ANALÜÜS: Suveräänsus-deklaratsioon: samm iseseisvusest eemale?

 (650)
ANALÜÜS: Suveräänsus-deklaratsioon: samm iseseisvusest eemale?
16. november 1988: Lenini valvsa pilgu all, Vaino Väljase eesistumisel, Boris Tamme ettekandel võeti Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon Toompeal vastu.----

16. novembril 1988 kuulutati Eesti NSV suveräänseks, kuid kommunistide võimu all ja liidulepinguga NSV Liidu koosseisus. Pidukõnede asemel peaks mainima, et õnneks nii ei läinud.

16. novembril 1988 võttis okupatsiooniorganina komplekteeritud ülemnõukogu vastu põhimõttelised otsused. Eesti NSV deklareeris, et ta on suveräänne Nõukogude vabariik, mis peab oma seadusi siinsel territooriumil ülimuslikuks, kuid tahab jätkata inimnäolise Nõukogude Liidu koosseisus, mida kinnitaks uus liiduleping.

„Rahvarinde, partei ja valitsuse koalitsiooni esimene võit,” kuulutas Rahvarinde Teataja novembris 1988. Isegi ligi aasta hiljem ei lubanud kommunistlik eliit veel „õõnestavaid” arvamusi meediasse, ja nii teadiski avalikkus, et Kommunistlik Partei ja Rahvarinne on nagu üks, kes tegutsevad kogu rahva üksmeele ja toetusega.

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) juhatus oli 13. oktoobril 1988 liidulepingu idee hukka mõistnud. Muinsuskaitse Seltsi Sõnumites kordas seda seisukohta sama aasta 16. novembri eelõhtul ka praegune õiguskantsler Indrek Teder. Iseseisvust suveräänsusdeklaratsioon Eestile ei toonud. Juriidiliselt oli see ka absurdne, sest moodustisel nimega Eesti NSV puudus legitiimsus okupeeritud Eesti Vabariiki valitseda.

Kuid suveräänsusdeklaratsiooni mõju on võimatu alahinnata. Eesti NSV eeskujul hakkas enamik Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvaid moodustisi end suveräänseks kuulutama, kuni Tšetšeenia ja Abhaasia iseseisvuskuulutuseni välja. Ta sisuliselt lõhkus selle liidu, kuigi punaimpeeriumi hauakaevajateks osutusid 1991. aasta putšistid.

1991. aastal, kui Moskva lõpuks oli valmis liidulepingut uuendama, polnud Eestis enam selliseid jõude, kes oleksid olnud nõus alla kirjutama. Vahepeal oli toimunud murrang, mis ei jätnud poolikutele lahendustele õnneks ruumi.

Propagandalahing 1988

16. november tõi ilmsiks veelahkme. Kommunistid tahtsid süsteemi edasikestmist, olgugi et suuremate õigustega Moskva ees. Nende kontrollitav ülemnõukogu nõustus kaotama konstitutsioonist kompartei omavolilise „juhtiva ja suunava” rolli alles veebruaris 1990.

Propagandatööd juhtis 1987– 1988 EKP keskkomitee osakonnajuhataja Silvi-Aire Villo, ja nähtavasti tegi seda kehvasti, sest Karl Vaino jõudis jaanuaris 1988 teda kogu Eesti ees nahutada. Ajakirjandus kuhjati üle paskvillidega, esmalt kallati sopaga üle kõik MRP-AEG liikmed, seejärel tabas veelgi räigem kampaania usuliikumist Elu Sõna. 1988. aastal tabas propagandalöök ERSP-d.

Ühiskonnale pandi kohustus vihata neid, kes julgesid tegelikke vabadusi nõuda. Ja veel 1. märtsil 1989 anti ETA üllitisega  „Kellele pole iseseisvuspäev meeltmööda” propagandalöök kolme organisatsiooni vastu, kes „suveräänse ENSV” asemel tahtsid taastada Eesti Vabariiki.

Teisel pool veelahet kogunes esimene sõltumatu noortefoorum 4. juunil 1988 Tallinna kinos Kosmos, nõudes Eestile kodakondsust, riigikeelt ja suveräänsust selgelt iseseisva riigi tähenduses. Mart Laar väidab, et Savisaar lahkus foorumilt ukse paukudes, Savisaar ise vaidleb vastu. Noortefoorumi deklaratsioon ilmus meedias tsenseerituna, kus Eesti on läbivalt NSV-ks muudetud.

Heino Kiige ja Trivimi Velliste iseseisvust nõudvad kõned Tallinna lauluväljakul 11. septembril 1988 pahandasid kommunistlikku nomenklatuuri niivõrd, et võimu kontrollitavas trükimeedias vaikiti nad üldse maha.

Aga 12. novembril 1988 Tartus Vanemuise teatris peetud teine sõltumatu noortefoorum kinnitas juba vajadust taastada iseseisev riik. 21. jaanuaril 1989 toimus Vanemuise tänava ring-auditooriumis mõttevahetus „Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”, mis leidis väljundi kuu hiljem kodanike komiteede liikumisena.

Murranguaasta 1989

24. veebruaril 1989 alustasid tööd kodanike komiteed, kelle mõni tuhat liiget üle kogu Eesti kallutasid vähem kui aastaga iseseisvuse idee taha ligi 600 000 registreeritud Eesti Vabariigi kodanikku ja kodakondsuse taotlejat, ühtlasi ka terve ühiskonna. Balti keti ajaks (23. augustil 1989) oli muutus rahva meelsuses juba saavutatud.

Loe veel

Kuid kohe kui „kergelt terrorismimeelsed äärmuslased” (kommunist Aili Aarelaiu kleebitud silt – toim) Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Kristlik Liit ja ERSP tulid välja üleskutsega Eesti Vabariigi tegelikuks taastamiseks, tekkis konflikt mitte ainult kommunistliku eliidi, vaid ka Rahvarindega.

Kevadel 1989 võttis lõpuks ka Rahvarinne omaks täieliku iseseisvuse idee, kuigi nõukoguliku järjekindlusega boikoteeris kodanike komiteesid, ja „koalitsioonile” EKP-ga keeras Rahvarinne selja hiljemalt 10. mail 1989.

Kommunistidele, kes ka Rahvarindes esimest viiulit mängisid, nagu näiteks Edgar Savisaar ja Marju Lauristin, jäi „ekstremistide” algatatud Eesti Kongress vastuvõetamatuks. 6.–7. juulil 1989 intervjuus ajalehele Edasi oli Savisaar väga vihane muinsuskaitse seltsi ja ERSP peale, augustis 1989 väideti aga ajalehes Vaba Maa, et Eesti Kongress olevat katse kehtestada „teistsugust üheparteisüsteemi”. Kuid 26. detsembriks 1989 seisis RR tõsiasja ees ja ikkagi osales Eesti Kongressi valimistel.

Okupatsioonivõimu struktuuride kõrvale astunud Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu Eesti Kongress kuulutas 11. märtsil 1990 välja üleminekuperioodi põhiseadusliku riigivõimu taastamiseks. 30. märtsil 1990 kinnitas uus ülem-nõukogu selle omalt poolt. 20. augustil 1991 võttis ülemnõukogu kokkuleppel Eesti Komiteega vastu otsuse taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Suveräänsusdeklaratsioonist polnud enam juttugi.

1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon ja liidulepingu idee oli osutunud ummikteeks. Nendega üritati suruda iseseisvustahet kommunistide kontrollitavasse sängi. Ja see oli kohalike kommunistide viimane katse end Eestis juhtiva jõuna näidata ja Nõukogude Liitu koos hoida. Kuid õnneks ei olnud see enam võimalik.

Iseseisvustahe oli olemas

Juba 24. oktoobril 1972 koostati teisitimõtlejate memorandum, milles nõuti „Eesti riikliku sõltumatuse taastamist Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahelise Tartu rahuga 1920. a kindlaks määratud piirides”. Allakirjutanud pandi selle eest vangi. Sama saatus tabas ka Balti apellile allakirjutajaid 23. augustist 1979.

Hirvepargi miitingul 23. augustil 1987 julgesid endised poliitvangid esialgu nõuda vaid ajaloolise tõe taastamist. 21. jaanuaril 1988 algatati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomine, mille suurimaks eesmärgiks kuulutati Eesti rahvusriigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamine.

Isemajandava Eesti (hiljem IME) ettepanek Edasis 26. septembril 1987 poleks ilmselt ilmunudki, kui kommunistlikul või-mul poleks olnud vajadust Hirvepargi laviini peatada. Plaanimajanduslike liialduste keskel polnud küll mingi ime, et majandustegelastel selline idee tekkis.

Avalikkus kuulis sõna „iseseisvus” otse-eetris, kui loomeliitude pleenum 1. ja 2. aprillil 1988 üle kanti. Kompartei juhtiva käe all ette võetud üritus, mis lõppes truualamliku läkitusega NLKP 19. parteikonverentsi delegaatidele, osutus siiski esimeseks vabamaks foorumiks.

Ja nii astus kõnetooli Heino Kiik: „Tahaks hoopis tunda uhkust omaenda tublis riigis elamise täiuslikkusest.” Aivo Lõhmus: „Eesti keeles on tõesti olemas sõna, mis kõik kokku võtab. See on iseseisvus.” Ja siis veel Heinz Valk: „Poolikut iseseisvust ei eksisteeri. Seega tuleks meie riigivõimuorganeil kiiremas korras vastavate seaduste teel tagada sotsialistliku Eesti iseseisvus.”

Liidulepingu idee

Rahvarinde (RR) idee kuulutas 13. aprillil 1988 telesaates välja kommunist Edgar Savisaar. „Rahvarinne juhindub kõiges NLKP strateegilisest põhiliinist,” teatas järgnenud ööl valminud avaldus. 30. aprilli Edasis seadis RR endale sihiks toetada NLKP uuenduskurssi, IME ettepanekut, liiduvabariikide suveräänsust ja teatas, et ei allu kellelegi.

Rahvarinde Teataja rõhutas juunis 1988, et RR-i idee autoriks oli Moskva professor Boriss Kurašvili (detsembris 1987 ajakirjas Sovetskoje Gossudarstvo i Pravo – toim), kes nägi ette Rahvarinnet kui „kommunistide ja parteitute blokki”.

Veel jaanuaris 1988 oli võimatu leida sõnades tulihingelisemat uutjat kui EKP KK 1. sekretär Karl Vaino. Mai lõpus 1988 tekkis aga ka komparteis kriis, sest Vaino määras ainuisikuliselt paika NLKP parteikonverentsi delegaadid. Protesti Karl Vaino vastu kuuldi Moskvas ja 16. juunil 1988 võttis siia saabunud NLKP keskkomitee poliitbüroo liige Nikolai Sljunkov ta ametist maha.

See aga võttis Rahvarindelt ka võimaluse protestida ja hiigelmeeleavaldusest lauluväljakul sai truualamlik poolehoiumiiting samadele delegaatidele, kelle Karl Vaino paika oli pannud. 11. juunil 1988 ilmutati selle delegatsiooni teesid, kus liidulepingu idee oli esialgu veel umbmäärane, 18. juuni variandis aga juba sõnaselgelt väljendatud. Ja tagatipuks pandi idee, küll ilma liidulepingu sõna kasutamata, ka Moskvas 19. parteikonverentsi otsustesse kirja.

Rahvarinne sündis seega kompartei liitlasena. Liidulepingu idee võeti üle juulis 1988. Rahvarinde 1. kongressil 1.–2. oktoobril 1988 pidas uus parteijuht Vaino Väljas linnahallis kõne enne Edgar Savisaart, samal ajal kui „äärmuslastele” anti sõna vaid fuajees. EKP ja RR sukeldusid 1989. aastal koos Moskva võimumängudesse, kuid selgus, et totalitaarset süsteemi polegi võimalik reformida.  

Ja kurjuse impeerium likvideeriti 1991. aastal lõpuks ka siinsete kommunistide kätega, kuigi iga uut järeleandmist pidi neilt jõuga välja pigistama. Suveräänsusdeklaratsioon oli üks järeleandmistest, kuigi mitte veel see, mida Eesti tegelikult vajas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare