Analüüs: Medvedev on viinud Venemaa kolme aastaga Ostap Benderi diagnoosini
Milliste oluliste otsuste ja saavutustega läheb president Medvedev Venemaa ajalukku? Sõna võtavad Vene poliitika ja majanduse asjatundjad.
Tänavu 1. aprilli eel levis Moskvas selline anekdoot: Putin helistab Medvedevile ja teatab, et soovib temaga nõu pidada, kuidas jagada riigieelarve raha ja milline poliitiline süsteem võiks tulevikus Venemaal olla. Vaevalt jõuab aga Dmitri Anatoljevitš kopsud õhku täis tõmmata, et paisata välja kõik oma mõtted, mida ta on juba kolm aastat igatsenud peaministrile väljendada, kui toru teisest otsast kostab: „Aprill-aprill! Tervitan teid 1. aprilli puhul!” ning kostab Putini ja Vladislav Surkovi (Kremli pea-ideoloog – J. P.) hirskamist.
Nali naljaks, aga vaimselt on Venemaa praegu, Medvedevi presidendiks oleku viimase aasta (vähemalt esimesel ametiajal) künnisel, hoopis midagi muud kui neli aastat tagasi, kui algas Putini teise presidendiks oleku tähtaja viimane aasta. Kusjuures siis ei teadnud veel keegi kindlalt, kas Putin jääb edasi Kremlisse või mitte.
„Sisemisest stagnatsioonist tekkinud šokk on üle läinud ja inimesed on hakanud reageerima sündmustele, mis nende ümber toimuvad,” iseloomustab Moskva üks mõjukamaid kunstikuraatoreid Andrei Jerofejev inimestes toimunud muutust.
Jerofejev ei pea aga Venemaa avalikkuse aktiveerumist Medvedevi teeneks. Tema arvates oli aeg selleks lihtsalt küps ja see oleks juhtunud igal juhul, isegi siis, kui Putin oleks otsustanud edasi presidendiks jääda. Putin on ju praegugi võimul, põhjendab Jerofejev.
Poliitikavaatleja, BBC Vene toimetuse endine peatoimetaja Konstantin von Eggert ütleb, et Medvedevi presidendiks oleku ajal on poliitikasse ja massimeediasse tasapisi naasnud diskussioon ja arvamuste paljusus. Viimase nelja aasta suurimaks arenguks Venemaal nimetab aga von Eggert nagu Jerofejevgi inimeste meelestatuse muutumist.
„Aktiivne vähemus on status quo’ga üha vähem rahul,” lausub ta. „See ei tähenda, et Venemaa seisab mingite vapustuste lävel, kuid on selge, et „stabiilsuse” narratiiv pole enam märkimis-väärse osa kodanike jaoks ahvatlev.”
Stabiilsest Venemaast jutlustamine on aastaid olnud Vladimir Putini peamine loosung, mida ta kasutas põhimotiivina ka hiljutises peaministri iga-aastases esinemises riigiduuma ees.
Rahulolematuse selget kasvu näitavad ka uuringud. 2008. aastal oli Medvedevi-Putini reiting eri uuringutes 70–80 protsenti, kuid nüüdseks on langenud 50 protsendi kanti. Samasuguse languse on läbi teinud võimupartei Ühtse Venemaa populaarsus. Oluline detail: nende reitingu langus ei ole muundunud opositsiooni toetuseks, vaid selle arvelt on suurenenud sotsiaalne apaatia, inimeste pettumine praeguses poliitikas. Hoolimata sellest, et statistika järgi on Venemaa majanduskriisi eelne elatustase praeguseks taastunud, mis iseenesest on hea saavutus.
Inimesed pole aga sellega enam rahul. Küsitlusfirma Levada keskus uurib igal kevadel inimeste meeleolu. Eelmisel nädalal selgus, et hoolimata läinud aasta korralikust majanduskasvust ja nafta hinna kiirest tõusust on suurenenud nende inimeste hulk, kes vastasid, et elu on raske või väga raske. Nende hulk, kes vastasid, et „kõik pole sugugi nii hull ja võib elada küll”, langes aastaga seitse protsenti – 28-lt 21 protsendini. Sellist järsku meeleolu langust polnud Levada keskuse uurijad 15 aasta jooksul varem täheldanud.
Reformide imiteerimine
Kindlasti on eelkõige lihtrahva meeleolu mõjutanud see, et kommunaalkulud suurenevad järsult juba teist aastat järjest. Ja mis kõige hullem: see tõus ei paistagi peatuvat, sest näiteks gaasi hind tõuseb siseturul 2014. aastal võrdseks maailmaturuhinnaga (loomulikult miinus imporditollid ja gaasi transpordikulud). See ärritab inimesi väga, eriti kui nad loevad riikliku gaasimonopoli Gazprom mullusest megakasumist, mis oli ligi triljon rubla (ligi 25 miljardit eurot).
„Ilmselt pole inimesed rahul ka korruptsiooni taseme tõusuga ja tajuvad paigalseisu – asjade paremuse poole liikumise puudumist ja et võimude põhiline pingutus kulub status quo säilitamisele,” oletab tuntud majandusprofessor, Moskva uue majanduskooli rektor Sergei Gurijev.
Korruptsiooni suurenemist tajutakse seda valusamalt, et just korruptsiooni vastu võitlemine oli president Medvedevi üks peamisi loosungeid ja lubadusi, kui ta 2008. aasta 7. mail presidendiametisse astus. Paradoksaalsel kombel on Venemaa pärast seda maailma korruptsiooni pingereas hoopis seitse kohta langenud.
„Tal (Medvedevil – J. P.) pole ilmselt õigust vallandada korrumpeerunud tipptaseme ametnikke,” viitab Gurijev ühele olulisele põhjusele, miks korruptsioonivastane võitlus on paljuski jäänud sõnadeks. Kui sa ikka tipptasemel korruptsiooni välja juurima ei hakka, siis rahvas sind ei usu.
Kui vaadata veel faktidele sügavalt silma, siis vaatamata jutu järgi liberaalsele maailmavaatele on president Medvedevi ajal jätkunud president Putini ajal alustatud võimuvertikaali rajamine. Oleks ehk võinud loota vastupidist.
Võimuvertikaali puhul on hoopis hakatud i-le täppi peale panema. Seni oli linnapeadel Venemaal kõrgeim personaalne võimutase (peale riigi presidendi), neid valis otse rahvas. Viimase paari aastaga on aga enamik linnavolikogusid järjest loobunud rahva valitud linnapeast ja hakanud selle asemel määrama linnamänedžere. Need on vähese poliitilise võimuga majandustegelased. Eelmisel aastal läksid seda teed näiteks sellised suured linnad nagu Nižni Novgorod, Perm ja Tšeljabinsk,
„Kui küsida, kas Medvedevi režiim on olnud liberaalsem kui Putini režiim, siis vastus on, et pigem ei kui jah,” tõdeb Moskva tuntud lobist, omanimelise kommunikatsiooniagentuuri juht Jevgeni Mintšenko.
„Ma ei usu näiteks, et valimisprotsessi kvaliteet oleks Venemaal kuidagi muutunud. Pigem vastupidi,” jätkab Mintšenko. „Me näeme, et see väga jäik adminstratiivressursi kasutamine, mis oli varem lokaliseerunud peamiselt rahvusvabariikides ja Moskvas koos oma spetsiifilise Lužkovi režiimiga, levib nüüd üle kogu Kesk-Venemaa. Minu meelest on see ärevakstegev signaal.”
Mintšenko nõustub, et Medvedev on küll algatanud hulga poliitilisi reforme – näiteks riigiduumasse pääsemise künnise langetamine, nii et erakond, mis saab valimistel viis kuni seitse protsenti hääli, saab mõne esindaja sisse –, aga need on osutunud vähetähtsaks. „Medvedev peab neid ehk piisavateks, aga ühiskond ise ei pea neid enam piisavateks,” väidab ta.
Pigem on Venemaal praegu tegemist poliitiliste reformide imitatsiooniga kui tõsiste kavatsustega.
Kahtlemata on viimaste aastate saavutus, et Venemaa tõstis isegi majanduskriisi kõige teravamatel aastatel 2008–2009 tublisti pensione (võrreldes 2007. aasta I kvartaliga on Venemaa keskmine pension tõusnud 2,8-kordseks!) ja muid sotsiaalseid toetusi. Võib kindel olla, et kuni Putin on peaminister või president, siis tõusevad pensionid edaspidigi kiires tempos.
Riigieelarvele tähendab aga sotsiaaltoetuste kasv rasket koormust isegi nafta hinna tõusu tingimustes. „Kui 2007. aastal oli riigieelarvel suur ülejääk nafta hindade tasemel 70–80 dollarit barreli eest, siis täna on riigieelarve tasakaalus nafta hinna tasemel 105 dollarit barreli eest,” tõdeb professor Sergei Gurijev.
Hea uudis Venemaa jaoks on see, et Venemaal kaevandatava nafta Urals barrelihind püsib kolmandat kuud üle 105 dollari. Aga mis saab siis, kui nafta hind uuesti langema hakkab?
Igal juhul on fakt, et nafta ja gaasi müügist saadav tulu katab kasvavaid sotsiaalkulutusi üha vähem. Pikemas perspektiivis võib sellest ekspertide sõnul saada Venemaa jaoks suur probleem.
Nn Gaidari instituudi ehk Moskva majanduspoliitika instituudi juhtivteaduri Kirill Rogovi sõnul on Venemaal võrreldes 2007. aastaga palju muutunud, aga need muutused pole seotud Medvedevi presidendiks olekuga, vaid 2008.–2009. aasta majanduskriisiga.
„Kriis murdis Venemaa majanduskasvu mudeli, mis kujunes 2000-ndate keskel. Selle mudeli purunemise tagajärjed on tunda nii majanduses kui ka sotsiaalsfääris,” selgitab Rogov. „Samuti on see loonud aluse poliitilisteks muutusteks, mis on küpsemas, kuid ei ole veel täiel määral avaldunud.”
Varuplatsdarm välismaal
Korruptsiooni kasvu ja võimuvertikaali edasiehitamise kõrval on Medvedevi-aastate kolmas paradoks eelkõige keskklassi ja rikkamate Venemaa elanike suurenenud emigreerumissoov. Vähemalt räägivad inimesed avalikult sellest oluliselt rohkem kui 2007. aastal.
Legendaarseks on saanud majanduskriisi ajal suure osa oma varandusest kaotanud, arrogantsete ütlemiste poolest tuntud ärimehe Sergei Polonski sõnad Kremli peaideoloogile Vladislav Surkovile eelmise aasta mais: „80 protsenti ärimehi istub kohvrite otsas!”
Mul on mulje, et Putini viimasel presidendiaastal oli Venemaa ühiskonnas küll vähem vabadust ja aktiivsust, aga see-eest suhtusid inimesed tulevikku optimistlikumalt ega kippunud nii väga Venemaalt ära.
Konstantin von Eggert on sellega nõus. „Aga!” tõstab ta näpu. „See oli seotud sellise kvaasi-Nõukogude ettekujutuse tekkimisega, et meil on tugev riik. Täna näevad noored ja haritud inimesed, et korruptsioon hävitab riigiaparaati seestpoolt, isikliku karjääri võimalused muudkui vähenevad ja ühiskonna „sotsiaalsed liftid” on seiskunud.”
Von Eggert ütleb, et ta nägevat oma tuttavate järgi, kui palju ajusid sõidab praegu Venemaalt ära. „Ära sõidab muidugi vähemus, aga see on just see vähemus, kes ükskõik millises riigis tirib ülejäänuid arengus endaga kaasa,” nendib mai lõpus Tallinnas Lennart Meri konverentsil osalev von Eggert.
Majandusprofessor Gurijev lausub, et eriti Putini presidendiks naasmise korral ei näe paljud keskklassi esindajad endal ja oma lastel Venemaal tulevikku. Kindlustatumad neist sõidavadki ära. „Võimude huvidele see ei vastandu, sest mida rohkem haritud inimesi ära sõidab, seda kergem on „valimisi” võita,” ironiseerib Gurijev.
Lobist ja politoloog Jevgeni Mintšenko lausub, et pigem on asi selles, et Venemaa kõrgem keskklass valmistab endale igaks juhuks ette varuplatsdarmi välismaal. „Ma arvan, et nad mõtlesid ka varem sellest, mitte ei alustanud nüüd,” ütleb Mintšenko. „See kõik on seotud sellegagi, et ei nähta eesmärki, kuhu Venemaa liigub.”
Oma kapitali on rikkamad venemaalased ammu kodumaalt läände toimetanud. Ülemaailmse audiitorifirma PricewaterhouseCoopers (PwC) hinnangul hoidsid Venemaa rikkurid 2009. aastal kodumaal ainult 10–15 protsenti varast. Vene rikaste likviidsete aktivate koguväärtuse hindab PwC seejuures praegu 90 miljardile dollarile, 2013. aastaks kasvavat see aga kahe ja poole kordseks.
Kui enamik häid kavatsusi on viltu kiskunud, siis milliste suurte otsustega on Medvedev üldse rahva seas populaarsust võitnud?
Miilitsa ümbernimetamisega politseiks? Vaevalt, sest sisu pole ju muutunud. Pealegi läks see reform lubatust oluliselt rohkem maksma: viimane avalikkusele esitatud summa oli 608,21 miljardit rubla (15 miljardit eurot).
Venemaa moderniseerimis-plaan? Kahju, aga reaalseid samme on väga vähe. Nn Venemaa Silicon Valley viimase aja tähtsaim probleem paistab olevat see, milline peaks olema Skolkovo logo. Veel vähem on moderniseerimist tunda igapäevaelus. Tavalise venemaalase jaoks on see udujutt. Tõsise hoobi moderniseerimisplaanile andis ka kõvasti tõusnud nafta hind, mis ei sunni reformide tegemiseks pingutama.
Kriminaalkoodeksi majanduskuritegude osa liberaliseerimine? Kahtlemata hea uudis ärimeestele, aga see on kaasa toonud ka paraja portsu absurdsust. Nii saab politsei kinni panna isiku, kes on varastanud 5000 rubla, aga ei saa kohtul lasta vahistada inimest, kes on organiseerinud näiteks finantspüramiidi ja tekitanud inimestele mitukümmend miljardit rubla kahju. Inimene, kes on tekitanud raskeid kehavigastusi, mis tõid kaasa surma (ehk siis sisuliselt sama kui tapmine) võib nüüd Venemaal pääseda ainult üheaastase vangistusega.
„Ma arvan, et Medvedevi kõige populaarsem otsus pärineb seniajani 2008. aasta augustist, kui ta tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, mida avalikkus väga ühemõtteliselt toetas,” ütleb Mintšenko.
„Medvedevi saavutused on seni olnud äärmiselt piiratud,” tunnistab professor Gurijev. „Paljusid tema ettepanekuid ei ole realiseeritud.”
Medvedev on küll Venemaal jää liikuma ajanud, aga kas see jää suudab murda takistused oma teel? Tänavune aasta võib kujuneda Venemaale oluliste valikute aastaks.
Ajalugu on päris tihti näidanud, et Venemaal juhtub kõik ootamatult. Isegi kui status quo näib igavesena või vähemalt kaua kestvana, võib tegelikult kõik silmapilkselt muutuda. Praegu tundub küll tõenäolisem, et esialgu jätkub elu üldjoontes samamoodi.
Noor duumaliige: sõjaks peab alati valmis olema
•• Venemaa parlamendi alamkoja, riigiduuma üks nooremaid liikmeid, 30-aastane Nadežda Orlova (pildil) näeb viimase nelja aasta arengut helgemates toonides kui rahvas või eksperdid.
•• „Peamine – Venemaa on arenenud ja jätkab arenemist,” lausub võimuparteisse Ühtne Venemaa kuuluv Orlova. „Oleks või-nud minna palju hullemini.”
•• Venemaa sekkus Lõuna-Osseetia konflikti ja sundis relvade jõul Gruusiat rahu tegema, poliitilises elus toimuvad muutused, mida teravkeeled nimetavad „uueks sulaks”, ja riigil on uus eesmärk – moderniseerimine kõigis eluvaldkondades majandusest kuni kultuurini, loetleb Orlova olulisemaid muutusi.
•• Naeratades lisab ta: „Minu mees (ta on sõjaväelane – J. P.) on hakanud vähem Tšetšeenias komandeeringus käima. Ükskõik mida räägivad skeptikud või natsionalistid, sealne olukord on igal juhul stabiliseerunud.”
•• Venemaal levivate lahkumismeeleolude kohta ütleb Orlova, et näeb üht põhjust selles, et näiteks noortel teadlastel on lihtsam teostada oma ambitsioone läänes. „Nad on tüdinenud võitlemast ellujäämise nimel ja täitmast pakkide viisi pabereid ainult selleks, et saada võimalust tegeleda teaduse ja loominguga,” lausub Orlova. „Nad on ju inimesed, kes on närvilised ja õrnad.”
•• Viiekuuse lapse ema Orlova tunnistab, et on isegi mõelnud õppida välismaal. Ja lisab: „Kas mobiilsus polegi mitte demokraatlikult arenenud ühiskonna tunnus, kui inimesed kolivad ühest kohast teise, otsides huvitavat tööd ja pikka rubla?”
•• Neli aastat tagasi oli Orlova Ühtse Venemaa tuntud noorteliikumise Noor Kaardivägi üks juhte, kes tegi poliitikas esimesi samme. Kremlit toetanud noorteliikumiste peamisi eesmärke oli toona kaitsta Venemaad värviliste revolutsioonide eest, eelkõige selliste eest, nagu 2004. aastal Ukrainas.
•• „Kas oranži revolutsiooni oht Venemaal on möödas? Mis üldse võiks Venemaad ohustada?” uurin. Vastus üllatab, sest Orlova meelest „peame alati olema valmis sõjaks”, hoolimata sellest, kas Venemaad ümbritsev maailm on vaenulik või mitte.
•• „Ajalugu on meile andnud piisavalt õppetunde, mõned muhud valutavad siiamaani,” vastab ta. „Seetõttu arvame, et oranži revolutsiooni oht on alles. Oht Venemaa jaoks – see on tölplus ja soov uskuda müüte, mida me ise välja mõtleme.”
•• Küsimusele Venemaa järgmise presidendi kohta ei vasta Orlova, kas ta eelistaks Medvedevit või Putinit, vaid seda, et president peab kindlasti olema meesterahvas.
