatoreid Fjodor Lukjanov ütleb, et kui teha võimaluste reiting praeguse seisuga, siis ta paneks esimesele kohale Medvdevi jätkamise ja teiseks Putini naasmise. „Putinile oleks see samm tagasi, aga Putin ei armasta tagasi minna. Ta pigem mõtleb välja mingi uue süsteemi, uue mudeli, et säilitada oma positsiooni, et mitte korrata seda, mis juba on olnud,” mõtiskleb Lukjanov. „Mulle tundub nii, kuigi vabalt võib teisiti minna.”

Medvedevi jaoks mängib Lukjanovi sõnul suurt rolli see, kas ta saavutab mingitki edu oma suurte projektide realiseerimisel, nagu riigi moderniseerimine ja võitlus korruptsiooniga. „Kui tulemusi ei tule, siis see näitab Putinile, et Medvedev pole eriti tegutsemisvõimeline poliitik,” viitab Lukjanov jällegi sellele, et otsustaja on igal juhul Putin. „Ühest küljest Putinile ei meeldiks, kui Medvedev muudaks väga seda süsteemi, mille tema lõi, teisest küljest peab ta olema veendunud, et Medvedev on piisavalt iseseisev ja tugev, et olla tema lahkumise puhul võimeline säilitama kujunenud status quo’d.” Poliittehnoloog Stanislav Belkovski ütleb ka, et Putini jaoks on pigem oluline praeguse võimusüsteemi ja selle lähikonna mõju säilitamine, mitte niivõrd kindlasti Kremlisse naasmine. Seetõttu usub ka Belkovski, et Medvedev jääb ametisse edasi. Belkovski meenutab, et pärast Medvedevi valimist 2008. aastal ennustasid paljud, et Putin lasi ta valida n-ö tehniliseks presidendiks, et põhiseadus oleks täidetud, ning laseb aasta-kahe pärast korraldada ennetähtaegsed valimised ja naaseb Kremlisse nagu õige mees. Mitte midagi sellist pole seni juhtunud.

Putini Kremlisse naasmisest räägitakse Belkovski sõnul meelega, et luua Medvedevile positiivne taust. „Praeguses võimusüsteemis mängib Putin samasugust rolli nagu Jegor Ligatšov Mihhail Gorbatšovi ajal 1980-ndate teises pooles kompartei poliitbüroos. Ligatšovi esitati kui hoiatust, et minevik võib naasta, kui me ei toeta helget tulevikku ehk Gorbatšovi, praegusel juhul Medvedevit,” räägib Belkovski. Belkovski esindab ideed, et Puti­nist liberaalsema jutuga Medvedevit oli presidendiks vaja Venemaa eliidil, kes tahab läänes oma finants- ja poliitilisi huvisid legaliseerida. Selle arvamuse järgi peaks Medvedev jätkama presidendina, et Venemaa eliit saaks oma huvid läänes lõplikult legaliseerida. Putini naasmine annaks sellele tugeva löögi, märgib Belkovski. „Sisepoliitiliselt ei maksa ennast aga petta. Kui Medvedev jätkabki presidendina, siis mingeid sisulisi muutusi ei tasu oodata,” lausub Belkovski. „Välja arvatud, kui selleks on majanduslikud põhjused või näiteks korruptsioon halvab riigijuhtimise.”

Hiljuti kinnitas teine tuntud poliittehnoloog Jevgeni Mintšenko, et talle tundub, nagu oleksid Medvedev ja Putin kokku leppinud, et Medvedev jääb presidendiks 2018. aastani. Ühtaegu on väga levinud arvamus, et Medvedev ja Putin on sõlminud kokkuleppe, mille järgi Medvedev on president vaid ühe ametiaja. Venemaa staarpolitoloog, Krem­liga varem tihedat koostööd teinud Gleb Pavlovski pa­nus­tab Medvedevi jätkamisele. Intervjuus ajakirjale New Times ütles ta, et Putin naaseb ainult siis, kui selle aasta lõpuks või järgmise aasta alguseks on näha, et Medvedev ei saa üldse hakkama. Seni saab Medvedev Pavlovski meelest hästi hakkama. „Putin hakkab tegutsema selle heaks, et konsolideerida eliiti Medvedevi ümber. Mis ametis ta seda teeb, see on kõrvaline küsimus,” ütles Pavlovski.

Aga veel kord: sellised arvamised ei maksa eriti midagi, sest päris täpselt ei tea keegi, mis Venemaa poliitilises tipus toimub ja millised on sealsed kokkulepped. Ameeriklaste rahastatava Carnegie Fondi juhtiv Venemaa sisepoliitika ekspert Nikolai Petrov teeb panuse sellele, et 2012. aastal naaseb Putin Kremlisse. Petrovi sõnul on praegune Vene riigi tandemjuhtimine pikaajaliseks valitsemiseks liiga keeruline ja dekoratiivne. Eriti kui on näha, et majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid võivad kujuneda pikaajaliseks. „Kriisi tingimustes on peaministrina raskem võimu säilitada ja hoida kui presidendina. Ma ei näe, et Putinil oleks erilist mõtet seda mängu jätkata,” arvab Petrov. „Ma ei kujuta ette, et elu pöördub tagasi aega enne 2008. aastat, kus kõik oli lihtne ja peaministri ülesanne oli ainult jagada raha, mis iseenesest riigieelarvesse voolas.”

Putin — rahva lohutaja

„Milliseid eeldusi oleks vaja, et Putin ei naaseks?” kordab Petrov minu küsimust. „Selleks peaks muutuma kogu poliitiline režiim. Kui poliitiline süsteem säilib, siis säilib ka Putini võim.” Poliitilise süsteemi muutumist takistab aga endiselt naftaraha korralik laekumine ja Gaz­promi huvide totaalne arvestamine riigi igal tasemel. Nikolai Petrov toob esile muutuja, mis võib tema arvates Putini Kremlisse naasmist kiirendada. See muutuja on Putini populaarsus, mis seni püsib juba aastaid muutumatult 80 protsendi kandis. Seni pole majanduskriis ja sellest tulenevad sotsiaalsed probleemid (näiteks kiire kommunaalkulude kasv üle Venemaa) Putini populaarsusele mõju avaldanud, aga see võib juhtuda. Ainuüksi oht, et Putini reiting hakkab langema, võib kaasa tuua erakorralised presidendivalimised, märgib Petrov. „Esialgu on erakorralised valimised ebatõenäolised, kuid neid ei saa välistada,” ütleb Petrov. „Putini reitingut jälgitakse väga tähelepanelikult. Kui on näha, et see hakkab langema, siis jääb kolm-neli kuud aega ennetähtaegsete valimiste korraldamiseks, et anda Putinile kuueks aastaks võim, milles teda ei ähvarda enam miski.” Aga mida arvab Venemaa rahvas 2012. aasta presidendivalimistest? Venemaa kõige sõltumatumaks peetav küsitlusfirma Levada-keskus uuris seda märtsis.

Tulemused jagunesid enam-vähem pooleks. 39 protsenti vastanuid arvas, et Putin naaseb presidendina Kremlisse. Medvedevi ametisse jäämist uskus 36 protsenti. Kui küsiti, kumba tahaksid inimesed rohkem presidendina näha, siis olid protsendid 38–30 Putini kasuks. See ei näita Putinile just väga veenvat rahva toetust. Hea küsimus on seegi, kas ka 29. märtsi Moskva metrooplahvatustel ja sellest tingitud sisejulgeoleku probleemidel on tulevastele valimistele mingi mõju. „Kui peaks juhtuma mingi katastroofiline terrorilaine, siis see muidugi mõjutab palju,” võtab Fjodor Lukjanov kokku paljude arvamuse. „Aga kui selliseid asju peaks juhtuma aeg-ajalt, vaheaegadega ja sama tüüpi nagu 29. märtsil, siis ma ei usu, et see tugevalt mõjuks.” Putinile on võimu säilitamiseks kõige olulisem majanduskasvu taastamine, et jätkuks taas raha kõikide soovide täitmiseks. Kuni oligarhid on rahul, kuni silovik’id (nii nimetatakse Venemaal jõuametkondade juhte ja nendega seotud poliitikuid – J. P.) ja ametnikud on rahul, kuni suured elanikkonna kihid on rahul, seni ei juhtu Putini võimuga midagi. Viitsütikuga pommiks võib aga saada sotsiaalkulutuste kasv (tänavu tõusevad pensionid Venemaal keskmiselt 46 protsenti!).

Viimased pool aastat on olnud näha selge seaduspära, et Medvedev räägib rohkem ebameeldivaid asju ehk seda, mis on Venemaal valesti ja halvasti ning mida tuleb muuta. Putin seevastu on justkui rahva lohutaja, kes räägib, milliseid edusamme riik teeb ja mis kõik on hästi. Nii oli eelmisel reedel Novosibirskis Ühtse Venemaa kongressilgi, kus Putini jutt oli eranditult rajatud positiivsetele sõnumitele. Pealegi jagab Putin Medvedevist rohkem konkreetseid igapäevaelu puudutavaid lubadusi. Enamiku Venemaa eliidi ja ühiskonna jaoks on harjumatu juba ainuüksi mõtegi, et Putin ei osaleks enam poliitikas ega juhiks enam riiki. Venemaal pole harjutud rääkima riigi tulevikust ilma Putini rollita. Inimesi rahustab teadmine, et kui vaja, siis Putin otsustab. Medvedev võib seejuures vabalt president olla. Niikuinii peab ta kõik olulisemad otsused Putiniga kooskõlastama. Seetõttu ei tundu vähemalt praegu sugugi üllatav, kui Medvedev jääks presidendiks ka pärast 2012. aastat. Kui just Putin ei taha ise avada 2014. aasta Sotši taliolümpiamänge. Sotši mängud on olnud üks Putini suuremaid eesmärke. Ja olümpiamänge avavad ikka presidendid, mitte rahvuslikud liidrid ega peaministrid.