2006. aasta sügise algus pidas pikalt sooja. 23. septembril valisid üle maa kokku sõitnud valijamehed Estonias Eestile uut presidenti.

Riigipea valimiste kampaania oli olnud erakordselt terav, vastandades vana Keskerakonna ja Rahvaliidu KeRa pakti taha kogunenud nomenklatuursust uuele euroopalikule hingamisele.

Endalegi ootamatult õnnestus sattuda sel päeval valimiste kulminatsiooni keskele ja tunnistada Toomas Hendrik Ilvese valituks saamist Estonia kontserdisaali keskrõdul vaid paar rida kandidaadist tagapool istudes. Tulemuse selgudes vallandus saalis tohutu ovatsioon, kuid veel suurem spontaanne emotsioon ootas vast valitud uut riigipead maja ette igalt poolt kokku voolanud rahvahulki läbides. Tuntavast vabanemisest hõiskav ja kohati pisarateni liigutatud rahvamass oli saalist väljujate jaoks tekitanud koridori, mis uue tulevase riigipea väljumise ajal teda peaaegu lämmatades kokku vajus. Presidenti valinud poliitikud jäid selja taha saali, paistis, et rahvas oli nad ülekaalukalt võitnud.

Alustas uue nurga alt

Mõne päeva pärast ametisse astunud president Ilves alustaski uue nurga alt. Nähtavalt ühiskonnakatla kaane alt aina enam välja pressivale rahvuspingete aurule vaatamata tegi Ilves oma ametiaja esimese maakonnavisiidi märgiliselt tähtsale Ida-Virumaale. Narva humanitaar­gümnaasiumis pidas president maha ühiskonnaõpetuse tunni, kus ergutas venekeelseid noori Eestis toimuvast rohkem osa võtma. „Eestis elades olete te ju meie kaasmaalased. Nimelt meie, mitte Vene valitsuse kaasmaalased. Mis tähendab, et teie mured ei ole Vene valitsuse või Vene presidendi, vaid meie mured. Me ei saa ilma teieta hakkama. Eesti on liiga väike riik, et lubada endale ükskõiksust oma kaasmaalaste suhtes,” ütles ta 2006. aasta lõpus Narvas. Sõnum oli ühelt poolt kindlasti mõeldud venekeelsele elanikkonnale, kuid teisalt selge viitega ka eestlastele ja valitsusele Ida-Virumaa rohkemaks märkamiseks.

Vaatamata Ilvese tahtele ei lasknud sotsiaalne plahvatus end enam poolt aastatki oodata. 2007. aasta aprilli pronksiöö järel astus president rahvus­ring­häälingus tehtud avaldusega jõu­liselt peaminister Andrus Ansipi valitsuse selja taha. „Riik ei saa kõhelda ega ebaleda, kui on vaja taastada kord ja julge­olek. Avalik kord peab Eestis kehtima. Ilma selleta pole Eesti riik. Ärge aga otsige minu sõnadest süü­distust. Need on öeldud julgustamaks valitsust tegutsema kindlalt meie kõigi julgeoleku hoidmisel,” müristas Ilves teleris, lisades mälestusväärselt paljude rõhkudega: „Rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt.”

Tõepoolest seninägematu massilise korrarikkumise lõpetamine sai sel ajal olla riigi ainuke ja esmane ülesanne. Aga sellises ulatuses korrarikkumine on millegi tagajärg. Valitsuse ettekujutuses jäi see Vene mahhinatsioonidega ärgitatud mässukatseks, mis oli tekitatud vastuseks Eesti õigusele otsustada  Tõ­nismäe monument teisaldada. Teisalt jääb samamoodi faktiks, et Eesti valitsus vaatas saamatult pingete kerimist pealt, oskamata neid eos pehmemate vahenditega maandada. President aga võttis end selgelt Ansipi ja tema ministrite selja taha ritta, tema sõnades, mida ta rõhutas, süü jagamist polnud.

Küsimused, mille see sotsiaalne plahvatus õhku paiskas, on paljuski siiani avalikult läbi arutamata. Et valitsusel võiks ise peeglisse vaatamine liigset piinlikkust tekitada, on selge. Kuid ka kogu rahvast esindama valitud Ilves sidus sedasi oma käed ega saanud seda teemadepundart enam analüüsida teisest vaatenurgast kui parasjagu ametis oleva valitsuse omast.

Pronksiöö varjus kasvasid juba teise kriisi võrsed. Eesti majandus tuuritas ulmelistel kahekohalistel kasvuprotsentidel ja inflatsioon püstitas aina uusi rekordeid. 2007. aastal hakkas ka mujal maailmas tekkima majanduskriisieelseid märke.  

Ka Eestis julgeti aina kõvemini rääkida kriisi märkidest, vajadusest karmistada otsustavalt valitsuse eelarvepoliitikat ja halvemateks päevadeks valmistumisest. Valitsuse sõnum jäi tol ajal aga murdmatult optimistlikuks. Peaminister Ansip kordas ikka ja jälle, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta ainult elada tahakski.

Ehk aina valjema rahajutu mõjul otsustaski Ilves nähtavasti 2007. aasta lõpus uusaastatervitusega rahva poole pöörduda Eesti Panga seinte vahelt, kus tema sõnade järgi oli just paslik kõnelda eestlase töökusest ja ettevõtlikkusest, mis lisab kindlustunnet Eesti majanduse väljavaadetele. President ennustas riigile lihtsalt natuke mõõdukamat majanduskasvu kui enne. „Aga ärme omistame mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. Ärme usume neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad. Neil pole õigus.”

Ka kriisi alguses astus Ilves selgelt Ansipi valitsusega ühte ritta. Mõne kuu pärast selgus, et eksimine on siiski inimlik, ja tõsi on, et Ilvesel on tulnud endale nende ridade eest kõvasti tuhka pähe raputada. Aga riigipea usaldusväärsus majanduskriisis oli selle pinnal ette ära otsustatud. Koos valitsusega pimesi masusse astunud presidendil pole enam olnud kapitali valitsuse kriisiohjeldamise plusse ja miinuseid kriitiliselt lahata.

Toetus on olemas

Tasu selle eest, et Ilves on olnud valitsusele truu ja kõigiti toetav partner, ei ole jäänud tulemata. Rohkem kui poolteist aastat enne järjekordseid presidendivalimisi teatas peaminister Ansip, et kui Ilves peaks kandideerima ka teiseks ametiajaks, on Reformi­erakonna toetus tema päralt. „Reformierakonna hinnangul on president Toomas Hendrik Ilves olnud Eestile maailmas säravaks eestkõnelejaks ja ta on jätkuvalt parim riigipea, keda Eesti riigis täna leida,” lasi Ansip selle aasta jaanuari lõpus teada anda. Peaministri erakonna peasekretäril Kristen Michalil oli põh­just rõõ­mustada Ilvese sellele järgnenud vabariigi aastapäeva kõ­ne üle, mille rõhuasetused tema hinnangul Reformierakonna omadega kenasti kokku kõlasid.

Kuigi president Ilves on valitsust rohkelt toetanud, pole see ometi tähendanud, et riigipea oleks Eesti ühiskonna arengutega päris rahul olnud. Rääkides 2008. aastal Eesti 90. aastapäeva kõnes sellest, millist Eestit võiks tahta riigi saja aasta juubelil näha, märkis Ilves ära ühe peamise teguri, mis võib kaasa tuua loodetavast hoopis keskpärasemad tulemused. Riigipea hinnangul peitus kurat ajakirjanduse tasemes. Ta esitas paljudele silma hakanud retoorilise küsimuse: „See on meie igaühe otsustada. Kas me tahame Lennarti Meri, Jaan Krossi, Marju Lauristini, David Vseviovi, Jaan Einasto Eestit? Või pigem kurja, pimedat ja madalat, bulvariajakirjanduse Eestit?”

Eesti ajakirjanduse mitterahuldav tase ongi tõusnud Ilvese üheks peamiseks südamevaluks, mida ta on võtnud mitmed korrad ka laiendada. Viimati tegi ta seda aasta alguses Eesti ajalehtede liidu meediakonverentsil. On näiteid, kus Ilvese arvates on poliitikasse sekkutud või mitte avaldatud piisavaid andmeid kirjutajate huvide kohta, mis tekitab omakorda küsimusi korruptsiooniohu vältimisest. Demokraatia edendamise ja mõistmise koha pealt on Ilvese hinnangul koguni ohtlik, kui ajakirjandus ründab näiteks riigikogu kui terviklikku institutsiooni vaid mõne riigikogulase pahede pärast. Tema hinnangul oleks õigem käsitleda sel juhul konkreetseid juhtusid ja isikuid eraldi rahvaesindusest kui tervikust.

Kui Ilves räägib riigikogulaste kohta käivate küsimuste lahkamisest, siis presidendi meediakriitikast pole mitte ühestki kohast võimalik välja lugeda, kas ajakirjandus on üks tervik või vajaks seegi probleemide korral konkreetsete juhtude najal lahkamist. Kas poliitikasse on sekkunud „Eesti ajakirjandus” või hoopis mõni konkreetse nimega kanal või väljaanne?

Samasugust retoorikat kasutab opositsioonilise Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kel on kujunenud lausa tavaks pareerida tõstatatavaid küsimusi lihtsalt Eesti „õukonnameedia” kallutatusele osutamisega. Sellistel puhkudel märgitakse küll, et lähenemine probleem-pole-meis-vaid-ajakirjanduses kujutab endast populistliku poliitiku demagoogilist võ­tet. Mida aga kujutab siis endast Ilvese konkretiseerimata pahandamine ajakirjandusega? Keskerakonna suutoruks olev väljaanne Kesk­nädal on jõudnud riigipead savisaarestumise eest ohtralt kiita.

Hea poliitik hoolitseb selle eest, et vastata oma valijate

ootustele ja olla neile arusaadav. Võimaluse korral üritab poliitik oma toetust valijaskonna seas mitte ainult hoida, vaid ka laiendada. Juhul kui Toomas Hendrik Ilves otsustab kandideerida ka põhiseaduse järgi lubatud teiseks viieaastaseks ametiajaks alates 2011. aasta sügisest, on tal osa toetust juba kätte saadud. Ei puudu ka võimalused võita juurde valijaid, kelleks on esmalt erakondade esindaja riigikogus ja seejärel, kui tarvis, nendega liitunud kohalikud poliitikud valimiskogus. Kas aga Estonia-esine täituks ka teist korda juubeldavate rahvahulkadega, pole teada.

Riigipea tublilt põhiseaduse kaitsel. Kas alati?

•• President Toomas Hendrik Ilves on isegi mitmel korral rõhutanud, et tema kõige olulisem ülesanne tuleneb otse riigipea ametivandest, milles ta lubas nagu eelkäijadki vankumata kaitsta Eesti põhiseadust ja seadusi. Selleks on presidendil ka kasutada konkreetne vahend – jätta välja kuulutamata seadused, mis tema hinnangul pole põhiseadusega kooskõlas.

•• Selles suhtes on Ilves astunud mitu jõulist sammu, mis on olnud otse vastuolus poliitikute soovidega ja isegi kuumaks köetud avaliku arvamusega.

•• Üks eredamaid näiteid on kindlasti riigikogus sepitsetud, kuid riigipea heakskiiduta jäänud esimene nn pronksiöö seaduspakett, millega taheti põhiseaduse koha pealt kahtlaste meetmetega suurendada tulevaste massikorratuste ettevalmistamise ja tagajärgede eest määratavaid karistusi. Riigikogu tegi seaduse Ilvese näpuviibutuse järel kiiresti ümber.

•• Ehk suurimat arutelu põhjustas presidendi keset majandus­kriisi tehtud otsus jätta välja kuulutamata riigikogu liikmete palkade külmutamise seadus. Ilvesel polnud muud valikut, sest põ­hi­seadus keelab ametisoleva riigikogu liikmetel iseenda palga kallale minna. Otsust tehes tunnistas ta ise, et astub väga julge sammu, mida võidakse käsitleda avaliku arvamuse vastu astumisena. „Arvamus, et mõnes kohas võib põhiseadust eirata, kui seda toetab osa rahvast, viib Eesti riigi ohtlikule teele,” teatas Ilves seadust välja kuulutamata jättes. 

•• Kui riigikogu palkade külmutamise eelnõu jäi 2008. aastal põhiseadusele viidates presidendi heakskiiduta, siis eelmise aasta lõpus riigikogust tulnud kõrgemate riigiteenijate palkade seadus, milles Eesti tippude palgad pandi paika eurodes, ei pälvinud riigipealt mingit suuremat tähelepanu.

•• Eelmisel nädalal aga teatas Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet, et esiteks jäeti seadus seda kavandades temaga kooskõlastamata ja teiseks on see tema meelest vastuolus Euroopa Liidu aluslepingutega. Eesti põhiseaduse täiendamise seaduse järgi aga tuleb siinseid otsuseid tehes kohaldada põhiseadust Euroopa Liiduga liitumislepingust tulenevate nõue­tega. Trichet’ piinlikku kriitikat euro poole püüdleva Eesti kohta tunnistas nüüd tagantjärele ka rahandusminister Jürgen Ligi. Mõne aja pärast 5200-eurost palka saama hakkav Ilves aga ei märganud seadust välja kuulutades küsida, kas selle ettevalmistamine ja sisu vastavad Euroopa Liidu aluslepingutele, mida põhiseadust analüüsides peaks arvesse võtma.