Analüüs. Millest kõneleb Tartu ülikooli vaikimine?

 (154)

<strong>Analüüs. Millest kõneleb Tartu ülikooli vaikimine?</strong>
Tartu Ülikooli peahooneFoto: Anni Õnneleid

Ülikooli juhtkond ei selgita valeväiteid, seaduste rikkumisi ega seda, miks töötaja seksuaalse ahistamise avaldusega nõustuti.

Üle kahe kuu tagasi avaldas Tartu ülikooli kontrollkomisjon 200- leheküljelise raporti ülikooli tegevuse kohta seksuaalse ahistamise ja diskrimineerimise kaebuse menetlemisel.

Raporti järeldused olid konkreetsed: ülikool jättis mitme aasta kestel juhtumi asjaolud uurimata, samal ajal on ülikooli juhtkond edastanud avalikkusele ja riiklikele institutsioonidele valeväiteid. Tehnoloogiainstituudi professor Mart Loog on aga rikkunud oma töökohustusi ja akadeemilist tava, ajades segi töö- ja eraelurollid ning lastes neil üksteist mõjutada.

Komisjon tuvastas, et professor Loogi suutmatus hoiduda eraelulise suhte loomisest oma alluva ja juhendatava doktorandiga viis ta oma töökohustuste rikkumiseni. Samuti kinnitas komisjon, et ülikool jättis uurimata juhtumi asjaolud ja see oli viga. Kuna ülikool ei taganud juhtumi erapooletut lahendamist jäi doktorandi doktoritöö lõpetamata.

Puudus erapooletu uurimine

Loogi alluv töötaja ja juhendatav doktorant ütles 2014. aasta juulis ülikooliga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles TLS 91. paragrahvi lg 1 ja lg 2 p 1 ja 3 alusel, viidates talle tööandjalt osaks saanud diskrimineerimisele ja seksuaalsele ahistamisele. „Arvestades doktorandi esitatud töölepingu ülesütlemise põhjendusi, oleks ülikool pidanud juhtumi tegelike asjaolude hindamiseks korraldama erapooletu uurimise. Ülikool ei vaidlustanud doktorandi töölepingu ülesütlemist, andes sellega mõista, et nõustub doktorandi etteheidetega professori vastu,” hindab komisjon. Ülikooli ametiisikud on komisjonile kinnitanud, et nende hinnangul oleks ülikool asjaolusid arvestades töövaidluskomisjonis või kohtus kaotajaks jäänud.

Samal teemal:
Juhtum oli ülikoolile õppetund, mille loeme enda jaoks lõppenuks, ning suuname oma tähelepanu tulevikule.

Ühe olulise järeldusena toob raport esile, et juhtkond ja eri ametiisikud on asja kohta valetanud. Selgus, et juhtkonna avalikult öeldule vastupidi jättis ülikool Loogile hoiatuse tegemata. Personaliosakond andis ülesande tehnoloogiainstituudi juhile Mart Ustavile, aga Ustav jäi Loogiga vesteldes arvamusele, et too ei ole doktoranti ahistanud. Hoiatus jäi tegemata ja ka seletuskiri võtmata. Ülikooli eri ametiisikud on avalikkusele aga väitnud, et 2014. aasta juunis tehti professorile hoiatus – nii ülikooli tollane kantsler Andres Liinat oma vastuses võrdõigusvolinikule kui ka rektor Volli Kalm oma avalikus pöördumises tänavu veebruaris, pärast Eesti Päevalehe esimese artikli ilmumist.

Tõele ei vasta ka Liinati põhjendus võrdõigusvolinikule, et juhtum jäeti käsitlemata sõna-sõna-vastu-olukorra tõttu. See tähendanud kirjalike tõendite puudumist. Komisjon märkis, et see ei vasta tõele, sest ülikoolile olid esitatud meilid ja telefonisõnumid, millest osa oleme meiegi avaldanud.

Peale selle tuvastas komisjon otsesed seadusrikkumised kommunikatsioonitalituse juhataja Illari Lääni suhtluses Eesti Päevalehega.

Soovitus ümberkorraldusi jätkata

„Kommunikatsioonitalituse juhataja andis vastuskirjas väljaandele kontrollimata usaldusväärsusega informatsiooni ning hinnanguid doktorandi tervise ja seksuaalelu kohta, rikkudes delikaatsete isikuandmete õigustamatu avaldamisega olulisel määral isikuandmete kaitse seaduse nõudeid,” hindas komisjon. Lään rikkus põhiseadusega kaitstud sõnumisaladust, saates ajakirjanikule edasi väidetavaid väljavõtteid doktorandi ja professori kirjavahetusest. „Kiri oli hinnanguline ja sellest jäi mulje, et ülikool on asunud konfliktis toetama professori seisukohti,” leidis komisjon. Raporti põhjal oli konflikti osapoolte kohta saadetud info delikaatne, kallutatud ja eksitav.

Juhtumi kokkuvõtteks soovitas komisjon jätkata ümberkorraldusi Loogi labori töö ja doktorantide juhendamise korralduses. Doktoriõppe ja õpetamise heasse tavasse võiks aga konkreetselt märkida soovituse juhendajal ja juhendataval intiim- ja ärisuhete loomisest hoiduda. Komisjoni hinnangul on juhendaja ja juhendatava intiimsuhte vältimises vastutus eelkõige juhendajal kui juhendatava üle mõjuvõimuga isikul.

Tartu ülikool lubas pärast raporti ilmumist pressiesindaja Kadri Kunnuse teates, et juhtkond tutvub kirjutatuga ja annab seejärel teada oma seisukohast. 9. mail tutvuski juhtkond raportiga, ent veel kaks kuud hiljemgi valitseb asjas vaikus. Järjekordse pärimise peale saatis ülikool vastuseks kaks lauset.

Ühe olulise järeldusena toob raport esile, et juhtkond ja eri ametiisikud on asja kohta valetanud.

„Lõuna ringkonnaprokuratuuri otsus oli, et ahistamises süüdimõistmiseks alust ei ole,” juhtis Kunnus tähelepanu ülikooli tegevuse uurimiselt hoopis prokuratuuri alustatud ja lõpetatud kriminaalmenetlusele. (See alustati Loogi suhtes võrdõiguslikkuse rikkumise paragrahvi järgi). Siinkohal tasub märkida, et Eestis ei mõista kuriteos süüdi mitte prokuratuur, vaid kohus. Prokuratuuri võimuses oli alustatud kriminaalasi lõpetada. Samuti ei puuduta komisjoni rapordi järgi kriminaalasi ja selle tulemus kuidagi Tartu ülikooli kui tööandja ja tema töötajate tegevust ja vastavaid rikkumisi. Seksuaalne ahistamine on Eestis endiselt tiviilõiguslik mõiste, mis käistleb töösuhteid, mitte kriminaalõiguslik. Seega pole raporti järelduste osas seisukoha kujundamisel kriminaalasja tulemusega suurt pistmist.

Ülikool loeb juhtunu lõppenuks

Tuletame meelde, et Mart Loog ei ole juhtunut omaks võtnud. Eesti Päevalehega rääkides nimetas ta juhtumit õnnetu lõpuga armastuseks ja ennast doktorandi ohvriks, sest too tegi kaebuse, mille avalikustas.

Teate teises lauses märkis Kunnus: „Sellele vaatamata oli juhtum ülikoolile õppetund, mille loeme enda jaoks lõppenuks, ning suuname oma tähelepanu tulevikule ja turvalise töö- ja õpikeskkonna tagamisele.”

Kõik. Lisaküsimustele ülikool ei vasta. Seega ei saa avalikkus mingit selgitust, mida ülikool siis järeldas. Mida saame sellest vastusest tuletada? Et ümberkorraldusi ei tehta? Tuhandete inimeste tööandja ja tuhandete üliõpilaste koolitaja ei selgita, miks avalikkusele valeinfot edastati? Ega seda, mida avalik-õiguslik ülikool võtab ette ametiisikutega, kelle puhul nad on ise tuvastanud seaduste ja akadeemilise tava rikkumised?

Varem on ülikoolide rektorid reageerinud õppejõudude akadeemilise tava rikkumise ja ülikooli maine kahjustamise puhul, seaduste rikkumisest rääkimata. Miks siis seekord mitte?

Mis juhtub järgmine kord, kui mõni Tartu ülikooli töötaja või üliõpilane teeb diskrimineerimise kohta kaebuse?

Kahjuks peab tõdema, et tõenäosus, et keegi Tartu ülikoolis julgeb oma diskrimineerimise vastu seista, kahanes seekordset juhtkonna avalikku käitumist vaadates varasemast väiksemaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare